“Kultuurienergia on sama oluline ja põhiline kui muud eluenergiad nagu toit, armastus ja kogukond. Seega võta seda tõsiselt, hoolitse selle eest, jaga ja väärtusta seda. Sel viisil on sul võimalik loomulikul moel omaenda loomingulisust avastada.” – Nik Bärtsch

Rituaalsed kordused ja Jaapani kultuurist inspiratsiooni ammutav minimalistlik kõlapilt – just nii võib iseloomustada Šveitsi jazzpianisti Nik Bärtschi muusikalist käekirja. Tema loomingus koonduvad orgaaniliseks tervikuks jazzi, funk’i, uue muusika, minimalismi ning rituaalse ja sakraalse muusika elemendid. Sakraalsuse ja eluenergiat väärtustavat elementi kannab Nik kaasas oma igapäevaelus ning praktikates, jagades seda ka oma kuulajatele. Juba 8-aastaselt klaveri- ja trummiõpinguid alustanud artist on leidnud oma loomingulise tasakaalu klassikalise komponeerimise, interpreteerimise ning jazzi vahel – nii ütleb ta mulle, kui vestleme tema kontsertide kogemuslikkusest ning aegruumi rollist live-kontsertidel ja albumi materjalil. Muusiku sooloalbum “Entendre”, mis ilmus märtsikuus maineka plaadifirmalt ECM alt, on aga selle ütluse ehedaks näiteks. Just uuest albumist “Entendre”, muusikalise käekirja põhimõtetest ja paljust muustki tegime Nik Bärtschiga juttu juulikuu kuumuses.

Muide, Eesti jazzisõbrad saavad seda albumit kuulda 28. augustil festivalil Jazzkaar 2021 esimeste seas.

Nik, kirjeldades oma muusikukarjääri algust, oled öelnud: “Kõik sai alguse väikesest ojast, millest arenes välja võimas jõgi, mille allikas oli ja on siiani alles.” Palun ava, kuidas ideed sinuni jõuavad, milline on sinu loomingu allikas.

Ma vajan kineetilist muusikaenergiat: liikumist ja groove’i. Et seda energiat keskendunult kasutada ja kasvatada, pean seda iga päev tasakaalustama, tehes füüsilist treeningut nii klaveriga kui ka ilma selleta. Keha ja meel peavad olema tasakaalus ja värsked, et kuulata mu enda loovust. Sama oluline on meeskonnatöö. Kogukond ja teised inimesed – teised artistid, bändi- ja pereliikmed – annavad mu ideedele inspiratsiooni. Sarnaselt loovusega pean edasi arendama ka oma kuulamisvõimet.

Lisaks soolokarjäärile juhid ka kooslusi Nik Bärtsch’s Mobile ja Nik Bärtsch’s Ronin. Mis on sinu jaoks loomeprotsessis keerulisem, kas juhtida teisi või iseennast? Miks?

Töötada bändis ja koos bändiga on teistmoodi keeruline kui üksi luua. Tuleb olla teadlik erinevatest rollidest, mis meil sellistes olukordades kanda on: helilooja, interpreet, juht, bändiliige, produtsent, tuurimänedžer jne. Iga roll loob erinevaid ülesandeid. Kui oled oma kokkulepetes teiste inimeste ja iseendaga konkreetne ja selge, annab see tulemusi.

Lood muusikat, mis püüdleb vaimsuse poole ning on oma lähenemiselt rituaalne. Kuidas sa selle ainulaadse tehnika leidsid ja kuhu see sind kandnud on?

Mulle meeldib vaimsete rituaalide hoolikus ja keerukus. Mulle meeldib oma tegevusse ja selle tingimustesse tõsiselt suhtuda ning tegutseda lugupidavalt ja ettevaatlikult, olles teadlik kaasatud kogukonnast. Seega on kontsert minu jaoks tseremoonia – muusika, elu ja kaasatud kogukonna tähistamine. Kui me leiame keskendumise, rõõmu ja loomuliku kohalolu vahel tasakaalu, võib kontsert samaaegselt tuua emotsionaalse tasakaalu ning olla ühtlasi ka vabastav.

Rääkides vabastamisest, jazzi peetakse improvisatsiooniliseks piire avardavaks muusikažanriks. Sinu erinevad projektid hõlmavad aegruumi kontseptsiooni. Albumile seda kohapealset energiat jäädvustada on omaette väljakutse. Kuidas erinevad sinu live-esitused albumil kuuldavast materjalist ja miks see nii on?

Iga esinemine on erinev. Meie modulaarne töömeetod püüab luua tasakaalu klassikalise komponeerimise või interpreteerimise ning jazzi vahel, milles toimub teadlik töö muusikalise vabadusega. Stuudios soovime ka olemasoleva materjali piiridest väljuda. Live-esitust ründame me tavaliselt rohkem, sest kogu kontserdil, mis toimub ühtlases jadas, on teistsugune dramaturgia kui salvestisel, mida salvestatakse loo kaupa ning mida seejärel miksitakse ja masterdatakse, et luua uus dramaturgia ja heliruum.

Kumba armastad Sa rohkem – kas improvisatsiooni ootamatut voogu õigel ajal ja õiges kohas või tehniliselt täiuslikku esitust?

Ma ei taha olla täiuslik, pigem täpne.

Head esinemisvoogu toidab esituse täpsus ning nii iseenda kui ka teiste üllatamine laval ja publikus. Täpsus ja ootamatus pole vastandid. Nad sõltuvad üksteisest.

Andsid sel aastal välja uue albumi “Entedre”, mis sisaldab kuute uut kompositsiooni. Palju õnne! Oled tuntud oma rituaalse laenguga kompositsioonide poolest, mis viivad kuulaja rännakule. Milline on Sinu uue albumi inspiratsiooniallikas?

Nagu pealkirjaski viidatud, on võtmeidee iseenda, muusika, maailma ja teiste olendite kuulamine. Olen viimaste kümnendite jooksul kogunud nii bändiga kui ka üksi mängides nii palju kogemusi, et mul tekkis vajadus minna stuudiosse, kuulata neid kogemusi ja lasta muusikal lihtsalt juhtuda. Tahtsin, et muusika mind kättpidi kaasa viiks ja mind kõrvupidi juhiks. Kuulamisruumi suurendas ka ühine kuulamine koos produtsent Manfred Eicheri ja helirežissöör Stefano Amerioga. Minu muusikaline keha võttis juhtimise üle.

Ja kuidas erineb uus album sinu varasemast loomingust?

Üksi mängides võin hakata klaveri ja muusika abil esitama naljakat tantsu. Muusikalised triivimised ja keerutused võivad meid viia kohtadesse, kus me pole varem käinud. Bändiga koos mängides on kõrgetasemelise koosmõju jaoks vaja rohkem kokkuleppeid. Võrreldes mu esimese, 20 aasta taguse sooloalbumiga usaldasin ma seekord rohkem olemasolevat hetke. Olin valmis vastu võtma kõike, mis juhtub. Paljusid asju, mida ma uuel sooloplaadil esitasin, ei suuda ma uuesti mängida. Need lihtsalt juhtusid.

Nagu sa juba mainisid, tegid albumit luues koostööd legendaarse produtsendi ja ECM Recordsi looja Manfred Eicheriga ning kõrgelt tunnustatud helirežissööri Stefano Amerioga. Oled nendega mitmel korral koostööd teinud. Kuidas “Entendre” tiimitöö mõttes sündis?

Olime kõik rahulikud ja “kohal” ning lasime muusikal juhtuda. Seda plaati küll nimetatakse sooloalbumiks, kuid tegelikult on see sündinud meeskonnatööna. Kuus äärmiselt kogenud ja musikaalselt võimekat kõrva kutsusid muusikat esile. Muusika tundis end oodatuna.

Millised olid suurimad proovikivid, kuidas sa neist jagu said?

Grupisisesed konfliktid: erinevad vajadused ja arvamused, näiteks albumi miksimisel. Me õppisime kokkuleppeid tegema, et töötada õiglaselt, lugupidavalt ja teiste vaateid sallides. Õppisime tegema viljakaid ja inspireerivaid kompromisse.

Oled öelnud, et nummerdatud “mooduleid” võib pidada pigem mallideks kui kindlateks ja lõplikeks kompositsioonideks. Palun tutvusta meile seda lähenemist ja filosoofiat.

Moodul on komponeeritud ja kombineeritav muusikamolekul. See toimib nagu Arthur Koestleri hoolon, olemus, mis eksisteerib nii iseseisvalt kui ka suhtluses suurema tervikuga. Moodul võib koosneda lihtsast kaheribalisest mustrist (nt “Modul 8”) või hõlmata mitmeid väiksemaid mooduleid, olles kui omavahel kooskõlas mustrite süsteem (nt “Modul 14”), või sisalduda rütmilistes ja/või harmoonilistes kihtides, mille tulemuseks on mitmemõõtmelised tsüklid (nt “Modul 23” ja “Modul 26”). Mooduleid saab ka kihtideks jagada ning mõne teisega kombineerida (nt “Modul 8_9”) ning need erinevad sageli instrumentide ja vormi poolest. Erinevaid vorme loovad kordused, vastandlike meetrumite kihiti ladumine ja “pöörlevad” tsüklid – või samuti mustrite ja modulaarsete komponentide (modulaarsed elemendid moodulite sees) vabameelsem kasutamine.

Mooduleid saavad rangelt määratud korras esitada klassikalise koolitusega interpreedid (nt “Modul Ritual”, mis on “Modul 23” seade saksofonikvartetile, trummidele, löökpillidele, klaverile ja Fender Rhodesile) või bänd, kes on tuttav improviseeritud vahenditega, mida kasutatakse komponeeritud materjali interpreteerimiseks ja varieerimiseks (nt ansambel Ronin). Samas jääb muusika põhitähelepanu siiski komponeeritud materjalile. Vormi üksikute osade pikkust võib muuta või neid modulaarselt ümber korraldada. Järgitavast vormist saab aimu lihtsalt äratuntava helisümboli abil – tavaliselt on see selge ja kõrge helisignaal, karje või muu sarnane heli.

Ulatuslikumate kontsertide ja muusikaliste rituaalide puhul, mis võivad kesta kuni 36 tundi (nt akustilise grupi Mobile 2002. aasta teos “MU BLUE”), vahelduvad komponeeritud sektsioonid ja vabamalt improviseeritud osad.

Avatud sektsioonides püsivad muusikute improvisatsioonid komponeeritud materjali või ajakohase mooduli piirides. Mooduleid võib vaadelda läbinisti komponeeritud muusikaliste ehitusplokkidena, mis ärkavad selles hetkes ellu läbi konkreetse live-ansambli musitseerimise ja interpreteerimise.

Möödunud aasta on meid kindlasti eri viisidel vorminud. Sellest hoolimata on see aeg andnud maailmale palju uut muusikat ja kaunist loomingut, mille eest tuleb tänulik olla. Seega, millised on olnud selle aja kõige kaunimad küljed ja uued avastused sinu kui inimese ja muusiku jaoks?

Leidsin ruumi ja võimaluse keskenduda, et salvestada sooloalbum ja kirjutada koos oma naise ja aikido sensei Andrea Pfistereriga raamat “Listening – Music, Movement, Mind” (kirjastaja ja kujundaja Lars Müller Publishers). See projekt oli juba pikalt kestnud ja nüüd saime selle teoks teha! Oleme väga tänulikud selle väga keerulise, kuid samas ka väga loomingulise aja eest.

Milline on sinu nõuanne kõigile inimestele, kes sooviksid sel keerulisel ajal kultuuri toetada?

Minu soovitus on alati sama: kultuurienergia on sama oluline ja põhiline kui muud eluenergiad nagu toit, armastus ja kogukond. Seega võta seda tõsiselt, hoolitse selle eest, jaga ja väärtusta seda. Sel viisil on sul võimalik loomulikul moel omaenda loomingulisust avastada.

Esined Eestis, festivalil Jazzkaar 2021. Millised on sinu ootused publikule ja mida võib publik sinult oodata?

Ma usun, et kuulame üksteist avatult ja rõõmuga ning säilitame ootamatuste suhtes huumorimeele.

28. augustil tutvustab Nik Bärtsch oma sooloalbumit “Entendre” festivalil Jazzkaar 2021 Vabal Laval.

Intervjuu autor Kaisa Tooming on veebiajakirja Häppening peatoimetaja, kultuuriajakirjanik ja jazzmuusika armastaja. Tõlge: Kertu Kärk.

https://www.youtube.com/watch?v=TDT8ncukm24

***

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.