Kui on kehvem ilm, siis võib süümepiinadeta lugeda. Tuleb tunda piinlikust, et nõnda vähe loen, aga pole aega ning aega ei saa ka väga võtta, kui loomad tahavad talitamist ning õues on vaja rõõmsameelselt tohkeldada.

Nii olidk need tuisused ja vihmased aprillipäevad teistmoodi, võtsin raamatu kätte ja lugesin. Näppu jäi poola kirjaniku Witold Gombrowiczi “Päevaraamat”. 1953. aasta ühel laupäeval on ta kirja pannud järgmise lõigu:

Mida arvata persooni intellektuaalsest ja muust tasemest, kui ta siiamaani ei tea, et sõna muutub vastavalt sellele, mil viisil seda kasutatakse. Isegi sõna “roos” võib muutuda lõhnatuks, kui see ilmub pretensioonika esteedi suhu ja isegi sõna “s…” võib olla perfektselt elegantne, kui teenub eesmärgiteadlikku distsipliini?

See lõik haakub mu peas praeguse ajaga. Inimeste avalikkuses öeldud või kirjutatud sõnadele pole mõtet väga suurt tähelepanu pöörata, eelkõige tuleb hinnata tegusid ning taustsüsteemi, et mis inimene oma elus loob ning kuidas teistesse olenditesse suhtub.

Lugemise vahepeal loomulikult klõpsan ka arvutis Argentina ralli kiiruskatsete aegu, lihtsalt meeldib emotsioneerida, kui Tänakul hästi läheb ning siis pauguga arvuti kinni lüüa, kui läheb kehvasti. Sel nädalavahetusel läheb pigem hästi ning saan rõõmu.

Aga siis pühapäeva õhtult meenub, et mul peaks olema veel kuskil siin üks päevaraamat. Mul vedelevad raamatud laiali, mul ei ole meeletult raamatuid, aga veidi ikka on, nii endal elu jooksul kogunenud kui vanaisalt päranduseks saadud. Vaino Vahingu “Päevaraamatu” ostsin ise kunagi, lugesin läbi, eriti ei meeldinud, mul on raske tabada mul seda 70ndate Tartu jauramist ja uuenduslikku teatrielu. Aga midagi selles raamatus oli, meelde ta jäi. Kui nüüd lehitsesin, siis otsisin ristikesi. Mina teen ristikesed raamatusse nendesse kohtadesse, mis mulle meeldivad. Leian ristikese Vahingu raamatust 21. detsembri 1969 sissekande juurest:

Kirjutasin ümber “Manöövrid” ja saatsin Handole lugeda. Ei oska enam ise midagi arvata. Olen nagu tuulelipp. Kui oled väike kunstnik, siis ära hoople eneseusaldusega, hoople tööga. Kuidas küll igas loos kuu aja pärast üleliigsed kohad silma torkavad.

Samamoodi päevakajaline ja ajatu mõte. Panen siis nende kahe täiesti erineva päevaraamatu vahele kolmanda, mis on omakorda neist mõlemast täiesti erinev. Elu on ilus ja mõtelda on vabastav. Pärast lugemist pole mitte ainult kirjutada hoogsam, vaid ka kitsedega tegelemine tundub mitmeplaanilisem ja laiema taustsüsteemiga.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)