Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liit kutsusid kevadel gümnaasiumiõpilasi osalema Viivi Luige esseistikast tõukuval esseevõistlusel “Kui on pime, saa ise lambiks”. Edasi avaldab konkursi võidutöö.

Sügislõhnaga ninas tervitavad vaimu kollakaspruunid kipra kiskunud lehed. Need, mis jala all krabisevad ning raaguvate puude haprust ja õudu tunnistavad. Samasugust pidetust tuleb aga tunnistada, kui vaadata vana taluaia kaevu sügavikku. Seal tegutsevad väikese õlilambi valguses ja sadanud sügisvihmade rüpes veel vähesed, kes vaimu kujutamiseks loojad on. Töökad luulelinnud, kihavad kandlepääsukesed ja kirjakarud.

On teada, et loomise alusmüür seisneb eelkõige valmisolekus pühenduda. Marju Lepajõe on tabavalt võrrelnud loomist maaharimisega. Kunst on seega kui maaharimine, millest enne kultuurtaimi talviseks tõveteeks ei sirgu, kui ennist pole hinges mulda kõblatud. Kes teab, kas üldse soosivat pinnast hingest leidub. Ei tasu ju ei aega ega jaksu kiiruga kokku vorbitud tundmata sõnadejadale kulutada. Rõõmu see ei too ja nõmm-liivatee koos hapude marjadega seisab talvel ainult igatsuses. Alles on vaid suur kauniks tehtud nimi ja vitamiinipuudus.