Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud elajate suhtes on ta viisakalt, ent resoluutselt tõrjuv.

Rubriik “Kaduviku kaja. Agulielu” toob teieni nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!

Linn on püüdnud loomadest tegelikult kogu oma ajaloo vältel vabaneda ning paistab, et viimaks on see ka enam-vähem korda läinud. Koeri-kasse ja muid pisemaid pudinaid suudab ta veel kuidagi sallida, kuid näiteks Schnelli tiigi ääres tõnguvad sead, Harju mäel mökitav kitsekari või trammirööbaste vahel rohtu nosivad lambad mõjuksid juba veidi võõrikult. Nii pagendati loomad tasahaaval linnasüdamest ikka kaugemale. Ometi ei ole see aeg veel kuigi kaugele minevikku vajunud, kui linn loomadeta läbi ei saanud. Sõltus ju kasvõi nii triviaalne asi nagu transport puhtalt hobustest ja eeslitest. Ning lihunik pidas sigu ja veiseid ikka lähedal, kui värsket liha tahtis müüa.

Toomas Jürgens

Toomas Jürgens on semiootik ja kirjandusuurija, kes akadeemilistest huvidest vabal ajal ka ise sõnu ritta sätib. Et teistel samuti midagi uurida oleks. Loe artikleid (9)