Avaldame katkeid Alar Tammingu raamatust “Jalutuskäik raha alkeemiasse”. Tegemist ei ole õpiku ega klassikalise majandusteemalise raamatuga, vaid eelkõige elava jutustusega, mille aluseks on ligi kolmekümne aasta jooksul finantsmaailma vaatlemine ning selle vaatluse tõlgendamine läbi siseprisma, ütleb autor ise.

Eelnevaid avaldatud peatükke saab lugeda siit.

Kui ma ligi 40 aastat tagasi keskkooli lõpetasin, siis ma polnud kaoseteooriast sõnagi kuulnud. Sellist õppeainet polnud kooliprogrammis ja pole siiani. Kuigi võiks olla. Selle õppimine annaks õpilastele teadmisi suurte protsesside kohta. Aga kooliprogrammis pole ka muid olulisi eluks vajalikke õppeaineid. Näiteks on puudu mälutreeningud. Kästakse kogu aeg midagi meelde jätta, kuid ei õpetata, kuidas seda teha. Samas on mõned mälutehnikad imelihtsad, mäletan siiani ühte telesaadet, kus räägiti lihtsate mäluseoste loomisest ja toodi kaks näidet. Üks oli siis seotud filosoof Leibniziga ja teine Prantsuse revolutsiooniga.

Kui küsida, kus Leibniz sündis või mis aastal toimus Prantsuse revolutsioon, siis jäävad inimesed hätta. Kuid antud saates öeldi, et Leibniz sündis Leipzigis ja kuna nende kahe sõna tüved on sarnased, siis on Leibnizi sünnikoht mu mällu tembeldatud tänase päevani. Tõsi on muidugi see, et selle teadmisega pole midagi peale hakata. Nii nagu ka siinust ja tangensit, nii pole ka seda teadmist mul viimasel 30 aastal vaja olnud, kuid siia raamatusse näidetena sobivad need hästi. Ka Prantsuse revolutsiooni algusaasta on võimalik kergesti meelde jätta. Muidugi peab üht-teist ajaloost teadma, vähemalt seda, et see ei toimunud antiikajal ega olnud osa teisest maailmasõjast. Eriti hea, kui on teada, et see oli kuskil tuhat seitsesada millegagi. Kui teadmised juba nii kaugel, siis edasi on lihtne. Kõik teavad numbrite järjestust ühest kümneni, kuid nüüd ei hakka numbrid ühest, vaid seitsmest. Kui alustada seitsmest, siis järgnevad kaheksa ja üheksa ning aastaarv ongi koos – 1789. Ka lugejal on seda nüüd pigem raske ära unustada. Peale kaoseteooria ja mälutreeningu on koolis puudu veel selline õppeaine nagu “Suhtlemine ametiasutustega ja bürokraatia olemus”, ka see on üks eluks vajalik oskus, mida koolis ei õpetata ja peale kooli peab igaüks ise vastavad reeglid avastama.

Kaos on osa meie igapäevaelust

Kaoseteooriat siiski lähiajal ilmselt kooli programmi ei lisata, hea, kui seda mõni õpetaja mõne teemaga seoses korra mainib. Ka minu teadmised kaoseteooriast on eklektilised ja lünklikud, kuid sellega esimest korda tutvudes olin ma taas justkui välgust rabatud. Midagi loksus väga sügaval paika. Kaos kui arengu vältimatu eeldus muutus minu maailmavaate lahutamatuks osaks. Esialgu mõistsin ma kaost seoses inimese ja tema vaimse arenguga, kuid peagi nägin samu seoseid kõikide protsesside juures. Ma näen kaost hüperinflatsioonilistes protsessides, Kondratjevi lainetes, tsivilisatsioonide arengus ning loomulikult ka etapis, mis inimkonda ees ootab.

Inimese psüühilises arengus on kõige lihtsam kaost märgata lapse kasvamisel ja eriti üleminekuetapil puberteedi ajastusse. Seni normaalne ja tubli laps on järsku täiesti sassis. Kuid see kaos on vajalik, muidu temast tervet ja mõistlikku täiskasvanut ei tule. Teatavasti ei ole puberteet igavene, vaid selle lõppedes on tegu noore täiskasvanuga, kes on ületanud oma senised jamad ja korrastanud oma psüühika kõrgemale tasandile. Alternatiivne variant, kus üldse puberteeti ega uste paukumist ning vanemate lolliks pidamist ei esine, võib aga inimese jätta lapsepõlve kinni. Ühiskonna puhul ei saa terminist “kaos” mööda minna suurte ühiskondlike muutuste ajastul, siis kui muutub ühiskonnakord, toimuvad revolutsioonid ja langevad kroonitud pead. Majanduses tasub kaost vaadata eelkõige seoses majanduskriisidega ja seniste äriliste suhete lagunemisega. Ja mis see hüperinflatsioon muud on kui kaos, mis on käivitunud seni stabiilselt toiminud, kuid suurte sisemiste vastuoludega rahasüsteemis.

Minnes aga väiksemate üksuste juurde, siis on võimalik märgata kaost samuti väga erinevate struktuuride juures. Ettevõtte pankrot annab välja kaose mõõdu, samuti saneerimine. Kuid ka veekeeris ja ilm alluvad kaose reeglitele. Mis puutub aga saneerimisse, mis siis teoreetiliselt peaks olema katse ettevõtet uuesti hingusele puhuda, siis minu arvates on tegu uudissõnaga, mille eesmärk on varjata seda, et asutakse eelistama mõnede võlaandjate huve teiste võlaandjate arvelt. Saneerimine tähendab seda, et kui sul on sellelt firmalt midagi saada, siis kuulutatakse su vastav õigus kehtetuks ja senise lepingu täitmine lükatakse kaugesse tulevikku ehk määramatusse, küll aga saavad saneerimisprotsessi juures asuvad isikud, on need siis juriidilised või päris isikud, midagi, mis muidu kuuluks kellelegi teisele. Kaoseteooria järgi võib isegi öelda, et saneerimine tähendab kaose viimist ettevõttest väljapoole. Selle asemel et olukorda tunnistada ja pankrotti minna ehk olla reaalsusega kooskõlas, asutakse teostama alkeemilisi toiminguid, mis näiliselt võivad isegi rikkust luua, kuid seda ülejäänud süsteemi arvelt.

Muide, pankrotis ei ole midagi hullu, pankrot tähendab, et aktsionärid kaotavad oma vara, kuid see ei tähenda, et ettevõte edasi ei võiks töötada. Tulevad asjahuvilised, kes ostavad pankroti vara üles ja jätkavad. Saneerimine aga tähendab, et proovitakse aktsionäride vara ning ettevõtte tegevust säilitada, kuid seda ülejäänud süsteemi arvelt. Kuna kõik ettevõtted on komplekssüsteemi, mille nimi on majandus, osad – ja kuna kõik komplekssüsteemid alluvad kaose teooriale, kus kõik on kõigega seotud ja kus imeväike muutus algses süsteemis võib põhjustada väga suuri muutusi lõppresultaadis, siis ühe ettevõtte päästmine kellegi teise rahadega, eriti veel maksumaksja rahadega, või siis jättes ettevõtte võlad maksmata (vabandust ajatades), on süsteemi kui terviku huvide vastu ja võib viia tervikliku süsteemi nii kaosesse kui ka hävinguni. Sellise vaate järgi võib isegi edukas saneerimine olla väga lühinägeliku poliitika tulemus ja viia suuremate kaotusteni süsteemi kui terviku toimimises. Aga see-eest on saneerimine ilusa kõlaga ja justkui positiivne sõna…

Ühelt poolt liigub maailm kaose poole, teiselt poolt näeme järjest suuremat kõrgema korra suunas liikumist. Miks see nii on?

Selleks et mõista kaose osa arengulistes protsessides, tuleb alustada kaugemalt ehk minna füüsikasse ja vaadata termodünaamika teist seadust. Kuna ma pole füüsik, siis kõik järgnev kindlasti ei vasta ühegi füüsiku arusaamisele sellest seadusest, mis aga ei tähenda seda, et ma ei võiks seda kirjeldada nii, nagu mina seda mõistan. Tõsistele füüsikutele, kes valemitega maadeldes alati peale jäävad, on omamoodi kasulik teada, kuidas tavainimesed nende pühasid lehmi tajuvad.

Niisiis tähendab termodünaamika teine seadus minu jaoks seda, et kõik asjad lähevad iseenesest alati katki ja rikki, mitte ei muutu terviklikumaks ja täiuslikumaks ehk see, et igas süsteemis segadus alati kasvab, on normaalne. Kui tuba ei korista, läheb see segamini, kui ostad uued riided, on nad varsti vanad ja mustad ning pealegi veel moest väljas, majad ja ehitised hakkavad aja jooksul lagunema ning täiesti uus jalgratas on mingi aja pärast kõike muud kui uus ja töökorras. See on selline universaalne seadus, mis ütleb, et kogu universum liigub järjest suurema korratuse ja juhuslikkuse suunas. Ükskõik, kus eksisteerivad korrastatud elemendid, siis niipea kui nad omapäi jäävad, on tulemuseks segadus. Vaadake paraadi, kus kõik sõdurid on sirgetes rivides, kui neilt sund ära võtta, ei jää paraadsammust midagi järele. Turuletil olevad ilusates ridades õunad ja pirnid muutuvad seal paar nädalat omaette seistes mädahunnikuks. Kuid mädahunnikut seisma jättes ei teki kuidagi maitsvaid puuvilju. Ka inimene vananeb ja sureb ning see protsess on nii üldine ja absoluutne, et me enamasti ei mõtle selle peale, sest iseenda hooleks jäetud mateeria lagunemine on ülimalt normaalne. Teadlased nimetavad seda liikumiseks absoluutse tasakaalu ehk soojussurma poole.

Sellele segaduse kasvule on pandud ka peen nimi – entroopia. Entroopia mõõdab segioleku suurust, mida suurem entroopia, seda suurem kaos ja korrastamatus. Uuel autol on entroopia väike, kuid paar aastat hiljem juba suurem ning kui ootamatult toimub veel avarii, siis hüppab vastavalt ka entroopia, just nagu aktsiahind uutest finants-stiimulitest kuuldes. Teaduslikult võib selle sõnastada nõnda: süsteemsusel ehk korrastatusel on tendents iseenesest kahaneda. Süsteemitusel ehk korrastamatusel ehk segadusel on tendents iseenesest kasvada.

Entroopia kasvu seadus kõigis süsteemides, olgu see siis mikro- või makrotasandil, gaasimolekulide liikumise või komeedi tükkideks lagunemise juures, näib olevat absoluutne tõde, mida me iga päev näeme ja jälgime. Kuid selle juures on üks aga…, kui alates suurest paugust on kogu universum ainult lagunenud ja segadus järjest kasvanud, siis kuidas on tekkinud korrapära, kuidas on tekkinud elu, kuidas olen siia tulnud mina ja kuidas sina? Kõik aatomid ja molekulid meie kehas tahaks kogu aeg ju üksteisest eemalduda, kogu keha tahaks alluda termodünaamika teisele seadusele ja hakata lagunema niipea kui võimalik ja peale surma ta seda teebki.

Kui universumi füüsiliseks aluseks on lagunemine, siis miks me igal pool näeme ka vastupidist protsessi – teket, kasvu, õitsemist? Miks me näeme järjest suurema korrapäraga süsteemide teket? Miks ei ole universum aatomite ja kvarkide puru, vaid aatomid on ühinenud molekulideks ning molekulid omakorda aminohapeteks, mis on otsene vastupanu termodünaamika teisele seadusele. Aminohapped moodustavad valke ja sealt edasi tulevad rakud ja hulkraksed organismid ning lõpuks ka inimene ja AI.

Muidugi võib öelda, et see kõik toimub vastavalt füüsika ja bioloogia seadustele ning Darwini õpetusele, kuid see ei kaota ära silmaga nähtavat vastuolu – ühelt poolt liigub maailm kaose poole, teiselt poolt näeme järjest suuremat kõrgema korra suunas liikumist. Miks see nii on? Nendele keerulistele, elu ja universumi aluseid puudutavatele küsimustele, on kaoseteoorial anda ka mõned vastused, millest on ka abi ka rahaga toimuvate alkeemiliste metamorfooside mõistmisel.

Esimene oluline täiendus kogu eelnevale emotsionaalsele hüüatusele on see, et lagunemine toimub ainult kinnistes süsteemides. Kinnine süsteem on nüüd järgmine baasmõiste entroopia ehk segaduse kõrval. Kinnine on süsteem, kuhu väljastpoolt ei lisandu energiat, valgust, informatsiooni, elektri- või magnetvoolu ehk mitte midagi, mis annaks süsteemile lisajõudu püsimiseks või korrastumiseks. Nii näiteks on telliskivi kinnine süsteem, aja jooksul see laguneb, kuigi vahepeal teeb ta palju kasulikku. Ka auto on kinnine süsteem, kuigi sinna lisandub bensiini näol aeg-ajalt energiat ning ka remondimees võib sinna üht-teist lisada ja seal korrigeerida, kuid põhimõtteliselt laguneb nii telliskivi kui auto, varem või hiljem. Ühesõnaga kinnised on süsteemid, mis ei vaheta aktiivselt energiat või mõnda muud püsimiseks vajalikku substantsi keskkonnaga. Kinnine süsteem on süsteem, mis ilma igasuguse kahtluseta täidab termodünaamika teist seadust ega sea seda kahtluse alla. Laguneb just nii, nagu ette kirjutatud.

Avatud süsteem, meie kolmas mõiste, on aga süsteem, mis on pidevas energiavahetuses välismaailmaga. Inimene on klassikaline avatud süsteem, välismaailmast saame vett ja toitu ning õhku ja energiat ning seejärel toimetame siin maailmas päris edukalt. Kui need väljastpoolt süsteemi saabuvad sisendid ära võtta, siis muutuks inimene klassikaliseks kinniseks süsteemiks ja edasi ei oleks tal midagi muud teha, kui alluda täielikult entroopia kasvu ehk lagunemise seadusele. Sama põhimõte eksisteerib kõigi avatud süsteemide puhul. Näiteks Atlandi ookeanilt USA-d ründavad orkaanid on avatud süsteemid nii kaua, kuni nad on ookeani kohal ja sealt energiat saavad, kuid niipea, kui kaob sisend sooja vee ehk energeetilise lisandi näol, hakkab orkaan jõudu kaotama ja laguneb. Avatud süsteem saab väljastpoolt nii-öelda toitaineid, mis aitavad tal oma struktuuri hoida, korrastada ja ka arendada.

Ka ühiskond on avatud süsteem, samuti riik, majandus ja ettevõte. Tasandid ja komplekssused on muidugi erinevad. Isegi kogu maakeral olevat biosfääri saab lugeda avatud süsteemiks, mis saab energiat Päikeselt ja mitte ei lagune, vaid on korrastunud järjest kõrgemateks struktuurielementideks. On täiesti selge, et avatud süsteemid arenevad ja seda tänu energiale, valgusele, informatsioonile või millelegi, mis on süsteemi elementide toimimiseks vajalik. Kuid kogu selle ühtlase, ma nimetaksin isegi evolutsioonilise arengu juures on veel üks aga…, nimelt kaasneb süsteemis koos arenguga üks huvitav protsess, kus mängu tuleb taas entroopia. Nimelt süsteemi sees korrastatuse kasvades saadab süsteem endast välja segadust ehk suurendab entroopiat endast väljaspool. Ja siis enam vastuolu termodünaamika teise seadusega pole. Kui vaadata süsteemi ja temast väljapoole jäävat keskkonda tervikuna, siis jääb entroopia (loe: segadus) konstantseks. Ei ole olemas ühtegi süsteemi, mis suudaks kogu saabuva energia ilma jääkideta ära kasutada, ehk pole olemas süsteemi, mis toimides endast väljapoole entroopiat ei saadaks. Sellest ideest pärinevadki termodünaamika teise seaduse ametlikud definitsioonid.

Vaatame näiteid. Linn kui avatud süsteem, kus autod vuravad sisse ja välja, ning kus järjest valmivad uued ja uued ehitised, saadab samas välja suurel hulgal segadust, mida esimesel hetkel pole märgata. Kuid fakt on see, et mida suurem linn, seda suurem peab olema ka selle linna kõrval asuv prügimägi. Mida kõrgemat hoonet ehitatakse, seda rohkem on vaja autosid, mis veaksid ära selle ehitamisel tekkinud prahi. Prügimajandus lõppeb enamasti inimese jaoks prügikasti väljaviimise ja paremal juhul prügi sorteerimisega, kuid see on alles pool rehkendusest. Linna arenguga kaasnev prügimajanduse kasv ehk segaduse endast välja viimine on sama paratamatu kui täiskasvanud inimesel aeg-ajalt WC külastamine, mis on lihtsalt entroopia väljaviimine avatud süsteemist nimega inimene.

Kõikide avatud süsteemide juures on ühine see, et väljastpoolt saadud energiat kasutatakse süsteemi töös hoidmiseks, kuid kuna ühegi süsteemi puhul pole võimalik kogu kasutatavat energiat konverteerida töösse ja tulemusse, vaid alati tekivad kaod, siis see niinimetatud ebaefektiivsus on vaja süsteemist välja saada. Ja kui see süsteemist lahkub, siis suureneb segadus süsteemist väljaspool. Lihtne on seda näha inimese puhul, ükskõik kui kvaliteetset toitu inimene ka ei sööks, WC-sse minekust tal ikkagi pääsu pole. Pole olemas ehitist, mis oleks valminud ilma koristustöödeta, nagu pole olemas ka kodu, kust puuduks prügikast. See on universaalne seadus – iga süsteem peab selleks, et ta püsiks, väljastama entroopiat.

Samas on süsteemis olemas piir, kui palju ta suudab entroopiat endast välja saata. Entroopia väljasaatmise piirist aru saamine on kriitilise tähtsusega kogu selle protsessi ja ka selle peatüki juures. See paneb paika kaose tekkimise koha. Ei ole võimalik lõputult vett juua või toitu süüa, mingil hetkel hakkavad neerud ja keha ikkagi üles ütlema, ja keha hakkab minema kaosesse. Samuti ei aita suure koguse ehitusmaterjali ehk sisendi saatmine viie töötajaga ehitusettevõtte laoplatsile mingil ehitisel kiiremini valmida, kui neil pole füüsilist ruumi seda mahutada. Nad lihtsalt ei saa hakkama, materjali uputus tekitab segaduse. Seda piiri võiks nimetada ka läveks, see on siis olukord, kus välismaailmast endiselt tuleb energiat, aga süsteemi senised mehhanismid ei suuda seda läbi töötada ega entroopiat keskkonda väljastada. Tulemuseks on see, et entroopia hakkab suurenema süsteemi sees ja süsteem hakkab
kaosesse kalduma.

Et eelnevat veel paremini mõista, toon ühe näite ja võtan aluseks USA kiirteede süsteemi. Seal on sisendiks autod. Süsteemi ülesandeks on anda autodele võimalus kiirelt ühest kohast teise liikuda. Kuid süsteemil on oma piir, kui palju autosid suudab ta teenindada. Kui sisendit on liiga palju ehk autode hulk kiiresti kasvab, siis tekivad ummikud ja lõpuks kaos. Süsteem ei saa enam oma ülesandega hakkama, autod ei jõua ettenähtud ajal sihtpunkti ning olukord hakkab kontrolli alt väljuma. Samas on see kaos edasiseks arenguks äärmiselt vajalik. Kaos sunnib süsteemi ümber organiseeruma ning ümberorganiseerumise ajal suureneb kaos veelgi. Alustakse sõiduridade laiendust, ehitatakse uusi peale- ja mahasõite, lisatakse viadukte ja kogu selle protsessi ajal jätkub kaose võidukäik. Kuid hoolimata sellest, et väliselt on tegu kaose suurenemisega (autode jaoks), siis seesmiselt on tegemist organiseerumisega kõrgemasse korda. Ilma kaoseta ehk liikluse sulgemiseta ei oleks remondi- ja ehitistöid teha saanud ehk kaos on vältimatu tingimus uue korra tekkeks, sest vana süsteemi sees ei oleks saanud muutusi teha.

Samasugust seost on näha revolutsioonide ja suurte ühiskondlike muutuste ajajärgul, võtame või Nõukogude Liidu lagunemise.

Gorbatšov võis küll rääkida vajadusest perestroika ja uutmise järele, kuid kui ta oleks teadnud üht-teist kaoseteooriast, siis oleks ta näinuid ette, et tegelikud muutused toimuvad peale täielikku segadust. Aga nojah, võib-olla ta ka üht-teist nägi ette. Aga selliste suurte kaosega seonduvate arengute juures on kõige olulisem see, et peale kaost tekkiv uus kõrgem kord suudab hakkama saada nende probleemide ja sisendiga, millega algne süsteem hakkama ei saanud. Tõuseb see tase või lävi, kui palju on süsteem valmis väljastpoolt sisendit vastu võtma, ilma et ta kaosesse läheks. Kui seejärel sisendi, energia või kasvõi autode hulk veelgi kasvab, siis kordub antud protsess, süsteem läheb uuesti kaosesse ja tekib taas võimalus kõrgemal tasandil korrastuda. Kuid just nimelt võimalus, mingit garantiid ei ole, et süsteem korrastub kõrgemale, võimalik on ka see, et süsteem laguneb liigse sisendi tõttu lõplikult koost.

Võimalikud on mõlemad staadiumid, nii kõrgemale korrastumine kui ka lõplik lagunemine. Kui Rooma riik sisenes kaosesse koos oma rahasüsteemi allakäigu ja raha lahjendamisega, siis kaose tulemuseks ei olnud mitte veelgi võimsam filosoofia ja uute maade vallutamine ja neile tarkuse tõrviku viimine, vaid hoopis pime keskaeg, mis kestis tuhatkond aastat. Isegi Platoni teosed oleks meile täielikult kadunud olnud, kui neid poleks tõlgitud araabia keelde, kus nad säilisid selle ajani, kuni neid tagasi Euroopa keeltesse tõlkima hakati. Ja seda, kuhupoole süsteem kaldub, ei ole tõelise kaose puhul ette näha. Samas põhineb kogu universumi ja kõikide süsteemide areng ainult kaosel ja sellel, et süsteemis kasvab lävi, kui palju ta suudab entroopiat endast välja saata.

Vaatame siin kirjutatu veel korra üle.

Esiteks, eksisteerivad avatud ja suletud süsteemid. Suletud süsteemid alluvad otseselt termodünaamika teisele seadusele. Avatud süsteemid näiliselt ei allu, kuid kui võtta arvesse segadust, mida nad ümbruskonnas tekitavad, siis ka siin vastuolu ei ole. Avatud süsteem koos väliskeskkonnaga on tasakaalus. Füüsikaseadused kehtivad. Avatud süsteem saab ümbruskonnast mõjutusi ja toitaineid, on see siis energia, valgus või just see, mida süsteemi püsimiseks vaja. Igal süsteemil on olemas piir, kui palju ta suudab väliskeskkonna mõjusid vastu võtta ja läbi töötada ning jääke välja saata. Kui väliskeskkonna mõju ületab teatava piiri või läve, siis hakkab süsteemi enda sees entroopia kasvama ja ta ei suuda piisavalt entroopiat keskkonda väljastada. Süsteem hakkab seepeale tööle piirvõimsusel ja tekivad esimesed segadused ning kui entroopia süsteemi sees endiselt kasvab, siis järgneb kaos.

Kaose ajal ei ole midagi nii nagu enne, elemendid mis seni suhtlesid struktureeritult ja korrastatult, seda enam ei tee, senised protsessid ei toimi, jääkained jäävad süsteemist välja viimata, kuid ka uut kõrgemat korda pole näha. On üks suur tohuvabohu. Kuid kaose ajal suureneb struktuuri elementide omavaheline suhtlemine. Suhtlema hakkavad elemendid, kes muidu kunagi kokku ei puutuks, ja hakatakse kombineeruma täiesti uutel viisidel. Süsteem hakkab liginema bifurkatsiooni ehk kaheks jagunemise punktile, ehk olukorrale, kus imepisike muutus algandmetes võib põhjustada suuri muutusi lõpptulemustes.

Bifurkatsioonipunkt – suurte muutuste algpunkt

Bifurkatsioonipunktil peatun nüüd korraks pikemalt, sest see on samuti äärmiselt oluline termin mõistmaks kõikvõimalikke protsesse, nende seas ka siis rahalisi.

Klassikaliselt kirjeldab bifurkatsioonipunkti metafoor liblikat, kes siis korra saputab tiibu Brasiilias ja vastavalt sellele, kas ta neid liigutas ühes või teises suunas, mõjutab see ilma Londonis. See metafoor on elegantne ja sel on ka oma tõepõhi, kuid päriselt see muidugi nii ei ole, iga liblika tiivalöök ei pruugi sugugi ilma mõjutada. Küll aga võib ta seda teha bifurkatsiooni hetkel. Liblika metafoor sai alguse Edward Lorenzilt, kes 60ndate alguses tegeles kliima uurimisega ja kasutas selleks arvuteid, kuhu sisestas erinevaid andmeid, nagu temperatuur ja tuule suund. Kuidas see täpselt oli, seda teab ta ise, kuid legendi järgi oli ta ühel päeval andmeid sisestanud, kuid töö jäänud pooleli. Kuna arvutid olid sel ajal aeglased, siis järgmine päev soovis ta arvutusi kiirendada ja otsustas arvu 0,506127 asemel sisestada lühema arvu 0,506 – eeldades, et lõpptulemus saab nii väikese erinevuse puhul ainult minimaalselt erineda. Eeldustega on aga teatavasti nii, et need on kõikide eksiarvamuste ja jamade esiisad. Tulemus oli kardinaalselt erinev. Talle tundus, et ta on eksinud, ja tegi arvutusi mitu korda, kuid tulemused jäid samaks. Süsteemis oli olemas koht, kus väike muutus sisendis viis täiesti erinevale lõpptulemusele. Ja see ongi bifurkatsioonipunkt.

Samas iga hetk ja sündmus ei ole bifurkatsioonipunktiks, ja iga bifurkatsioonipunkt ei tähenda kaoses viibimist, selleks peavad eelnevalt mingid tingimused olema täidetud. Ferdinandi tapmine kui I maailmasõja ajend oli kindlasti bifurkatsioonipunktiks, mis viis just selliste sündmusteni, kuhu need tol ajal viisid. Kui talle pihta poleks saadud, siis ei saa öelda, et I maailmasõda oleks ära jäänud, konflikt oli Euroopasse juba aastakümneid sisse kirjutatud, kuid kindlasti oleksid sündmused kulgenud täiesti teistmoodi, mõni sentimeeter sihiku nihutamist oleks muutnud kardinaalselt lõpptulemust. Ühiskonna elus on sellised punktid hästi nähtavad. Teine näide. Piisas ühest telefonikõnest Kennedy ja Hruštšovi vahel ning liginemine tuumakonfliktile Kuuba lähistel 1962. aastal sai tagurpidi käigu.

Kuid sellised kaheks jagunemise punktid on nähtavad ka iga inimese eluteel. Kui just sel hetkel, sellele peo kutsele oleks eitavalt vastatud, siis oleks nii mõnelgi jäänud oma elukaaslasega kohtumata ja poleks just neid toredaid lapsi, kes neil on. Muidugi oleks siis toimunud midagi muud ja võib-olla kohtutud kellegi teisega, mille kohta saab kinnitada, et seda ei saa kunagi teada. Aga fakt on see, et mingi millisekundi jooksul teatava närviraku aktiveerumine põhjustas suurte sündmuste jada, milletaolist tuhanded varasemad aktiveerumised esile ei kutsunud. Või siis teine näide – vihmapiisk, mis kukub täpselt mäetippu Lõuna-Ameerikas. Millimeeter ühele poole viib ta Vaiksesse ookeani, millimeeter teisele poole Atlandi ookeani. Ühest imepeenest erinevusest algandmetes piisab ülisuure erinevuse saamiseks lõpptulemuses. Sedasama on võimalik jälgida ka palli puhul. Kui see asetada mõnele künkale tasakaalu, siis piisab imeväikesest tõukest, et ta veereks kas ühele või teisele poole.

Sama eksisteerib ka ärimaailmas. Kunagi oli üks väike tõuge, mis pani Londonis asuvat väikest teokarpide äri vaatama nafta suunas, ning tulemuseks oli maailma suurimaid naftakontserne Shell. Nokia firma tootis aga häid kummikuid, kuid kindlasti eksisteeris esimene hetk, kui keegi otsustajatest hakkas mõtlema televiisorite tootmisele ja seda ka teistele mainis. Ja televiisorite tootmine ei tähendanud sugugi seda, et nüüd on määratud firma edasine arengukäik ja telefonide tootmisest paarikümne aasta pärast ei ole pääsu. Ka see otsus tuli ühel bifurkatsioonipunkti hetkel, kus sündmused oleks võinud hoopis teisiti areneda. Sellised eri suundadesse viivad otsused ei teki sugugi ainult kaose olukorras, kuid kaosega kaasnev bifurkatsioonipunkt on samas paratamatu. Kaose olukorras peab midagi otsustama ja otsusest sõltub väga palju. Kui pärast II maailmasõda lepiti kokku Bretton Woodsi rahasüsteem ning dollar muutus maailmavaluutaks, siis selle paratamatu tagajärg oli Briti impeeriumi kokkukukkumine ja USA maailmajuhi kohale asumine, kuid samuti oli selle otsusega määratud ka dollari enda kaugem tulevik koos kriiside ja tulevase hüperinflatsiooniga. Teistsugused otsused sel hetkel oleks kujundanud teistsuguse maailma.

Kui süsteem on kaoses ja ligineb bifurkatsioonipunktile ning asub seejärel korrastuma, siis ei ole võimalik ette näha uut kõrgemat tasandit, kuid see tekib hoolimata sellest, et tundub, et kõik on igaveseks hävinud. Ja mis veel hästi oluline, see tekib ilma välise kontrollimehhanismita, ainult sisemiste muutuste toel, ehk sellised arengud ei ole mitte ühekordsed erakordsed sündmused, vaid kogu universumi süsteemne karakteristik. Alternatiivse variandi ehk süsteemi lõpliku lagunemise, mis on ka üheks võimaluseks, jätan ma kõrvale, mainin ainult, et lagunemine toimub juhul, kui süsteemi iseeneslik korrastumine ehk korrastuv mehhanism on välise sekkumise tõttu takistatud. Avatud süsteemide korral on alati olemas vähemalt teoreetiline võimalus uuele tasandile liikumiseks. Telliskivil, mis näiteks saab haamrilööke liiga tugeva sisendi näol, seda võimalust pole. Samuti on liigne reguleerimine ja normeerimine kaose ajal takistuseks majanduse normaliseerumisele. Poliitikud tahavad kogu aeg midagi ette võtta, kuid kaoseteooriat arvestades oleks neil vaja hoopis vältida igasugust sekkumist. Arvestades aga seda, et iga tasand tahab alati säilitada seda, mis parasjagu on, ega midagi kuulda uuest üleminekust, muutub kogu maailmas toimuv mõistetavaks ja läbipaistvaks.

Kõrgem tasand eitab eelnevat täielikult, kuid saab hakkama nende probleemidega, millega eelnev ei saanud, kuid mis kõige tähtsam – tõusnud on lävi, kui palju sisendit suudab süsteem vastu võtta, ilma et ta kaosesse läheks. Arenguga kaasneb alati võime hakkama saada sellega, mis eelneva süsteemi oleks hävitanud, ehk lävi, palju ta suudab sisendit vastu võtta, on kasvanud ja koos sellega ka võime saata suuremat hulka entroopiat keskkonda. Hea näide on küla, kus elab teatud arv inimesi: selleks, et muutuda miljonilinnaks, peab ta läbima kümneid ja kümneid kaose staadiume, kus muutub kõik – alates välisilmest, tööl käimise harjumustest ning transpordi- ja suhtlemisviisidest. Aga jah, igast külast ei saa miljonilinna, kuid iga miljonilinn on olnud kunagi väike küla.

Rõhutan veel kord, areng on see, kui saadakse hakkama probleemidega, millega enne hakkama ei saadud.

Ja kuna igal süsteemil on olemas oma piir, palju ta suudab sisendit vastu võtta, siis on ka olemas piir, kui palju ta saab sisemist struktruuri lõhkumata probleeme lahendada. Kui see piir ületatakse, lähebki süsteem kaosesse. Ehk kaos on arengu vältimatu tingimus, ilma kaoseta pole arengut. Areng võib olla teataval etapil lineaarne, kuid kui jõutakse piirini, on vaja hüpet. Ja seda hüppelist arengut näemegi me kõigis süsteemides. Tõuk on tõuk ja tal pole aimugi liblikast, kelleks ta on varsti saamas, pigem mõtiskleks ta lähenevast surmast, juhul kui ta mõtleks nii nagu meie, sel ajal kui ta kookonisse hakkab kaduma. Ema kõhus olev beebi on kõige ehtsam veeloom, kes ei tea midagi kopsudega hingamisest ega oska oodata esimest kokkupuudet gravitatsiooniga(1). 200 miljonit aastat tagasi oli kõik rahulik ja siis põmm ning dinosaurused olid välja surnud ja imetajad said oma võimaluse. Alkeemikud ja füüsikud nokitsevad sajandeid ja siis järsku lõhustatakse aatomituum ning ilmuvad nii tuumapommid kui ka -jaamad. Kui muutus on toimunud, siis puudub igasugune võimalus minna tagasi eelneva süsteemi juurde. Lisan juurde, et selle tagasipöördumise võimatusega on nii, nagu kõige muu siin raamatus kirjutatuga, kuigi see on kirjas kategoorilise väitena, siis kindlasti on ka siin erandeid, ja nii nagu igal pool mujal selles raamatus, on ka siin võimalik mulle vastu vaielda.

Olles psühholoogiaga kokku puutunud, olen ma veendunud, et inimpsüühika on samuti isereguleeruv arenev süsteem, mis kogu aeg korrastub kõrgemale tasandile, kus igal tasandil on tal samuti piir ehk lävi, kui palju ta suudab läbi töötada, ja see läbi töötlemine ei tähenda sugugi ainult toitu ja vett. Inimese puhul peetakse üheks energiaallikaks ka välismaailmast saabuvaid stiimuleid, mis siis käivitavad meis vastavaid emotsioone. Mäletan iseennast kolme-nelja-aastasena, kui hakkasin nutma sellepärast, et suhkrutoos ei olnud minu kõrval, vanemaks saades see enam probleemiks muidugi polnud. Panete tähele, väliskeskkond on sama, kuid sisemine korrastatus kasvab ja see, mis oli enne probleemiks, enam seda pole. Välismaailma saadetakse sel ajal segadust ehk nuttu, kuid kuna süsteem ise, ehk laps on veel väike, siis on ka segaduse hulk suhteliselt väike. Sama toimub investeerimisel. Eks sisaldavad ka esmase börsimänguri kaotused maailma lõpu elemente, erinevalt kogenud Wall Streeti haidest, kellele aga esimene kaotus samuti valutu polnud. Olles tegutsenud börsil pikki aastaid, võidakse miljardite kadumist vaadata nagu infot vulkaanipurskest maailma teises otsas. Raske uskuda, et Bill Gates või George Soros veedaksid magamata öö, kui nende varast börsilangus järsku 10 miljardit ära sööb. Oma teekonna alguses olid neil aga teistsugused tunded. Iseküsimus on muidugi see, kui kogu börs läheb kaosesse ja kõik seal olev elektrooniline vara hävib. Siis päästab vist ainult budistlik ja hinduistlik kõrgem tasand, mis ütleb, et ilma varanduseta on inimene õnnelikum ja kui suurendad oma vara, siis suurendad oma probleeme.

Kaotustega kaasnev depressioon – muide, iga depressiooni taga on taustal millegi kaotus – on kõige ehtsam kaos, mille lõppedes võidakse öelda, et see oli parim asi, mis minuga toimus, muidu ma poleks seal, kus ma praegu olen. Kuid psühholoogias esineb ka termin “regressioon ego teenistuses” ehk see on olukord, kus inimese psüühika pöördub tagasi varasemate arenguastmete juurde, kuid seda teatava eesmärgiga. Nimelt on nii, et mida varasemas arenguetapis on saadud trauma, seda tugevam on tulevane patoloogia. Kui inimene ei saa esimesel eluaastal turvalisust ja soojust ehk kontakt emaga jääb puudulikuks, siis on sel inimesel raskusi luua sügavusel põhinevaid suhteid. Psühhoanalüütikud räägivad ka sellest, et kui poeg kasvab ilma isata ja väga võimuka ema käe all, siis on olemas suured eeldused homoseksuaalseks käitumiseks. Lahenduseks on teraapia käigus pöörduda tagasi lapsepõlve psüühilisse seisundisse, mis siis toimub teatavate tehnikatega (hingamistehnikad, regressiooniteraapiad, juhitud meditatsioonid jne), ja kui ajus on aktiveerunud varased olemise, käitumise ja maailma tajumise mustrid, mis muidugi on kõlbmatud täiskasvanute maailmas toimimiseks, siis on võimalik senine usaldamatus ja maailma justkui oma kesta alt vaatamine ümber kirjutada usalduseks ja avatuseks ning muidugi ka rõõmuks, ning lähedus muutub elu normaalseks osaks ega ole enam sundkäitumise allikaks. Ehk vähemalt psühholoogias saab küll rääkida eelmise tasandi juurde pöördumisest, kuid seda ajutiselt. Pidev madalamal tasemel viibimine ilma arengulise eesmärgita on aga märk sellest, et bifurkatsioonipunktis süsteem lagunes ja vaja oleks hakata hooldekodu otsima.

Enne, kui asuda tagasi raamatu pealiini juurde – milleks on raha ja selle alkeemiline teke ning kõige selle, mis majanduses toimub, seostamine kaoseteooriaga, siis selleks, et mõista kõige ühtsust ja põhimõtet “nii nagu ülal, nõnda ka all” – kirjutan veel natuke kaoseteooriast inimpsüühika näitel ja kordan mõnda seni kirjutatud mõtet. Seejärel asun aga taas raha ja majanduse maailma.

Inimene ja tema elu vastab täpselt kaose ja korra reeglitele ning termodünaamika seadusele, olles avatud süsteem ning läbides hüppeid. Ei ole mingit kahtlust, et me füüsiline keha vajab ja saab väliskeskkonnast toitu, vett, õhku ja et ta töötleb seda ning saadab endast välja just seda, mida ta saadab. Kuid ka psüühika vastab samadele reeglitele. Psüühika puhul on toiduks emotsioonid. Juba sõna “emotsioon” tuleb ladinakeelsest sõnast motio, mis tähendab liikumist.(2) Kui mõni külma kõhuga inimene arvab, et tal üldse emotsioone ei ole, siis tegelik elu näitab seda, et piisab ainult ühest telefonikõnest ja paarist sõnast, mis teatavad, et ta kõige lähedasem inimene on õnnetuses hukkunud, kui kogu psüühika pöördub tagurpidi.

Emotsioonide puhul on aga samuti olemas piir ja lävi, kui palju inimene suudab neid ära seedida, ja üldreeglina elu jooksul see lävi kogu aeg suureneb. Kui esimestes klassides võib andeka ja tubli tüdruku psüühika sassi minna sellest, et ta sai koolis kahe, siis ülikoolis vaatab ta sellele olukorrale huumoriga. Kuid vaatame nüüd olukorda, kus emotsioonid kogu aeg kuhjuvad, seesmine segadus suureneb ja selle väljasaatmine tavaliste meetoditega, näiteks arutelu või omaette mõtisklusega, enam ei toimi. Mis kõigepealt toimub? Kuna ükski süsteem ei taha kaosest midagi kuulda, siis rakendab ta kõikvõimalikke meetodeid, et kasvava entroopiaga hakkama saada. Süsteem püüab entroopiat ükskõik kuidas eemaldada, näiteks inimese puhul võivad selleks olla füüsilised tegevused: jalgade trampimine, et oma tahtmist saada, karjumine, aga ka nutmine. Loomulikult ükski neist ei vii inimest kõrgemale arengutasemele, kuid entroopia hulk sees tõepoolest väheneb, kuid samavõrra kasvab pinge nende sees, kes seda trampimist ja karjumist pealt vaatavad või kelle jaoks seda näitemängu tehakse, tahtes talle justkui mingit sõnumit saata. Sõnum on muidugi lihtne: mulle ei meeldi see, mis toimub, ja just sina peaksid teistsugune olema, teistmoodi käituma, ühesõnaga, maailm ei sobi sellisena, nagu see on.

Süsteemist selliselt energia eemaldamine on muidugi sama mõttetu kui teine meetod, milleks on sissetuleva info või energia pidurdamine, näiteks võib inimene emotsionaalses olukorras panna käed kõrvadele ja öelda, et ma ei taha seda enam kuulata, ärge rohkem sellest mulle rääkige, olles justkui jaanalind, kes paneb pea liiva alla, eirates mõtet, et reaalsus on reaalsus, olenemata sellest, kas me sellega lepime või mitte. Sissetuleva info vähenemise hulka kuulub ka soov minna kõikidest inimestest eemale, olla täiesti üksi, elada erakuna. Psühhiaatriahaiglates pidid inimesed selleks, et välismaailmaga – mida on siis nii-nii palju – mitte tegeleda, minema nurka, kükitama ja sulgema silmad ja kõrvad.

Kolmas võimalus on tegeleda asendustegevustega. Psüühiliste pingete puhul on asendustegevuste ampluaa tõeliselt lai alates margikogumisest ja teiste kritiseerimisest kuni ekstreemspordiga tegelemise ja enesetapuni välja. Keskele jäävad siis katsed oma pingeid vabastada seksiga, mis on tõesti kiire, kuid ainult lühiajalise mõjuga meetod, ning püüe tuimestada oma valu alkoholiga koos hüüdlausega, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Paraku on see hüüdlause samas kategoorias poliitiliste hüüdlausetega, ehk kuulub kategooriasse “palju kära, vähe villa”. Inimpsüühika puhul kehtib sama põhimõte, mis kõikide süsteemide puhul – kaosele ja bifurkatsioonipunktile liginedes tehakse meeleheitlikke katseid säilitada olemasolevat süsteemi.(3)

Olen nüüd juba tükk aega olnud majandustest ja rahast eemal, kuid nagu terasele lugejale praeguseks selgeks on saanud, siis kõiges eelnevas on vihje nii Kondrtajevi lainetele, Spengleri õhtumaa allakäigule kui ka praegusele rahandussüsteemile, mis kõik samuti alluvad kaoseteooriale. Ja just kaoseteooria on kõigis rahanduse ja rikkaks saamise õpikutes puudu, kuid selle teooria mõistmine on raha alkeemilise olemuse lahkamisel asendamatu.

Kondratjevi lainete teooria on samal ajal ka kaose ja korra vaheldumise teooria. Kõik Kondratjevi tsüklid algavad uue sisendi lisandumisega majandussüsteemi. On see siis uudne tootmine tööstuslikul konveiermeetodil, aurumootori ja seejärel elektrienergia kasutuselevõtt, lennunduse areng või digitaaltehnoloogia – kõigil juhtudel tuleb süsteemi midagi täiesti uut, mis hakkab suure hooga arenema ja mis toob süsteemi liikmetele ehk inimestele suurt kasu. Kõigil kordadel kaasneb selle suure laienemisega ka krediidi hulga suurenemine ja veelgi kiirem areng, süsteem jõuab täiuslikkuse ja terviklikkuseni. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. algul käisid ookeaniaurikud nagu kellavärk ning isegi USA kodusõja ajal oli täpselt teada – mismoodi, millise laevaga ja mis päevaks jõuab lõunaosariikides toodetud puuvill Inglismaale, kus see töödeldakse kangaks.

Kuid teatavasti ütleb kaoseteooria ka seda, et kaos tekib peale seda, kui süsteem on jõudnud ülima korrastatuse seisundisse. Selline suurepärane täpsus ja korrastatus nii sisendi kui entroopia piiril, kus iga täiendav sisend lihvib veelgi süsteemi, kuid võib tekitada ka võimetust segadust välja saata, on esimesel pilgul justkui püüdlemist vääriv ideaal, kuid reaalsuses on see hoopis hetk enne sügavikku langemist. Kahjuks jäid kõik need USA-s sõlmitud suurepärased lepingud puuvilla müümiseks täitmata, nagu jäid ka täitmata kõik tulbimaania ajal Hollandis sõlmitud lepingud. Kõige suurema õitsengu ajal, kus ainult mõne tulbisibula eest võis saada rikkaks (1635. a müüdi 40 tulbisibulat 100 000 floriini eest, mis teeb ühe tulbisibula hinnaks 2500 floriini, samal ajal kui tonn võid maksis 100 floriini ja hea töölise aastapalk oli 250 floriini), ja ajal mil tundus, et seda edu-marssi ei peata miski, vajuti kõige suuremasse mudasse. Ja see on kordunud ikka ja jälle.

Ülima korrastatuse ja täiuslikkuse seisund on ühtlasi märgiks peatsest langusest. 1920. aastate eufooriast ja veendumusest arengu jätkumises, on juba juttu olnud. Muster on üks ja seesama nii dotcom’i, kinnisvara- või võlamulli juures. Nähakse seda head, mis on toimunud, aga mitte seda, mis peagi ees seisab. Samas on see eitamine loomulik osa sellest protsessist ja ei tasu unustada ka seda, et iga kriis on olnud ühtlasi ka uue arengu alguseks.

Krediidi hulga laienemise ehk süsteemi üleujutamisega rahaga kaasneb kõigepealt enneolematu areng ja sama paratamatu kui on see areng, on ka see, et ühel hetkel ei suudeta laene enam teenindada ja täispurjedes rammitakse sadamat. Seejärel on vaja klaarida, kes saab oma raha kätte ja kes mitte, appi võetakse valitsused ja selgitatakse välja, kellel on rohkem jõudu või liitlasi, ning võetakse jõuga mida veel saab, ja proovitakse ülejäänud ka kuidagi kätte saada ehk antakse mingi tasumise tähtaeg. See sama muster kehtis nii Versailles’ rahu juures 20. sajandi algul, kui Saksamaale pandi peale selline laenukoormus, mis igale matemaatikat valdavale inimesele oleks tundunud absurdne, kui ka 100 aastat hiljem nõudmistes Islandi riigile, kelle 300 000-lt elanikult oodati Saksa pankade kahjumite kandmist. Mõnikord läheb õnneks (oleneb muidugi kelle poolt vaadata). Kui 2010. aasta paiku Kreekat päästeti, siis tegu ei olnud muidugi mitte Kreeka majanduse, vaid Kreekale raha laenanud Saksa ja teiste riikide pankade päästmisega. Nemad said raha kätte, aga loomulikult kellegi arvelt. Olelusvõitlus missugune. Reegel on lihtne – krediidi laienemine viib alati majanduslikule õitsengule, millele järgneb pauk ja krahh.

Kaose teooria terminites tähendab see seda, et süsteemi hakkab kuhjuma entroopia ehk segadus, milleks on laenukahjumid, mida siis kõikvõimalike meetoditega varjatakse ja peidetakse, näiteks öeldakse, et ei suudeta määrata varadele õiglast hinda, või võetakse mingi vara arvele soetamismaksumuses ja hoolimata sellest, et turul on selle väärtus viis korda langenud, nimetatakse seda likviidsuse puudumiseks, kuigi reaalsuses on tegu objektiivse olukorra eiramisega. Kahjumeid ehk entroopiat süsteemis veeretatakse kogu aeg edasi süsteemi elementide vahel, kuni need sobivate poliitikute olemasolul jõuavad keskpankade bilanssi, kes siis oma suuruse tõttu kõige kauem entroopia kasvule ehk segaduse suurenemisele vastu peavad. Kuna süsteem ei suuda entroopiat eemaldada, siis kõik sellised ajutised abinõud on suures plaanis muidugi määratud läbi kukkuma. Ainus lahendus oleks lähtuda otsustuse ja vastutuse ühtsusest ehk luua olukord, kus “oma nahk oleks mängus”, nagu räägib Nassim Taleb, ja sel juhul kahjumi põhjustaja peaks kandma ka ise kogu kahjumi. Praegune süsteemi ja otsustuste anonüümsus aga ainult võimendab ja pikendab agooniat. Ei negatiivne intress ega abipaketid suuda midagi muuta. Ainus lahendus on kaos ja seejärel liikumine kõrgemale korrastatuse tasandile, kus eelneva tasandi probleemidega hakkama saadakse. Ning Kondratjevi lainete puhul on hästi näha, mismoodi ükski majanduslik kaos pole inimkonda seni pikali löönud. Kaost ei maksa karta.

Tsivilisatsioonide ja kaose puhul on aga olukord keerulisem. Seal toimuvad üleminekud tunduvalt sügavamal tasandil kui Kondratjevi lainete tehnilised uuendused. Aurumootori ja kiibi vahel tundub olevat terve kosmos, kuid reaalsuses on need ühe tsivilisatsiooni sees toimuvad väikesed lainetused. Tsivilisatsioon on alati tunduvalt suurem kui majandus, hõlmates inimelu kõiki tahke, nii majandust, kunsti, religiooni kui ka filosoofiat ja teadust. Tsivilisatsioonide puhul ei ole tegu mitte ühelt tsivilisatsioonilt teisele üleminekuga, vaid tervikliku tsükliga, kus järgmise kultuuri tärkamise aega ja kohta ei ole kuidagi võimalik eelmisest tsivilisatsioonist tuletada. Ta lihtsalt tärkab ühel ajaloolisel hetkel.

Samas toimub ka seal kõik kaose teooria järgi. Tsivilisatsioon muutub järjest keerulisemaks ja spetsiifilisemaks, kogu selle süsteemi ülalpidamine nõuab järjest rohkem ja rohkem energiat, kuni saabub hetk, mil kogu kättesaadav energia kulub süsteemi püstihoidmisele, ja kui siis toimub mingi muutus, siis ei suuda süsteem sellega enam hakkama saada. Rooma riik kasvas nii kaua, kui sai, kuid ühel hetkel oli ta muutunud nii keeruliseks, et häired olid nii ressursside ehk sisendi hankimises kui ka entroopia väljutamises. Tulemuseks oli sündmus, mille ajaloolist tähtsust Oxfordi ajaloolane Christopher Wickham võrdles 11. septembri kaksiktornide pommitamisega. Minu hinnangul oli muidugi 24. augustil 410. toimunud Alarichi Rooma tungimine tunduvalt hullemate tagajärgedega kui pilvelõhkujate kokkuvarisemine. Peale 800 aastat vaheaega olid võõrväed taas Roomas ning kolmepäevase rüüstamise ohvrite arv ja põhjustatud valu olid meeletud. Kuid kõik sellised sündmused on alati tragöödiad ja võrdlemise eesmärk ei ole mitte võistlus selle üle, kelle valu on suurem, vaid võrdluse eesmärk on näidata sarnasusi ja siin on analoogia tsivilisatsioonide lõpufaasis aset leidvate veriste kokkupõrgete osas täiesti asjakohane.

Kõik tsivilisatsioonid jõuavad mingil hetkel selleni, kus sees hakkab kasvama korratus, seda siis loomuliku vananemisprotsessi osana, seejärel lähevad nad kaosesse ja hakkavad lagunema. Ideaaljuhul võtab uus, kerkiv ja kasvav tsivilisatsioon üle vanad teadmised ja alustab natuke kõrgemalt, kuid seda ainult ideaaljuhul. Püramiidide valmistamise tehnoloogia kadus kahjuks Egiptuse dünastiatega ning inkade tarkusest pole ka meil rohkem järel kui neli savitahvlit. Muide, ka Hiinas olevat üks imperaator lasknud ära põletada kõik raamatud peale põllumajandusega seotute ning tulekahjus hävinud Aleksandria raamatukogu teoseid pole meil samuti võimalik lugeda ja millegipärast on ka Vatikanis asuv raamatukogu lihtsurelikele suletud. Ajalugu on aga siiani näidanud siis ühte: iga tsivilisatsiooni järel on alati tulnud uus, me pole siin jadas ei esimene ega ka viimane.

Kuidas kaosega hakkama saada?

Kaoseteema lõpuks liigun veel korra käesolevasse ajastusse ja toon välja, mismoodi praegusel ajal proovitakse järjest suureneva segaduse ja kaosega hakkama saada. Meetodid on põhimõtteliselt samad, mis inimpsüühika puhul.

Ka majandus ja rahasüsteem püüab kogu aeg lisanduvat entroopiat eemaldada, kui lihtsustatult võtta aluseks, et entroopia lisandub majandussüsteemi ebaõnnestunud laenude näol, siis esimene tee entroopia eemaldamiseks oleks lubada süsteemi elementidel pankrotistuda ja lasta kahjum kinni maksta laenuandjal ehk pangal. See oleks kõige tervem ja normaalsem meetod. Järgmised võimalused on laenude üksteisele veeretamine, mis muidugi ei lahenda midagi, ja täiendava rahahulga süsteemi paiskamine, mis reaalsuses samuti ainult suurendab võlamulli.

Põhimõtteliselt lähevad entroopia eemaldamise võtete alla ka kõikvõimalikud tariifid, normid ja kvoodid, mille eesmärgiks on korrastada süsteemi elementide omavahelist suhtlust. Kuid kuna süsteemi omavaheline suhtlus peaks toimuma isereguleeruvalt, siis sellised võtted ainult suurendavad entroopiat. Süsteemi väljastpoolt normeerides ja justkui korrastades tekib kuskil teiste elementide vahel veelgi suurem segadus ja entroopiat – seda, mida oleks vaja eemaldada, tekib hoopis juurde.

Teiseks püüab süsteem lisanduvat energiat pidurdada ja takistada selle lisandumist süsteemi. Siia alla kuuluvad kõikvõimalikud panganduslikud regulatsioonid, mille eesmärk on see, et päris kontrollimatult raha ikkagi välja ei laenataks. Sisuliselt on siin tegu skisofreenilise olukorraga, selleks, et majandus kokku ei kukuks, on vaja kogu aeg lisaraha välja laenata, samas viib see laenamine ka täiendava entroopia kasvu ehk laenukahjumite tekkeni ning tulemuseks ei ole mitte normaliseerumine ja tasakaal, vaid veelgi suurem tasakaalutus, mida siis uuesti püütakse valuvaigistiga summutada. Ka tänapäeval järjest suuremate takistuste tegemine arvete avamiseks, kus iga klienti kahtlustatakse potentsiaalse ohuna (loe: rahapesu vastase võitluse objektina), kuulub samuti selle põhimõtte alla. See, kui palju majanduslikke tehinguid jääb tegemata ja kui palju makse seetõttu maksmata, ei kuulu rahapesuga võitlevate ametite tööülesannete hulka. Ma oletan, et nad isegi ei näe oma osa saabuva majandusliku kollapsi kiirendamises. Samas kuulub see tegevus ühtlasi kolmanda entroopia eraldamise meetodi alla, milleks on asendustegevustega tegelemine.

Paraku on asendustegevus kõige väiksema efektiivsusega, et mitte öelda suisa vastupidise efektiga. Asendustegevusteks sobib – peale tähelepanu suunamise rahapesule – peaaegu kõik, mis hoiab tähelepanu peaprobleemist eemal: alates süüdlase otsimisest, mis on üks levinumaid asendustegevusi, kuni äärmuslikumate tegevusteni, milleks on sõda. Selle asemel et mõelda, mis edasi saab, hakatakse mõtlema, kes seda tegi, ja keda peaks karistama. Sõja puhul viiakse tähelepanu tõepoolest majanduselt ära, kuid probleemi see ei lahenda, kuigi rahvas võib isegi noogutada ja väliselt nõustuda, et nüüd on püksirihma pingutamise aeg (teadagi miks). Kõik asendustegevused aga kinnitavad reeglit, mis ütleb, et süsteem teeb bifurkatsioonipunktile liginedes meeleheitlikke katseid säilitada olemasolevat struktuuri. See muidugi on võimatu.

Bifurkatsioonipunktile liginemist on võimalik märgata veel mõnede karakteristikute järgi.

Esiteks näitab seda see, kui süsteemis on kummalised kõikumised, mis tähendab ka seda, et süsteemis toimuvad ülesehituslikud muutused. Kui järves vohab plankton ja siis saabub seal vesikirpude pidu, kes kogu planktoni ära söövad ning seejärel toidupuudusesse surevad, nii et plankton taas kogu järve katab, ja kui see protsess kordub, siis tähendab see, et järve ökosüsteemiga on varsti midagi juhtumas, küsimus ei ole mitte vesikirpude erakordses näljas ega viljakuses, vaid taustaks on mingi sügavam protsess. Vastavaid majanduslikke näiteid on tänapäeval piisavalt, firmad, mis pole kunagi teeninud ühtegi senti ja ei hakka ka kunagi teenima, maksavad börsil miljardeid dollareid. Tulbimaania kahvatub praegusaja kõrval. Kuid arvestades elanikkonna kasvu ja maailma majanduslikku arengut on ka täiesti arusaadav, et ka kriisid arenevad suuremaks ja võimsamaks. Mida keerulisem süsteem, seda suurem hulk entroopiat nõuab kogu aeg eemaldumist ja kui sellega enam hakkama ei saada, siis on ka kriis vastavalt suurem.

Teiseks ohumärgiks on suure amplituudiga kõikumine. Kui nafta hind tõuseb paarikümne aastaga 10 dollarilt 130 dollarile ja siis langeb uuesti paarikümne dollari kanti, nagu see on raamatu kirjutamise ajal, siis tähendab see, et kaos ja tähtsad otsused pole enam kaugel.

Kolmas kriitiline ohumärk on see, kui süsteem ei suuda taastuda ka väikesest häirest. Kui üks väike viirus lööb kogu tsivilisatsiooni uppi, siis tegemist ei ole viiruse tuumapommiliku jõuga, vaid süsteemis eelnevalt kuhjunud entroopia mõjuga. Süsteem lihtsalt ei suuda seda sisendit ära seedida, samas on kõik eelnevad inimpõlved kõigi viirustega hakkama saanud. Praegu on süsteem lihtsalt nii kompleksne ja piiri peal, et piisas ühest nakatunust ja kogu süsteem hakkas kokku jooksma. Kui kaua süsteem haavatuna edasi toimib, on võimatu ennustada. Ennustused, mis pakkusid kriisi algusjaks aastaid 2020–2030, räägivad sellest, et allakäik kestab sajandi lõpuni. Suures plaanis ühtib see Spengleri ajalise dimensiooniga.

Neljandaks süsteemi kaosele liginemise märgiks on see, kui süsteemis on tõsine asümmeetria. Ja siin on maailm ikka päris paigast ära. Vahe rikaste ja vaeste vahel ainult suureneb. Kui võtta pooleks maakera elanike arvuks 3,7 miljardit, siis kogu nende vara hulk oli 2009. aastal sama palju, kui maailma 380 kõige rikkama inimese vara kokku. Juba see ise oli väga tõsine asümmeetria, kuid see on kogu aeg suurenenud. 2017. aastal piisas ainult 61 rikkamast inimesest, et saada kokku sama vara, mis poolel maakera elanikkonnal, ning aasta hiljem on see inimeste arv ainult 42. Vaadates seda protsessi kaoseteooria vaatevinklist, on selge, et midagi hakkab juhtuma. Täiesti lootusetu on oodata, et selle vastuolu lahendaksid inimesed, eriti need, kes selle tekitasid, kuid kaos (ja võib-olla ka AI) lahendab selle võrrandi elegantselt, kuigi väga valusalt. Ning asümmeetria ei ole ainult inimeste vahel, vaid ka riikide ja mandrite tasandil. Ühendatud anumate reeglist pole ka siin pääsu.(4) Ja paraku tähendab see kõrgemalt organiseerunud lääne allakäiku ning kolmanda maailmaga uue tasakaalupunkti otsingut.

Mida siis selle uue teadmisega kaosest peale hakata?(5)

Aga eks ikka seda, et tulevik on teadmata, kuid minevik räägib seda, et uuel tasandil on vanad probleemid lahenenud. Mismoodi täpselt, seda ei osanud ette näha ükski Kondratjevi laine oma toimise ajal, samuti ei olnud ühegi tsivilisatsiooni languse hetkel selge, mis hakkab edasi saama, kuid nagu näha – inimkond on alles. Samuti räägib nii minevik kui ka kaoseteooria seda, et peale kaost ei ole võimalik pöörduda tagasi eelmise tasandi juurde. Autode arvu kasv USA kiirteed ei viinud tsivilisatsiooni tagasi hobuste juurde, vaid ikka laiemate kiirteedeni. Ka inimese ja ühiskonna puhul on oodata pigem kõrgemat korrastatust ja AI arengut kui lagunemist tagasi ainurakseteks, ainult iseendast hoolivateks organismideks. Ja see, mis osa selles uues tulevases kõrgemas staadiumis mängib vaimsus ja inimkonna kontakti taastamine loodusega ning mis osa on tehisintellektil, on ka mulle selgusetu. Kuid miks see ei võiks olla looduse, teadvuse ja AI süntees? Kui kogu universumi areng on meid just siia punkti toonud, siis on see universumi plaan ning just nii peabki kõik olema.

Märkused: 

• (1) Loodete kohta räägitakse ka järgmist lugu. Ükskord olid kaksikud lootevedelikus ringi ujunud ja siis ütles üks teisele: “Kuule, mul tuli selline mõte – äkki siit vedelikust väljaspool on ka midagi, äkki seal elavad ka mingid olendid, kes samuti suhtlevad ja liiguvad, äkki on mingi maailm ka peale sünnitust olemas.” – “Mis sa jamad,” vastas teine. “Peale sünnitust pole mingit elu, see on absoluutne lõpp, see on sama olukord kui enne viljastamist, kus sind enam lihtsalt pole. No vaata, mitte keegi, kes on sündinud, pole siia tagasi tulnud, isegi ühendust poole võetud, kõik on jäädavalt läinud, see ju tõestab, et mingit elu peale sündi pole olemas.”
• (2) No päris nii lihtne sõna “emotsioon” päritolu nüüd ka pole. Esimest korda olevat sõna emotion kasutatud inglise keeles 1579. aastal. Tänapäevane kontseptsioon kujunes välja 1830. aasta paiku. Näpuga järge ajades ja juuksekarva piki telge poolitades saab justkui väita, et enne seda aastat inimestel emotsioone polnud, kuna puudus vastava sõna. See-eest oli inimestel kirg, moraalsed tunded ja hingeline segadus ning muidugi ka pahatahtlikkus ja ahnus.
• (3) Mõni sõna ka inimesest natuke suurema struktuuriüksuse ehk grupi kohta. Gruppide puhul on psühholoogid ära kaardistanud gruppide moodustumise etapid. Ka seal on kaose tekkimist ja sellele järgnevat arengulist hüpet võimalik hästi jälgida. Kui moodustub uus grupp, siis asub ta tavaliselt midagi tegema, kusjuures kõik on õhinal ja põnevil ning tundub, et ühendus aina kasvab. Mingit konflikti kuskilt ei paista, kuid see on alles algfaas. Peagi hakkavad ilmnema kõigi grupi liikmete iseärasused ja veidrused ning tekivad esimesed vastuolud. Keegi mõtleb välja mingi reegli, mis kellelegi jälle ei meeldi. Algab nähtamatu võitlus ja hierarhia paikapanemine. Näiliselt lahendatakse probleeme, kuid tegelikult pannakse paika suhteid. Seda kõike püütakse varjata nii grupi kui ka iseenda eest ning käiku lähevad mitmed psüühika kaitsemehhanismid, eelkõige ratsionaliseeritakse oma käitumist ega räägita süvatendentsidest. Samas märkavad kõik grupi liikmed, et midagi on muutunud. Endine voolamine ja üksteise ideede toetamine on kadunud. Isegi kõige loogilisemad ja kasulikumad ideed kohtavad vastuseisu ning tekivad allgrupid. Käivituvad mitmed protsessid: endale liitlaste otsimine ja vastase positsiooni nõrgestamine, kuid suures plaanis on näha gruppi liikumas kaosesse, enam ei ole teada, mis saab ja kuidas konflikt laheneb. Normaalse arengu puhul jõuab grupp mingil hetkel siiski lahenduseni, kõik korrastub ümber, suhted ja hierarhia saavad paika ning grupp saab uuesti asuda tegutsema, kusjuures nüüd on tegutsemine efektiivsem kui grupi loomise faasis. Ka sellises grupilises protsessis on näha algset tasakaalu, seejärel kaose tekkimist, sisemist ümberkorrastumist ja uuele tasandile jõudmist ning seejärel edukamalt toimimist.
• (4) Võttes aluseks ühendatud anumate efekti, siis tasub meenutada ka seda, et kui mõni inimene saab midagi ilma tööta, siis on alati olemas ka inimene, kes tegi tööd selle eest tasu saamata. Et rikkus ei teki iseenesest. See mõtteviis on erinev praegusest majanduse pealiinist, mille järgi justkui tuleks maailmas rikkust juurde, kui börsid tõusevad. Reaalsuses tähendab börside tõus just seda, et kihistumine suureneb ja vaesed jäävad vaesemaks, sest kust see rikkus siis iseenesest ikka tuleb? Konkreetne inimene, kellel on mingi aktsia, mille hind tõuseb, saab muidugi rikkamaks ja saab endale lubada seda, mida ta enne ei lubanud, aga minnes tagasi selle allmärkuse alguse juurde, siis meenutaks veel korra – kui üks inimene saab midagi ilma tööta, siis alati on olemas inimesed, kes teevad tööd ja selle eest midagi ei saa. Et see veel paremini mõistetav oleks, siis vaatame seda veel ühe teise nurga alt ka. Valuutakursside tõustes võib tunduda, et kõik selle valuuta omanikud saavad ka justkui mittemillegi eest rikkamaks. Kui dollar on tõusnud, siis reisile minnes saab dollari eest osta rohkem kui eelnevalt. Kust see lisavõit siis tuleb? See oleks minupoolne ülesanne majandustudengitele. Vastus on aga järgmine. Kui valuuta mingi teise valuuta suhtes tugevneb, siis tähendab see, et rikkamaks said kõik selle valuuta omanikud ning vaesemaks jäid kõik need, kelle riigi valuuta vastu seda tugevamat dollarit vahetatakse. Dollari omanike ostujõud tõusis ja kõigil teistel langes. Kuna tegu on protsessiga ajas, siis koheselt pole midagi märgata, nii nagu ka elevandi dieedi puhul ei paista salenemine kohe välja. Ja kuna selline valuutade kõikumine toimub kogu aeg ning lisaks on neid valuutapaare veel sadu, siis reaalsed kogu rahva ostujõu muutused ei ole paariprotsendise kõikumise puhul üldsegi näha, vaid alles siis muutuvad märgatavaks, kui need on kümnetes protsentides. Kuna põhjus-tagajärg on liginenud kvantfüüsika piirile ehk muutunud segaseks, siis hakkavad levima väga kummalised ideed. Praegusel ajal on levinud mõtteviis, mis ütleb, et oma riigi raha odavnemine on kasulik, sest siis me saame rohkem eksportida ja oma kaupa teistele riikidele müüa. Sisuliselt tähendaks selle väite paikapidavus seda, et kõige edukam riik peaks praegu olema Venezuela, sest tema valuuta on kukkunud viimastel aastatel tuhandeid protsente. Valuuta kukkumine tähendab aga ka seda, et kogu muu maailma kaubad muutuvad sinu jaoks kallimaks. Tegemist on riikidevahelise peidetud konkurentsiga. Rikas ei ole mitte see, kes oma tooraine ja töö ülejäänud maailmale odavalt maha müüb, vaid see, kes oma raha eest teistelt rohkem osta saab. Saksamaa oli esimese maailmasõja järgsel ajal oma õppetunnid kätte saanud ja peale teist maailmasõda tegeles järjest oma raha revalveerimise ehk tugevdamisega. Kuid praeguses tagurpidi maailmas usuvad mitmed inimesed tõemeeli, et oma riigi valuuta kukkumine on hea, et see suurendab eksporti. Selle lause teine pool on muidugi õige, eksport tõesti suureneb, kuid eksport pole omaette väärtus, eksporti tehakse selleks, et saadud rahaga midagi osta, ja kui raha kurss langeb, siis tähendab see, et kõik, mida ostetakse, on kallim. Et seda veel rohkem lihtsustada, siis tasub mõelda kahe inimese peale ja vastata küsimusele. Kumb on rikkam? Kas see, kes temale kuuluvat vara odavalt maha müüb, või see, kes teistelt midagi odavalt osta saab? Hetke maailma olukord on kõverpeeglis ka sellepärast, et hiinlased mängisid ülejäänud maailma üle, olles olnud justkui aastaid nõus sellega, et nad müüvad ülejäänud maailmale kaupu üliodavalt. Tegelikult said nad kogu maailma tootmisvõimsused ja tehased enda kätte ja mängu on peagi tulemas tõsine pööre. Võidakse küll arvata, et Hiina vajab maailma turgu, et oma kaupa müüa, reaalsuses saab ta aga praegu oma kauba eest vastu dollareid, millega varsti pole midagi teha, ja peagi soovib ta oma kauba eest päris väärtust, mis tähendab seda, et kogu maailm peab hakkama maksma hoopis kõrgemat hinda. Oma kaupa hakkab Hiina müüma kas siseturul, mis on ikkagi miljard inimest, või siis raha eest, mille vastu saab kas toorainet või reaalset väärtust. Ka siin on oodata ühendatud anumate põhimõttele tuginedes elatustaseme ühtlustumist ehk lääne inimeste ostujõu ja palkade alanemist ning vastavat tõusu maakera teisel poolel. Seda muidugi alles peale seda, kui praegune kaos läbi saab. Kindlasti ei saa väita, et valuutakursi langus ei aitaks mõnel firmal paremini oma tooteid eksportida. Muidugi aitab. Kuid taas tuleb vaadata suurt pilti. Tema müük suureneb tänu sellele, et ülejäänud inimesed on vaesemad ehk ei saa enam nii palju osta kui varem (kuna siseriiklikult seda vahet ei teki, siis võib jääda mulje, et seda polegi). Tegelik lahendus on lihtne ja selge nagu vesi. Kui firma suudaks oma toodangut müüa paremini juhul, kui riigi valuutakurss oleks odavam, siis sama efekti saamiseks oleks firmal lihtsalt vaja langetada oma kauba hinda. Kui seda langetamist ei tehta, siis veeretatakse firma kulud kogu ühiskonnale. Veel kord – ekspordi suurendamiseks ei ole vaja mitte valuutakurssi, vaid müüdava kauba hinda langetada. Oluline aga pole mitte firmade areng ja õitseng, vaid ikka inimeste heaolu.
• (5) Kaose kontseptsioon on muidugi palju keerulisem kui siin toodud näited ja universaalsete seaduste tõlgendused. Kes sellega rohkem kokku on puutunud, need räägivad veel fraktalitest ja atraktoritest, Prigogine’ist ja Mandelbertist, Fibonacci jadast ning pühast geomeetriast ning sellest, et nii teokarbi kui spiraalgalaktika kuju moodustumist juhivad ühed ja samad matemaatilised suhted. Üks tunnustamata geenius on selle kõik kokku võtnud järgmiselt: kaoseteooria on sarnane želeega. Eemalt vaadates on see korrapärane ja püsiv, on selge, et see on miski. Kuid tarvitseb vaid sellele ligineda ja proovida seda oma kätte haarata ning selles selgust saada, kui seni tugev ja soliidne transformeerub millekski ebapüsivaks ning segaseks ja see pole enam üldse sarnane sellele selgele ja miskile. Kaosele liginedes jõuab kaos ka kaose teooriasse endasse. Minnes nüüd veel sammu kaugemale, siis see on muidugi hea uudis, sest kui kaoseteooria tekitab selle vastu huvi tundval inimesel sisemise kaose, siis tähendab see, et baasstruktuurid korrastuvad ja peagi on oodata arengulist hüpet.

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, väärismetallidega kaupleva ettevõtte Tavid AS suuromanik; psühholoogia teadusmagister ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident. Ta on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume. Loe artikleid (6)