Sõltumata sellest, kas sul on aguliga mingi isiklikum seos või oled juhtunud seal vahel niisama sihitult ringi triivima, oled kindlasti märganud, et osal vanadest puitmajadest on üks, tavaliselt ristmikupoolne nurk otsekui maha saetud. Ja ehk oled sattunud siis mõtlema, et miks see küll nii on. Kas selleks, et tõuksiga oleks lihtsam kõnniteel kurvi võtta? Või et jalakäijad majanurga otsa ei koperdaks? Kas on üritatud parandada nähtavust? Või on lihtsalt ehitusmaterjalist puudu tulnud ja majanurk seetõttu veidi otsemaks lastud?

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Tegelikult on selle pentsiku arhitektuurilise lahenduse põhjus lihtne. Nendes veidrates, lõigatud nurkades olid uksed. Ja nende uste taga peitsid end pisikesed poed. Sest agulimajade ehitamise ajal polnud kellelgi mõttes ehitada midagi nii võigast ja monstroosset nagu kaubakeskus. Ühe hüpersuper megakoleduse asemel oli agulis terve pinutäis armsaid poekesi, nii et piki tänavat jalutades möödusid kalapoest, lihapoest, saiapoest, kingsepaärist, juuksurist ja lauanõude laenutusest. Tänav ise oligi kaubanduskeskus. Mida enamat veel tahta? See oli aeg, kui poepidaja tundis iga klienti ning pagariärist läbi astudes ei olnud sugugi kohatu küsida: “Kuule, Malle, ega sa mu naist pole täna näinud?”

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (13)