1936. aasta Berliini olümpialt võitis Kristjan Palusalu kaks kulda ja kogu Eesti oli rõõmus. Sel aastal võitis epeenelik Tokyost naiskonnakulla ja jälle oli kogu Eesti rõõmus. On väga suur erinevus, kuidas meile rõõm sündis, siis ja praegu. Täpsemalt sõnastades: tulenevalt ajastust ja suhtlusviisist on kangelaste tajumine oluliselt muutunud.
Ma pole ise 1936. aastal elanud ja neid, kes Palusalu võite ja selle mõju vahetult kogesid, on üldse väga vähe järel. Oleks üldse huvitav teada, kui palju eestlasi oli Palusalu maadlemas näinud, oli neid üldse üle tuhande? Telekaid ju polnud.
