Jazzkaare fookuses: Mark Guiliana – fenomen tänapäeva trummimängu maailmas, kelle beat ei väsi

Mark Guiliana I Foto: Shervin Lainez

Selle jutu kirjutamise hetkel istun lennukis ja vaatan aknast välja, kuidas päike hakkab loojuma. Taamal taevas on kõik maailma värvid kokku plahvatanud ja allpool kutsub paljudele inimestele tuttavlik pehme pilvepadi, mida saadab tunne, et huvitav, kas see on ka pehme, kui sinna peale hüpata. Kujutan ette, et loo peakangelane on korduvalt ennast tabanud samu mõtteid mõlgutamas, sest tegemist on hetkel maailma ühe enimnõutuma trummariga ning tema reisimiilide kogus nii lennuki pardal kui ka lavadel on päris hirmuäratav. Loomulikult räägin kevadel Eestit külastavast trummigeeniusest Mark Guilianast.

Mark Guiliana Beat Music on kevadel juubelifestivali tähistava Jazzkaare üks peaesinejatest, kelle kontsert toimub reedel, 26. aprillil 2019 Vaba Laval. New Jerseyst pärit Guiliana on võidelnud ennast ausate võtetega (loe: musikaalsusega) maailma trummarite paremikku. Tema julge, aga alandlik, isikupärane, muusikat alati esikohale seadev ning toetav mängustiil on ära teeninud lugematu arvu muusikute ja kuulajate austuse.

Kohalikule publikule on Mark tegelikult tuttav juba aastatest 2005, kui Eestis käis esimest korda bassist Avishai Cohen Trio, mille koosseisus mängis noore muusikuna ka värskelt kooli lõpetanud tulevikustaar. Tegelikult võib öelda üldistades, et umbes sellest perioodist algaski tema tähelend. Teistkordselt külastas Guiliana Eestit taas koos Avishai Cohen Trioga aastal 2008. Arvukad plaadistused Avishai trioga, mida saatsid tuurid üle maailma, vormisid ja kujundasid olulisel määral tema tulevikku. Mees on ise öelnud, et sel ajal sai ta aru, mida temalt oodatakse ja oluline pole mitte oma iidolite (trummilegendid Tony Williams, Elvin Jones, Art Blakey või kaasaegsed trummarid Jim Black, Steve Gadd, Jeff Ballard) ideed ja mänguvõtted, vaid kõik õpitu, mis tuleb oma filtrist läbi lasta, lisades sinna tükike iseennast. Ja Guiliana filter on tihe ja põnev! Tema mängu on tihti võrreldud elektroonilise rütmimasina ja jazztrummi loovuse orgaanilise seguna.

2005. aasta Tallinna kontsert toimus toona Sakala Kultuurikeskuses, muusikuteed alustava tudengina istusin esimese rea toolide ees põrandal maas ja ruumi oli kogemata just sealpool, kus olid ka trummid. Mul ei lähe kunagi meelest see hetk, kus ühe trummisoolo kulminatsiooniks oli kaks takti kõige laisemat, raskemat, valjemat ja paksemat hip-hop groove’i. See oli nii ootamatu ja heas mõttes ülbe käik, et siiani käib judin üle selja.

Sealt alates olen Mark Guiliana tegemistel silma peal hoidnud, sest nii lähedalt kogetud siiras mängurõõm, loovus, julgus ja minu jaoks müstiline trummitehnika tase lõi mu pikali.

Diskograafia on noore mehe kohta muljetavaldav, ansamblijuhina 7 plaaditäit muusikat omanimelise jazzkvartetiga ja Eestisse tuleva Beat Music’uga ning üle kolmekümne plaadi jagu osalust ansamblites nagu Avishai Cohen Trio, Heernt, Mehliana (koos klaveri virtuoos Brad Mehldauga), Phronesis – kes muide esineb ka nüüd festivalil Jõulujazz – ning toetades veel oma trummimänguga muusikuid nagu Dave Douglas, Janek Gwizdala, Jason Lindner, Lionel Loueke, Donny McCaslin, Dhafer Youssef ja Gretchen Parlato. Nimekiri võiks jätkuda.

Mark Guiliana tegi muuhulgas kaasa David Bowie viimasel albumil „Blackstar“, millega võideti neli Grammy auhinda.

Legend räägib, et Bowie oli helistanud Markile ja kutsunud ta oma plaati salvestama ning kui Mark uuris, et mida ta peaks mängima, siis David oli vastanud, et mängi täpselt nii nagu sa mängid, just seda ta plaadile tahabki.

Eestisse tuleb trummar oma ansambliga Beat Music, mis saab oma inspiratsiooni mitte niivõrd ilusast meloodiast, keerulisest harmooniajärgnevusest või sisekaemuslikust hingepiinast, vaid pigem kaasahaaravast ja lihtsalt ägedast rütmist. Sellele lisaks on olulisel kohal sample’id ja püüd leida uusi tekstuure elektrooniliste helide ning Guiliana siiski akustilise jazztrummari taustast ja kogemusest. Kui proovida seda veel kuidagi lihtsalt kirjeldada, siis võiks öelda, et nende muusika tekib erinevate rütmikihtide segamisest elektrooniliste helidega ja see kõik on vürtsitatud individualistliku meisterlikkusega. Eesmärk on saada publik kaasa nõksutama, sest fookuses on eelkõige rütmimustrid ning nende variatsioonid.

Muusikasõpradele, kes kardavad lõpmatuseni kestvaid jazzikontsertidele omaseid soolosid, tahan ma öelda – vaadake, mis on ansambli nimi ja ärge peljake seda bändi! Samas ärge saage ka valesti aru, tegemist on ikkagi festivaliga Jazzkaar ja jazztrummariga, päris ilma soolodeta ka läbi ei saa, aga olen kindel, et see kõik on mõnusas balansis ja väga nauditav.

Lisaks mängimisele on tegemist hinnatud pedagoogiga, kes annab hea meelega trummitunde ja õpitubasid. Kaks aastat tagasi ilmus tema poolt 2016. aastal ilmunud trummiõpik „Exploring Your Creativity on the Drumset“. Ootan juba huviga kevadet, et näha Guilianat oma loovust trummikomplektil avastamas.

Marti Tärn

Marti Tärn

Marti Tärn on bassist. Loe artikleid (2)