Igal sügisel mõtlen ma, et ei, nüüd aitab sellest põllumajandusest, kaevamisest, umbrohu kitkumisest. Elan lihtsalt maal nagu loomeinimene, naudin vaikust, linnulaulu ja kui, siis ehk istutan mõned suvelilled.
Terve pika pimeda talve tunnen, et mu otsus on kindel – kõik läheb muru, see tähendab umbrohu alla, mis olen siiani rajanud. Et aitab! Kartulit, porgandit, hernest, maasikaid – kõike saab ju turult osta, ei pea ju ise rügama.