Londoni Eesti Majas käib parasjagu eestlaste segakoori proov. “Kus on sinu tõeline jõud,” kõlab Olav Ehala looming üle saali, “kas on ta kätes või jalus?” Mees- ja naishääled, valdav osa eestlased, sekka kohalikud sõbrad ja abikaasad, kes pursivad laulda meie keeles. See vist ongi see melting pot, millest räägitakse? Kultuslaul “Nukitsamehest” viib mind hetkega tagasi lapsepõlve – Eesti Maja suur saal meenutab algkooli aulat, kohustuslik sinimustvalge lipp laval ja seinal kuldne taldrik kolme lõviga. Ainult et.. me ei ole Eestis.
“Kirjad Londonist” on kolumn, kus Marian Võsumets kirjutab kultuurilistest ja poliitilistest iseärasustest Briti ühiskonnas. Alates septembrist 2021 õpib ta Londoni Filmiakadeemia magistrantuuris ning on Kanal 2 ja Kuku Raadio korrespondent.
Istun ja ootan, et koor võtaks pausi ja ma saaks teha dirigentidega intervjuu. Iga juhuslik kakofoonia segakoori esituses pole pooltki nii hull kui antud hetke ebareaalsus, millega ma hästi toime ei tule. Londoni Eesti Maja paikneb Notting Hillis – väljast suursugune ja kreemjaks võõbatud, sammastega suisa; seestpoolt päevinäinud, aga kodune. London, Nukitsamees, Eesti lipp – tunnen füüsiliselt, kuidas mu aju hammasrattad ragisevad, et seda protsessida. Proov lõpeb ja pausi ajaks on lauljad varunud küpsiseid – ent arusaam küpsisest on siin riigis võrreldav kogu pere õhtusöögiga.
