Mis oli enne, kas muusika või meeleheide? Inimesed muretsevad selle pärast, et lapsed mängivad relvadega või vaatavad vägivaldseid videoid ning et mingisugune vägivallakultuur imeb nad endasse. Samas keegi ei muretse laste pärast, kes kuulavad tuhandeid, sõna otseses mõttes tuhandeid, lugusid murtud südametest, tõrjutusest, piinast, meeleheitest ja kaotusvalust.

Kas ma hakkasin kuulama popmuusikat, sest ma olin meeleheitel? Või viis popmuusika mind meeleheitele? Nii küsib peakangelane ja plaadipoe omanik Rob muusikaarmastajatele tuttavas teoses „Elu edetabelid“ (High Fidelity).

Minu mikrouniversumisse sobiva vastuse eelnevale küsimusele pani avangard-saksofonist Albert Ayler kuus kümnendit tagasi kirja plaadi kaanele: „Music is the healing force of the Universe“ (1959). Ei sõnal ega pildil ole eraldiseisvalt olnud sellist emotsionaalset jõudu, ikka on ka need kuidagi koos käinud ja suhtes muusikas hoovava maagiaga. Hando Runnel ja Ruja, Betti Alver ja Põhja Konn või ükskõik milline film peale tummfilmi ja vastav filmimuusika. Seega muusika ja plaadiriiul ei ole vaid „hea ilma sõbrad“ või ainult mingiks kindlaks olukorraks nagu raamat vihmasel päeval või laupäevaõhtune romantiline komöödia, vaid muusikat leiab igaks ilmaks, igaks meeleoluks, tujuks ja olukorraks.

Et muusika keskmes on emotsioon ja sellele on võimalik vastama panna algoritm ning emotsioon automatiseerida, teab iga edukas muusikaplatvorm. Tänapäeval on ehk nii, kuid õnneks ei ole see alati nii algoritmipõhine olnud – plaadipoes või -turul kaevurina sobrates ja plaadinõelale sobivat plaadikuhjast otsides veedetud tunnid on olnud kindlasti ühed meeldivamad. Seda paraku peamiselt muidugi välismaal, sest Nõukogude aeg tekitas küll salaturu aga ei andnud võimalust korraliku huumusekihi ja järelturu tekkeks. Kes ei mäleta, siis plaadid võisid maksta ka keskmise kuupalga. Seega Brüsseli Jeu de Bal´i vanakraamituru jahikogemust Eestist hõlpsalt kahjuks ei leia.

Esimene kontsert, kassett, plaat, plakat, vinüülimängija, bändisärk, plaadimäe/-poe külastus, peole minek ja peo korraldamine, bändiproov, festival, audiofiilne kogemus jne. Kananahk tuleb ihule, kui neile hetkedele tagasi mõelda, nende püüdmine muudab elu elamisväärseks. „Me ei loe ega luuleta seetõttu, et see on nunnu. Me loeme ja kirjutame luulet, sest me oleme osa inimsoost ja inimsugu on kirge täis,“ ütleb kirjandusõpetaja Keating filmis luule kohta (The Dead Poets Society), mis sama hästi laieneb ka muusikale. Tänaseks on see kogemus kõik ladestunud üheks suureks, terviklikuks ja loodetavasti veel kasvavaks armastuseks, mis pidevalt kastmist ja hooldamist tahab. Selle emotsiooni üha uuesti ja uuesti otsimine on ilmselt see, mis hoiab fänne pidevalt teel selle uue hingekosutava kogemuse poole ja ka kogu muusikatööstust käigus. Mul on olnud õnne, et ümberringi on olnud hea ja ka erineva muusikamaitsega sõpru ning muusika on olnud alati aukohal.

Esimene elamus muudab kõik

Eks kõigil on neid „ohh, mul on sellega seoses nii lahe mälestus“-muusikahetki. Esimene kontsert (Gunnar Grapsi Grupp) ja sadulsepast neetide ostmine. Esimene „karvaste“ bussireis fantoomkontserdile Riiga. Esimese kasseti soetamine hoolega kogutud margikogu vastu (Metallica ’86). Esimene ostetud vinüül, soetatuna põues Soome viidud viinapudeli eest saadud markadest (Kreator ’90). Pärnust Tallinnasse Harjumäele bändipiltide järele sõitmine, mis alati lõppes friikartuli-urkas, mida Mati Unt vist hiljem Peldiku baariks nimetas ja mille asemel nüüd kõrgub Vabadussammas.

Esimene Rock Summer ning pioneerilaagri rühmajuhilt saadud esimene pitsike tulise joana konjakit Johnny Rotteni kontserdi ajal. 1990. aastal Pärnu Jazz Fiestal vabatahtlikuna piletite müümine John McLaughlini pungil täis kontserdi kuulamiseks ning 1991. aastal sama festivali järelpeol esimene kokkupuude hiphopiga (mängis Ice-T album „Home invasion“). Juhuslikult leitud ema neiupõlve-päevikust teekond Eesti luule ja muusikani (Ruja). Toona väga kalli Pearl Jam´i „Ten“ CD soetamine kogu sünnipäevaks saadud taskuraha eest. Kõik „need“ hetked. Kossutrenni poistel võttis „Yo! MTV Raps“ saade MTVs üpris kiirelt üle senise lemmiku „Metalhammeri“ ja aitas luua Rohelise Salongi, Taku klubi, Waldorfi legendaarsed peod, mis tegid Pärnust raudselt toonase hiphopi pealinna. Kõik need korteriolengud, mille nii hästi taaselustas hiljutine Kino lauljast Viktor Tsoi elust pajatav film „Suvi“.

Muusika on suhteliselt hea ühiskondlik termomeeter ning küllap pärineb kiindumus ühiskondlikku sõnumit kandva muusika vastu ilmselt samamoodi kuskilt hiphopist.

Kahjuks toodavad just ühiskondlikud vastuolud põnevat ja energiast tulvil muusikat.

Ka esimesed teadlikumad kokkupuuted jazziga olid hiphopi ja tantsumuusika, mingisuguste loopide ja jazzisugemetega albumite kaudu nagu Guru „Jazzmatazz“, Goldie „Timeless“ ja Good Looking Records / LTJ Bukem´i väljalasete kaudu. Seega on minu teekond jazzini olnud pigem n-ö avastamine suuresti tagantpoolt ettepoole, uuest vana juurde, elektroonikaga laetust traditsioonilise ja sealt omakorda edasi avangardse juurde. Piltlikult öeldes Marc Moulini, Saint Germaini, Cinematic Orchestra ja teiste kontserditelt Belgias Kamasi Washingtoni ja Shabaka Hutchingsi kontsertideni Positivus Festivalil ja Jazzkaarel.

Belgias elades tekkinud huvi elektroonilise jazzi ja souli, murtud biidi ja muu kõige sarnase järele viis mind üsna paljudele seotud kontserditele, millest üpris püsivaks külastuskohaks sai väga hubane ja mitmekesise valikuga jazzifestival Gent Jazz Festival. Tänu Genti raadiojaamale ja foorumile Beyondjazz õnnestus mul käia ka esimesel Flow Festivalil, mis toimus tänaseks juba Eduskunta eest kadunud laopindadel peamiselt asjasse pühendatutele. Toonasele Soome enda tähtkooslusele Five Corners Quintet´ile nime andnud legendaarsed Viisikulma plaadipoed on Helsingit külastavatele muusikahuvilistele endiselt kui Mekas käik. Eks iga avastus viib omakorda avastuste ja mõjutajateni, kes viivad järgmiste mõjutajateni ja ka uute allikateni.

Muusika on see, mis äratab ellu ja üllatab

Mõeldes jazzmuusikale, siis tõuseb saksofon sellest kuidagi sama eriliselt esile kui Harry Potteri võlukepp J.K.Rowlingu raamatutes. Jazzkontserditel olen seda pühaduse tunnet pisut kogenud ka väga andekate noorema põlvkonna saksofonistide Kamasi Washingtoni, Shabaka Hutchingsi ja trompetisti Matthew Halsalli kontsertidel. Muuseas, Ayleri sõnastatud saksofonistide pühast kolmainsusest (John Coltrane, Pharoah Sanders ja ta ise) on võimalik „poeg“ Pharoah Sandersit soovi korral sel aastal Flow Festivalil näha. Kui vähegi võimalik ja taskukohane, siis tuleb kindlasti veel elus olevaid jazzipühakuid vaatama minna.

Üks mu ehedamaid elamusi pärineb klaverimängija McCoy Tyneri kontserdilt Flagey´st, kus muidu juba üpris vaevaliselt liikunud Tyner klahvidele sõrmed asetades elavnes justkui end taasleides koos legendaarse John Coltrane Quartetiga. Suvel Pori Festivalil astub üles veel üks saksofonilegend Archie Shepp ning vargsi olen hoidnud pöialt, et ka veel toimiv Art Ensemble of Chicago siiakanti tee leiaks. Kellel aga üle lahe asja ei ole, siis ka selle aasta Jazzkaarel on üpris soliidne valik piire kompavat avangardi, sealhulgas kodumaist päritolu. Ise ootan aga enim Martin Kohlstedt´i kontserti. Viimane kodumaine kontserdielamus oli tehismõistusega jazzi piirimail eksperimenteerinud Modulshtein.

Samas, hoolimata loomulikust kalduvusest „huvitava“ ja pisut avangardsemate otsingute suunas, on värskeim muusikahorisont tihti ka mulle (vähemalt esialgu) üpris kättesaamatu. Mõni plaat tahab kohe mitu kuulamist enne kui naha vahele poeb, näiteks Maarja Nuuti ja Ruut´i viimane suurepärane album. Jazzile omane raamides püsiv improvisatsioon sobib aga mulle nii meelelaadilt kui ilmselt ka tööalase-mõtteviisina, selline kontrollitud innovatsioon. Sestap on avangardi ja eksperimentaalsuse äärealal asetseva asemel mu maitsemeelele huvitavamad leiud pigem just erinevate muusikastiilide või lausa tsivilisatsioonide kokkupuutekohtades. Hetkel tahaks sestap väga näha Anouar Brahemi ECM´i kooslusega, Tarkovsky Quarteti või Khruangbini.

Seni vahetult kogetuist üheks huvitavamaks ja elavamaks on ehk olnud Jaapani death-jazzi viljelenud koosluse Soil & Pimp Sessions esitus. Ise oleks tahtnud kohal olla kontserdil, kus klassikaorkester The Heritage Orchestra esitas Coldplay „Timeless“ albumi. Samavõrd avastuslikuks osutus Rootsis kogemata telest kuuldud Portisheadi kontsert klassikaorkestriga NYC Roselandis, mille plaati tuli mõnda aega oodata. Kui jazzis harva esineva harfi pioneerideks peetavad Alice Coltrane ja Dorothea Ashby on meile kättesaadavad vaid plaadil, siis harfi- ja muusikapiiride kompajatele julgeks väga soovitada ka Joanne Newsom´i. Olen üpris kindel, et väga omapärane kombo erilisest häälest, naiivsevõitu laulude tekstidest ja harfi sõrmitsemisest ei jäta ühtegi kuulajat külmaks. Harfis kui väga erilises instrumendis peituva nõiduslikkuse on jazzi kõige ilusamal kujul tagasi toonud hetkel mu üks suuri lemmikuid Gondwana Orchestra.

Iga teekond hakkab esimesest sammust ja seetõttu pean olema tänulik Kyoto Jazz Massive´ile ja seda vedavatele Okino-vendadele, tänu kelle  plaadile „Spirit of the Sun“ minu jazziteekond üldse alata sai. Kahjuks ei ole mul olnud neid võimalust neid elavas esituses näha aga KJM viis meid ka Belgia väikelinna Kortrijki, kus killukese Kyoto jazziskeenet tõi kaasa imeline Jaapani kvartett Sleep Walker.

Unustatud ja (taas)avastatud helide otsingul

Ja päris lõppu veel üks mitte vähetähtis aspekt plaadikoguja elus – helikvaliteet. Jaapanist ei tule mitte vaid head muusikat aga seal salvestatud muusika on alati hea kvaliteediga. Huvi muusika vastu süvenes Belgias niivõrd, et seni kodust „muusikaolukorda“ kontrollinud digitaalne sisend ja seda vahendanud „boombox“ läksid kiirelt käigust ning on tänaseks palju asendunud korraliku IKEA vinüüliriiuli mõõtu koguga aga ka keskmisel tasemel audiofiiliks kasvamisega. Selleks otsuseks oli vaid vaja ühte kuulamist heast muusikasüsteemist. Teekonnal audionirvaanasse tuleb seetõttu olulise lülina nimetada ka legendaarseid heliinsenere nagu Bernie Grundman, Bob Ludwig ning juba nimetatud Rudy van Gelder, kes tegelikult bändid kõlama panevad nagu austajad neid üle maailma teavad.

Maailm on täis unustatud plaate, mis oleks võinud olla ka erakordsed kui oleks vaevutud võrdselt muusikale ka kvaliteedile tähelepanu pöörama. Kord halvasti üles võetut ei ole enam võimalik heaks küpsetada. Kord hästi tehtu jääb aga paljudele põlvkondadele ja tuleb üha uuesti tagasi. Just nii jõudsid minuni Afgan Whigs, Jefferson Airplane aga ka Miles Davis. Muusikasõber peaks seetõttu plaadilehed alati lõpuni või vähemasti kuni helistuudio ja masterdamist puudutava infoni, sest uus teekond võib alguse saada ka kvaliteetsest helist.

Üldiselt aga kehtib reegel, et ükskõik kui hea on ka taasesitus ja seda võimaldav muusikasüsteem, siis elavale kontserdile ei paku üldiselt alternatiivi ükski plaat.

Ainult elavas esituses muutub muusika ekstaatiliseks ning taasesitus saab olla vaid selle ebatäiuslik kordus ja mälestuskild. Muusikakuulaja perspektiivist on veebiplatvormide poolt odavaks ja kättesaadavaks muudetud taasesitus artistid taas stuudiost rohkem teele sundinud. Sestap tuleb olla tänulik ja tähelepanelik kui mõni ka siia perifeeriasse saabuma juhtub ning vähemalt paariks ööks mujale juhtudes on mõistlik internetist läbi uurida ka kohalikes kontserdikohtades toimuv.

Muusikahooaja Eestis avavad peatselt taas rändlindudega ühes naasvad Tallinn Music Week, Jazzkaar ja Eesti Muusika Päevad. Samuti pidage meeles, et parim päev plaadikogu täiendamiseks on 29. aprilli plaadipoepäev. Laud saab jälle kaetud ning linn tähendusrikaste ja rõõmsate nägudega inimesi täis!

Jazzmuusika, mis on mind puudutanud:

• Art Ensemble of Chicago „Les Stances a Sophie“
• John Coltrane „The Love Supreme“
• Alice Coltrane „Journey to Satchidananda“
• Sleep Walker „The Voyage“
• Kyoto Jazz Massive „Spirit of the Sun“
• Cinematic Orchestra „Live at the Royal Albert Hall“
• Gondwana Orchestra „When the world was one“
• Nik Bärtch´s Mobile „Continuum“
• Mammal Hands „Shadow work“
• Terry Callier „Alive“