Ühiskonnas kostuvad üha kõvemini hääled, mis kutsuvad üles mõtisklema oma tegevuse ja valikute mõju ning tagajärgede üle. Üks asi on see, mida teeme meid ümbritseva elukeskkonnaga, teine aga see, kuidas tarbijamentaliteet mõjutab meie sisemaailma, kirjutab Tallinna ülikooli käsitöö didaktika lektor Eva Veeber.

Do-it-yourself

Elame ajal, mil meil on lõputu hulk võimalusi ja ka vahendeid. Mõned klikid ja 15 minuti pärast võib pitsale järele minna, samal ajal hakkab Hiinast meie poole lendama uus jalatsi- või püksipaar. Veel mõned klikid ning mitte rohkem kui paari ööpäeva pärast on odavreis lennutanud meid teisele poole maakera. Võimalike tarbitavate kaupade ja teenuste virvarr ajab kohati pea sassi. Lõputuna näiv valikute hulk võib põhjustada asjatut ärevust, hirmu teha valesid valikuid või millestki näiliselt olulisest ilma jääda.

Teadmatus sellest, kes, kus ja mis tingimustes on valmis õmmelnud mu püksid või liiminud kokku suvekingad, põhjustab võõrandumist ja vastutustundetut tarbimist.

Eestlased elavad praegu majanduslikult paremini, kui kunagi varem. Samas ei ole tarbimiskultuur siinmail (veel) nii jõuliselt kanda kinnitanud, kui mõnel pool mujal maailmas. Seega pole meie jaoks sellistes liikumistes, mis võõrsil ehk millegi erakordse ja uuena näivad, midagi nii silmatorkavat. Pean silmas isetegemise, inglise keeles nn do-it-yourself või lühemalt DIY kultuuri.

Ise oma toidu valmistamine, vajadusel väiksemate või suuremate remonttööde tegemine, lihtsamad õmblused või keerukamad näputööd on ikka olnud meie rahva kasvatuse ja hariduse osa. Neid tarkusi on omandatud kodudes ja ka meie riiklikus koolihariduses on üksikute pausidega 19. sajandi lõpust saati väärtustatud igapäevaelus vajalikke toimetulekuoskusi. Pragmaatilistest vajadustest lähtuvalt on selliste oskuste õpetamisel seni olnud põhirõhk tulemusel.

Täna pole meil tingimata vaja ise paljusid asju teha. Tihti on lihtsam, kiirem ja pealtnäha soodsam tarbida valmistooteid. Käsitöö nõuab aga aega, süvenemist, oma tegevuse planeerimist, materjalide ja tööriistade hankimist, harjutamist ning vahel kaasneb sellega enne soovitud tulemuse saavutamist ka ebaõnnestumine.

Niisiis võib käsitöö tõhusust taga ajavale inimesele tunduda asjatu ressursikuluna.

Teisalt võib moodsas tõtlemises isetegemisele vaadata aga kui luksusliku eluviisi viljelemisele, mida võib endale igaüks lubada. Aja võtmine loominguliseks eneseväljenduseks, milles aktiivne mõttetöö on ühendatud käte osavusega, võib osutuda vägagi nauditavaks ja harivaks ajaviiteks. Tarve midagi teha või luua ei tulene tänapäeval enam üksnes vajadusest asja kui sellise järele. Käelise tegevuse abil maailma tundma õppimine on läbi aegade olnud üks inimtegevuse põhiosa ja on seega üks võimalus, kuidas digitaliseeruvas ühiskonnas säilitada kontakti oma inimlikkusega.

Käeline tegevus aitab tundma õppida oma võimete piire & piiritust

Erinevate materjalide töötlemine pakub meelelisi elamusi ja loovas protsessis kogeme laial skaalal tundeid, mis võimaldavad enda kohta üht-teist teada saada. Tegemise käigus õpitakse tundma oma võimete piire ja piiritust. Iga uus omandatud tehnoloogia avardab loovust ning erinevate tööriistade oskuslik käsitsus laiendab meie keha poolt seatud raame. Isetegemise tulem – kui seda jagada soovitakse – räägib mõndagi tegijast, tema püüdlustest ja igatsustest ning ka ajast, milles antud ese on loodud.

Kestev käeline pärimus on kindlasti üks Eesti rahva rikkusi. Meil on põhjust rõõmustada piirkondlike traditsiooniliste käsitöötehnoloogiate elujõulisuse üle (näiteks Haapsalu sall või setu pits). Siinmail on veel oskajaid, õpetajaid ja õppijaid. Käsitööd väärtustab see, kes on kõrvalt näinud ja ka ise proovida saanud selle tegemist. Kodusid, kus isetegemine aktuaalne pole, on aga ilmselgelt üha rohkem. Seetõttu langeb suurem vastutus käeliste oskuste õpetamisel koolile, huviringidele, kogukonnale.

Eesti põhiharidus on PISA testi tulemuste põhjal maailma tippude hulgas. Minu isikliku veendumuse põhjal on selle üheks põhjuseks meie tasakaalustatud õppekava.

Teismelised saavad põhikoolis igakülgselt kasutada oma keha ja meeli – meil on akadeemilisemate tundide kõrval kohustuslikud ka füüsilist ja meelelist aktiivsust ning loomingulisust võimaldavad õppeained.

Selle kohta, kuidas motoorika arendamine aju arengule ja akadeemilisele võimekusele kaasa aitab, on avaldatud üksjagu teadusuuringuid. Käsitöö, kodundus, tehnoloogiaõpetus, kunst, muusika ja kehaline kasvatus lubavad oma keha abil omandada teadmisi ja vilumusi, mida ei ole võimalik õppida lugedes või lihtsalt kedagi kuulates. Loetletud õppeained on kõik omal moel ainulaadsed ja seavad igaüks õppijale unikaalseid nõudmisi ja seega ei ole üks teisega asendatav.

Konkreetselt käsitöö õppimise eesmärk ei ole üksnes mingi käelise oskuse omandamine või mõne tehnoloogilise võtte täiuslik valdamine. Pigem võimaldab antud aines õpitav mõista maailma ja suhestuda sellega uuel, rahuldust pakkuvamal viisil.

Õpilane kogeb käelise tegevuse kaudu aeglust ja kulgemist, milles tegija mõtted ja keha on tähenduslikult ühendatud.

Tänases killustatud maailmas seisneb käsitöö aine väärtus tervikliku isetegemise protsessi kogemuse saamises. Antud protsessi alguses kujutleb õpilane oma vaimusilmas mingit eset ja selle otstarvet, seejärel kavandab ning lõpuks teostab oma idee kolmemõõtmelise eseme näol. Igas nimetatud etapis tuleb arvesse võtta materjalide ja töövahendite seatavaid võimalusi ja piiranguid. See omakorda aga eeldab „kätega vaatamist ja mõtlemist“ – õpilane peab kavatsetud eesmärgi saavutamiseks katsuma ja tunnetama materjale ning harjutama tööriistade kasutamist, sest võimatu on teostada kavandatut üksnes sellele mõeldes või materjale eemalt vaadeldes.

Põhikooli õppekavas olevad tehnoloogia valdkonna ained (käsitöö, kodundus ja tehnoloogiaõpetus) on tänuväärne ühenduslüli kodu ja kooli vahel, kus koolikeskkonnas õpitav saab kokku praktilise igapäevaelu vajadustega. Lisaks toetavad need ained ka jätkusuutlikult mõtleva ja vastutustundliku tarbija kasvatamist.

Ainekavade koostajad on pingutanud selle nimel, et õppe sisu oleks kaasaegne ning otstarbekas tänapäeva maailmas elavale noorele. See, kas õppijatele ja tema lähedastele seostub antud koolitunni nimetus millegi iganenu ja ebavajaliku või hoopis kõikjal pead tõstva isetegemise kultuuriga, sõltub suurel määral sellest, mida tehakse klassi seinte vahel – milliseid töid ja tehnikaid valitakse ning millele tegemise käigus rõhku pööratakse.

Eelnev on vaid põgus pilguheit isetegemise põnevasse maailma ja selle hüvedesse. Tahaksin aga lugejale südamele panna, et oskus oma käsi kasutada ise millegi loomiseks võib kaasa aidata maailma päästmisele nii meie ümber kui ka meie sees.

Artikli autor Eva Veeber on Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi käsitöö didaktika lektor. Artikkel ilmub Tallinna Ülikooli ja EDASI koostöös, et toetada tarkade otsuste elluviimist meie kõigi igapäevaelus ja laiemalt kogu ühiskonnas.