Valdavalt oli elu agulis vaikne ja rahulik. Päevad kulgesid omasoodu, keegi kedagi eriti ei seganud ning kui välja […]
Author: Toomas Jürgens
Koht, mida enam naljalt kuskil ei kohta, on kelder. Kurb tõdeda, aga korralikud keldrid on vääramatult kaduvikku kadumas. […]
Sõltumata sellest, kas sul on aguliga mingi isiklikum seos või oled juhtunud seal vahel niisama sihitult ringi triivima, […]
Kui elad agulis, on sul juba niigi vedanud. Ilma igasuguse kahtluseta on see parim paik, kus pesitseda. Aga […]
Möödaniku hõngu võib agulist õhkuda mitmel moel. Ja mitte ainult romantilise metafoorina, vaid üsna otse. Täna räägime peldikutest. […]
Agul ei püsi koos ainult puukuuride, pesuköökide, aiamaade ega vähehaaval kõdunevate puumajade najal. See on vaid lavakujundus. Kogu […]
Agulist kõneldes ei saa kuidagi mööda minna puukuuridest. Olgu need siis ühe- või kahekordsed, uhkemat sorti või pisut […]
Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud […]
“Arukad kohanevad ja jäävad ellu, ullikesed ja pahmerdajad ei jää mitte.” Edasi novellivõistlusel kolmanda koha pälvinud novell “Looduslik […]
Kui elad agulis ja juhtud olema selline paras eelteismeline, siis on ilmselge, et sul peab olema onn. Koht, […]
Kord juhtus nii, et üks üsna meie maja lähistel jõe ääres asunud barakk jäi elanikest tühjaks. Ega seal […]
Domineerivaks tooniks agulis on siiski roheline. Soe ja pehme, värske rohu- ja leheroheline. Sest see oli tagahoovis asuva […]
Seekord ronime nüüd ettevaatlikult kollaseks värvitud pisut kõikuvast redelist üles, paotame raske laeluugi ja hiivame end pööningule! Rubriik “Kaduviku […]
Kuigi roostes võrkaia või poolpehkinud planguga ümbritsetud tagaaedades ja agulihoovides peitus alati pisut müstilisust, tekkis see salapära paradoksaalsel […]
Elu linnaservas on igas mõttes värvikam. Ka hääled ja lõhnad on hoopis teistsugused kui kesklinnas. Muruniitjaid liigub rohkem […]