Tänaseks on saksofonist Daniel Erdmann andnud sadu kontserte maailmas ja esinenud Eestiski kümmekond korda. Erdmanni Eesti-vaimustuses on paljuski süüdi kitarrist Jaak Sooäär, kes muusiku n-ö kodustas. Noored professionaalid musitseerisid 1999. aastal koos Euroopa noorte bigbändis ja kasutasid ka vabu hetki ühisteks improvisatsioonideks, nii sai alguse humoorikas magustoidu-duo Dessert Time.

Muusikud sai oma esimese “kuldmedali”, võites 2001. aastal lühima suveöö võistluskontserdi Pärnus. Tõsi, esikohta jagati Lauri Saatpaluga. Konkursi teema tuli valida Norra helilooja Edvard Griegi süidist “Peer Gynt” ja seda isikupäraselt mõtestada. Griegi muusika töötlused said aluseks duo esimesele albumile “Peer Gynt & Other Stories” (AVA muusika, 2004), mõne aja pärast ilmus Dessert Time’ilt teinegi album “Almost Dreaming” (AVA muusika, 2008), kus solist on Norra lauljatar Gine Anderssen. Duo isepäine, humoorikas, moodsa aja urbanistlik jazz võitis palju sõpru ning koosseis tuuritas mitmel pool Euroopas ja muidugi ka Eestis. 

Daniel Erdmanniga vestles festival Jazzkaare kunstiline juht Anne Erm. 

AE: Kuidas sai Daniel Erdmannist jazzmuusik?  

DE: Olin kümneaastane, kui juhtusin olema onu juures külas, kes läks just muusikapoodi altsaksofoni ostma. Proovisin seda puhuda, pill kõlas päris kenasti ja onu kinkiski saksofoni mulle. 11.–14. eluaastani elasin Ameerika Ühendriikides ja mängisin saksofoni kooli bigbändis. Saksamaale naastes hakkasin mängima funk-, punk- ja hiphop-bändides. 16-aastaselt otsustasin, et tahan saada jazzmuusikuks ning hakkasin tõsisemalt tegelema saksofonimänguga, 19-aastaselt astusin Berliini Hanss Eisleri nimelisse kõrgemasse muusikakooli. 2001. aastal sain stipendiumi, täiendamaks mänguoskusi Prantsusmaal ja sestpeale pendeldangi kahe maa vahel.

Milline on Saksamaa ja Prantsusmaa jazzmuusikute elu erinevus?

Berliin on kodune ja lihtne. Muusik ei teeni siin kuigi palju, kuid ka elu on odavam. Pariisis on mingi eriline energia, mis sarnaneb rohkem New Yorgiga, kuid muusikute jaoks on see raske linn. Prantsusmaal on staaride süsteem, mida Saksamaal ei ole. Erineb muusikute lavaline käitumine ja isegi proovitegemine.

Loomingulise tee jooksul on Daniel Erdmann salvestanud üle poolesaja albumi ja töötanud teiste seas ansamblitega Erdmann 3000, Günter Adler Quartet, Lenina, Délit Miroir, Momentum Impakto. Suurt tähelepanu on äratanud ta viimase kümnendi ansamblitega Das Kapital ja Daniel Erdmann’s Velvet Revolution ning ka duoga, kus ta musitseerib maineka jaapani jazzpianisti Aki Takasega.

Daniel Erdmann on kahtlemata Euroopa nüüdisjazzi üks liidreid. Tema mänguvõtete arsenal ja kontsertide meeleoluskaala on ääretult mitmekülgne. Erdmanni sooja tämbriga tenorsaksofon on väljendusrikas, varieeruvad mõttekäigud ulatuvad klaaridest meloodiatest kuni humoorikate seikade, kirgede tormi ja abstraktsioonideni.

Vaadates lugude pealkirju nagu “Berlin Calling”, “Sleeping Enemy”, “Won’t Put Your Flag Out”, “Ballads & Barricades”, “Solidaritätlied” jt, tundub, et Erdmannil jagub loomingulist võitlusvaimu ning ka bändide nimed Das Kapital ja Daniel Erdmann’s Velvet Revolution annavad sellest aimu. 

Kas võib järeldada, et maailmas toimuv pole muusikule ükskõik?

Mõnes bändis nagu Das Kapital on mul tõesti soov panna muusikasse poliitiline sõnum ja käsitleda heliloomingus sotsiaalseid probleeme.

Kui tegime koostööd filmitegija Nicolas Humbertiga, hõlbustas see veelgi meie seisukohtade projitseerimist, sest abiks oli ka visuaalne pool. Bändis Daniel Erdmann’s Velvet Revolution on minu muusikaline sõnum isiklik, ma tahtsin selles koosseisus näidata oma sametist poolt – see on isiklik helirevolutsioon, mis läheb karmimalt kõlalt pehmete helide poole. Kuulajaile võib see seostuda Tšehhoslovakkia 1989. aasta vägivallatu sametise riigipöördega, muusikute tõlgenduses tähendab see aga stiililist uuenemist, mis ei eita ajalugu, kuid eelistab uut progressiivset vormi.

Kas muusika võib mõjutada ühiskondlikke protsesse?

Arvan, et muusika, nagu iga teine ​​kunstiliik, isegi kui see on abstraktne, paneb mõtlema inimese sees olevatele probleemidele ja need kajastuvad ühel või teisel moel kunstis. Kas muusik või muusika mõjutab protsesse, hoiakuid? Oleneb ajast ja kohast. Arvan, et mõnel muusikul on see jõud, näiteks saksofonist-helilooja Peter Brötzmann mõjutas paljusid inimesi. Enda üle ma ei oska otsustada. Kontserdipaikades kohtub publik muusikutega ja muusika on osa vastastikusest suhtlemisest. Kui suudame muusikalistesse sündmustesse positiivset energiat tuua, on see juba hea. Meile meeldib vahetada oma ideid publikuga, see on nii ka mitmete teiste kunstiliikide puhul. Kohtumisel muusika kontekstis võib meeliülendav vaimsus mõjutada ka sotsiaalseid protsesse, olgugi tagasihoidlikumas mastaabis.

Mis teeb muusikule sotsiaalses ja globaalses plaanis kõige rohkem muret?

Minu jaoks on tähtis teema “piir”. Me kõik oleme nomaadid, meie esivanemad on pärit eri paigust. Minu juured on Saksamaal, aga vanavanemate juured on Valgevenes ja Venemaal,  enne seda – kes teab kus. Olen sündinud Saksamaal, kasvanud ja õppinud mõnda aega USA-s ja elan Prantsusmaal. Piirid elus, piirid muusikas ja kunstis – ma ei usu neid.

Tänane globaalne probleem on kliimamuutus. Kuna muusikutena peame palju reisima, on see probleem tuntav. Oleme dilemma ees, milliseid valikuid teha, kui meil on kontserdipakkumisi teistest maadest. Kuidas vähendada ökoloogilist jalajälge? Koos agentuuriga Vapaat Äänet, eesotsas Charles Giliga, oleme püüdnud lennureise vältida, kuid see pole lihtne. Kui tingimata peame lennukiga näiteks Eestisse tulema, siis jääme vähemalt nädalaks ja anname kuus kontserti. Ma arvan, et meil on juba ja on veel tekkimas uued töö- ja turismivormid, mis tuleb võimalikult ruttu omaks võtta. Charles on selles vallas üks pioneere ja ma loodan, et seda mudelit saavad kasutada ka teised.

Millises suunas liigub Euroopa jazz?

Üha rohkem on vahetusprogramme ja Euroopa riikide koostööd. Ma arvan, et see on interpreedi jaoks fantastiline, kui saab palju uut omandada eri riikide muusikutelt – mõnel on mõjutusi rahvamuusikast, mõnda mõjutavad rohkem Ameerika jazzitraditsioonid. Mu meelest on praegu Euroopas uus noorte jazzmuusikute põlvkond, kes toob värsket energiat ja annab uue arenguimpulsi. Jazz on alati olnud muutuste muusika ja ma tunnen, et elame Euroopa jazziajaloo olulisel ajal.

Daniel Erdmann’s Velvet Revolution on mainitud rahvusvahelise koostöö ere näide. Trio kolm supermuusikut Daniel Erdmann, Jim Hart ja Théo Ceccaldi mõistavad üksteise taotlusi ülihästi, trio musitseerib veenvalt ja haaravalt.

Jim Hart on tuntud inglise vibrafonist, kollektiivi London’s Loop asutaja, ansambli Cloudmakers liider ja tuntud ka tipptrummarina. Daniel Erdmann kohtus Jimiga juhuslikult rongisõidul Londonist Pariisi ja praegu elabki Jim Hart Prantsusmaal. Viiulivirtuoos Théo Ceccaldi on Prantsuse jazzi uue generatsiooni karismaatiline täht, kes võib mängida mida iganes – mustlasjazzist psühhedeelse punkjazzini, koosseise on tal kümmekond ja kui Théo musitseerib, ununeb kõik muu.

Daniel Erdman lisab oma bändikaaslaste kohta: “Théo Ceccaldi on juba väljakujunenud virtuoos Pariisist, kuid bändis mängib alati ansambli heaks ja meeletu energiaga. Jim Hart on pärit Ühendkuningriigist, kuid elab Prantsusmaal, mängib paljudes Euroopa projektides ja on võrratu muusik. Mul on väga hea meel nende kahe karismaatilise muusikuga tuua kuulajateni olulisi sõnumeid. Eesti kontsertidel kutsume kampa ka kitarrist Jaak Sooääre, kellega olen aastate eest koos mänginud. On põnev taaselustada mälestusi ja ma ootan huviga seda taaskohtumist.”

Euroopa mainekas muusikakriitik Henning Bolte on iseloomustanud koosseisu Daniel Erdmann’s Velvet Revolution nõnda: “Velvet Revolution on rühmitus, millel on tugev Euroopa vaim – nad on vaimukad, neil on haaret ja nende lennukad muusikalised ideed lummavad alati publikut!“

Tulevaid konserte:

• 11. detsembril esineb koosseis Daniel Erdmann’s Velvet Revolution Kumu auditooriumis Jõulujazz 2021 raames.
• 26. korda toimuv festival Jõulujazz 2021 teeb hingele head 25. novembrist 14. detsembrini. Festivali kava ja artistidega saab tutvuda siin.

***

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.