30 aastat tagasi üritati Nõukogude Liidus riigipööret, mis viis riigi lagunemiseni. Mul oli pilet mitte üksnes esiritta, vaid suisa lavale.
Allan Martinsoni postitus on esmalt ilmunud tema sotsiaalmeediakontol ja avaldame selle autori nõusolekul.
19. augustil 1991 enne kella kuut äratas mind ärev telefonikõne emalt Tallinnas: “Lülita televiisor sisse. Nõukogude Liidus on riigipööre”. Unesegasena kargasin püsti ja klõpsisin kanalid läbi. Kõikjalt tuli klassikaline muusika, mida N.Liidus tarvitseti lasta eriti traagiliste sündmuste puhul. Täistunnil luges surmtõsine diktor ette teate president Gorbatšovi “haigestumisest” ja Erakorralise Komitee moodustamisest.
Ma olin noorukese uudisteagentuuri BNS asutaja ja juht. See telefonikõne äratas mind BNSi Moskva büroo diivanil. Olin sel ööl maganud vaid mõned tunnid – miks nii, sellest allpool.
BNS oli esimene maailma meediakanal, mis riigipöördest teatas – seda ENNE, kui see välja kuulutati, ja ise sellest aru saamata.
Riigipöörde esimesel päeval – esmaspäeval, 19. augustil 1991 – pidi Eesti peaminister Savisaar kohtuma N.Liidu peaministri Pavloviga. Päev enne saime teada, et Pavlov tühistas kohtumise, viidates “ettenägemata asjaoludele”. Tegime sest uudise. Kellegil polnud halli aimu, et Pavlov oli üks riigipöörajatest ja et Gorbatšov oli selleks ajaks juba vahi all. Tagasi vaadates oli selge, et oli juhtunud midagi dramaatilist, kuid keegi ei suutnud otsi kokku viia.
19. augusti varahommikul olin BNSi büroos üksi, telekast tulemas “Luikede järv”, keset ilmselgelt kõige pöördelisemat sündmust, mis ühte uudisteajakirjanikku tabada võis. Teadsin, et kogu maailm on šokis ja januneb iga infokillu järele. Elasin hiljem oma uudistekarjääris mitu korda sarnaseid hetki läbi – näiteks parvlaev Estonia uppumine. Sa oled üksi keset megasündmust ja pead millestki kajastust alustama. Sekundid jooksevad, ja see on make it or break it.
19. augusti 1991.a. varahommikul olin ma üksi kogu mu “agentuur”. Teised tiimiliimed olid alles teel kontori poole. Tegin kiired telefonikõned Eesti, Läti ja Leedu valitsuste pressiesindajatele, piirivalvele ja Kodukaitse staapi. Kõik olid sama šokeeritud kui muu maailm. Olukord oli rahulik, nõukogude sõjaväge ei paistnud, riigipöörajad korraldusi ei jaganud. Saatsin oma esimesed uudised teele. Minutid hiljem tsiteeriti neid CNNis ja Reutersis.
Et järgnevat mõista, on vaja veidi konteksti.
BNS oli ligi poolteist aastat vana. Tegu oli startupiga, mille asutajad olid Moskvas õppinud Balti üliõpilased. Meil polnud erilist äriplaani peale hägusa idee, et uudistega võib pöördelistel aegadel raha teenida (p.s. 31 aastat hiljem on BNS ikka alles). 1991. aasta augustiks olime end maailma meedia jaoks tõestanud kui üks peamisi vabu ja usaldusväärseid uudisteallikaid Nõukogude Liidus. Meil oli mitusada klienti – sisuliselt kõik maailma juhtivad meediakanalid, saatkonnad ja Balti riikide valitsused.
See oli aeg enne internetti ja mobiiltelefone. Sellele vaatamata olime tehnoloogiliselt nii moodsad, kui olukord võimaldas. BNS levitas uudiseid faksi teel. Meie Moskva kontoris oli hulk faksikaartidega varustatud arvuteid, mis suutsid viie telefoniliini kaudu automaatselt tulistada uudistebülletäänie iga paarikümne minuti tagant sadadele addressaatidele. Samaviisi töötas meie hea partner, toonane Vene sõltumatu agentuur Interfax, mille nimi viitab siiani sellele, kuidas uudiseid teele saadeti.
Mõne järgneva tunni jooksul jõudsid hingeldades kontorisse mu kolleegid. 1991. aasta BNS oli kamp entusiastlikke Eesti, Läti ja Leedu üliõpilasi, nende vene sõpru ja näputäis põnevust otsivaid boheemlaslikke ameerikasi, kes olid kuidagi Moskvasse seigelnud. Nende jaoks oli tegu “uue Prahaga”: kõik oli naeruväärselt odav ja ülipõnev. (Fun fact: veidi hiljem töötas BNSis ka nooruke ajakirjanik. kellest hiljem sai Venemaa riikliku uudisteagentuuri ITAR-TASS juht). Lisaks Moskvale olid meil väikesed bürood Tallinnas, Riias ja Vilniuses. BNSi peakontor oli Moskva Eesti esinduses (nüüdne saatkond) Kalašnõi põiktänaval, umbes kilomeeter Kremlist. 19. augusti hommikul sinna jõudnud kolleegid rääkisid, et olid linna peal näinud tanke ja sõdureid, kuid inimesed olid rahulikud. Rahulik oli ikka veel ka Balti riikides.
BNSi hommikutundide uudised olid pigem sellest, mida EI juhtunud. Ei olnud tulistamisi, repressioone, arreteerimisi. Inimesed läksid tööle, nagu tavaliselt. Noorukesed sõdurid piilusid tankiluukide vahelt, täpselt aru saamata, miks nad keset Moskvat pargivad.
See riigipööre oli algusest peale kummaline.
Esiteks, siin ma istusin koos oma tiimiga keset Moskva linna, kirjutades vabalt uudiseid. Me ei istunud vangikongis. Riigipöörajad ei olnud teinud kõige elementaarsemat – meie telefoniliine ei olnud läbi lõigatud, seega saime oma uudiseid segamatult nii koguda kui teele saata. Veelgi koomilisem oli see, et riigipöörajad ei olnud vaadanud, mis nende televiisoritest tuleb. Mitu kuud varem oli hakatud Moskvas ühel vabalevi eetrikanalil edastama CNNi. See oli vaadatav iga moskvalase televiisorist. Nüüd edastas CNN otsepilti koos kommentaaridega mitmest kohast Moskvas, mis tähendab, et Moskva elanikud said “Luikede järve” asemel jälgida tegelikke sündmusi ilma, et vandenõulased seda kuidagi takistada oleks püüdnud. See oli nii absurdne ja saamatu, et paar korda tekkis tunne, et peaks riigipööramise ise üle võtma.
Keskpäevaks hakkas sündmuste dramaatika siiski tuure üles võtma. Kremli kõrvale Maneeži väljakul kogunes tuhandeid vägagi pahaseid inimesi, kes avaldasid riigipöörajate vastu meelt. Miilits ja sõjavägi ei teinud midagi. Metroo töötas ja tõi inimesi juurde. Siinkohal on tähtis mõista, et 1991. aastal oli keskmine moskvalane haritud, intelligentne ja vägagi võimukriitiline. Riigipööramine tähendas nende jaoks nende unistuste lõppu. Kui nad nägid, et tegu on naljanumbriga, ei kohkunud nad tagasi meelt avaldamast.
Riigipöörde tulemus, Nõukogude Liidu saatus ja Baltimaade vabanemine otsustati Venemaa presidendi Boris Jeltsini ja riigipöörajate vastasseisus. Pärast esimeste tundide peataolekut saabus kiirelt selgus, et Venemaa ei tunnusta Erakorralist Komiteed. See oli pöördeline märk. Enne Jeltsini võimulesaamist tundus kõigile, et Nõukogude Liit ONGI Venemaa. Nüüd avastas keskvõim, et 75% tema riigist – rääkimata teistest “liiduvabariikidest” – tahab minna oma teed. Vene valitsuse hoone – nn. Valge Maja – juurde saabunud tankide komandörid teatasid varsti, et on seal lihtsalt “korra kaitseks”. Veidi hiljem ronis ühe tanki otsa Jeltsin ja pidas oma pöördelise kõne.
Minu jaoks oli riigipöörde saatus otsustatud siis, kui Vremja – NSVLi peamine õhtune uudisteprogramm, mis pidi ju olema putšistide kontrolli all – kajastas riigipööret n-ö ühest küljest ja siis teisest küljest, andes eetriaega nii vandenõulaste teadetele kui näidates Jeltsini tanki-kõnet. Veidi varem oli toimunud vandenõulaste “pressikonverents”, kus nende ärajoonud nägudest, asepresident Janajevi kätevärinast ja hirmunud-mõttetutest vastustest sai selgeks, et selle seltskonna võib maha kanda. See ei olnud otsusekindel hunta. See oli pundar avatüriste, kellel selleks ajaks oli kõht lahti. Välisministeeriumi pressikeskuses seda etendust vaatamas käinud kolleegi näol peegeldus uskumatustunne.
Sellegipoolest oli 19. augusti õhtu Moskvas veel väga ärev, ja pinge kogus aina tuure. Pärastlõunal kuulutas Komitee Moskvas välja erakorralise olukorra. Sellele ei pööratud vähmatki tähelepanu. Kümned tuhanded inimesed kogunesid Venemaa Valge Maja – peamise vastupanukolde – juurde ja ehitasid sinna barrikaade. Valdav oli usk, et varem või hiljem üritab keskvõim seda rünnata. Sellesse suhtuti veneliku stoilisusega: tuleb, siis tuleb.
BNS töötas neil päevill palavlikuliselt. Meie peamine vahend oli telefon, mille kaudu saime pidevalt teateid Eestist, Lätist ja Leedust. Vahetasime infot Interfaxi ja maailma meediaga. Mitu inimest oli Moskva linna peal olukorda jägimas. Üks meie reportereid oli ka Venemaa Valges Majas, oodates selle katusel vältimatut rünnakut. Enamik inimesi arvas, et see tuleb helikopteritelt, sest maad mööda oleks pidanud end läbi murdma tuhandetest inimestest.
Ühel hetkel helises telefon ja toru otsas oli Jelena Bonner – Nõukogude Liidu peamise teisitimõtleja ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi lesk, vägagi tuntud inimõiguslane. Ta oli veidi aega varem esinenud Valge Maja juures miitingul ja nüüd uuris oma väsinud häälel meilt uudiseid. Olime regulaarses ühenduses Balti riikide peaministrite ja presidentide kantseleidega, piirivalve ja politseiga. Balti riikide valitsustega vahetasime infot nii kiiresti kui saime. Mis iganes me faksist välja valgus, jõudis riigipeade ja valitsusjuhtide tiimideni minutitega. Savisaare tiim, mis oli tema visiidi eel Moskvasse saabunud, praktilisel elas me väikses büroos.
Öö vastu 20. augustit tuli ja läks ilma eriliste juhtumiteta. Inimesed valvasid Valget Maja, kuid kuni lõunani valitses unisevõitu seisak. Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee arutasid iseseisvuse väljakuulutamist, Tallinna teletorni juurde oli jõudnud hulk nõukogude soomukeid, kes aga midagi ei suutnud korda saata. Suhteline rahu valitses ka Lätis ja Leedus.
Pärastlõunal aga oli Erakorraline Komitee otsustanud siiski Valget Maja rünnata. Nagu hiljem selgus, pidid selle ette võtma KGB eliitväeosad koos dessantväelaste ja miilitsa eriüksustega. Oleks see juhtunud, oleks Moskva tänavatel olnud tuhandeid surnuid. Rünnak oli määratud kella 2ks öösel 20. augustil vastu 21.-st.
Mõned tunnid enne seda oli Eesti Ülemnõukogu kuulutanud välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. Kuigi BNSil olid seda kajastamas oma reporterid Toompeal, kuulsin toimuvat reaalajas kragiseva lühilaineraadio kaudu otse Moskva kontoris. See oli taas irooniline: kui Nõukogude Liit oli mõned aastad tagasi lõpetanud Ameerika Hääle ja Vabadusraadio segamise, otsustas keegi panna “vabanenud” lühilainesegajad panna edastama “liiduvabariikide” riiklike raadioid. Seega levis iseseisvusmeelne Eesti Raadio tuhandete kilomeetrite kaugusele N. Liidu KGB raadiosaatjate vahendusel. Me saatsime iseseisvumise uudise maailma mõni minut pärast Ülo Nugise haamrilööki.
Ma valetaks, kui ütleks, et sel hetkel tundsin mingit erilist emotsiooni. Kõik need päevad olid arengutest nii tihked, et selle otsuse märgiline tähendus sel hetkel väga vastu ei kajanud. Kõigile oli selge, et edasised arengud otsustatakse Moskvas. Kas tuleb rünnak ja Jeltsin arreteeritakse või mitte?
Pärast Eesti uudise edastamist, umbes kell 1 öösel otsustasin minna end veidi tuulutama ja vaatama, mis linna peal toimub. BNSi kontor oli kaks kilomeetrit Valgest Majast. Kõndisin mööda Moskva üht peatänavat Novõi Arbatti sinnapoole. Umbes poolel teel – Sadovoje ringtee ristumisel – rahvamass tihenes ja kuulda oli ärritunud skandeerimist. Olin juhuse tahtel sattunud kõige traagilsemate sündmuste keskele, kus kaotati ka ainsad inimelud nende päevade jooksul.
Sadovoje ringtee läks seal kohas Arbati alt läbi ja protesteerijad olid selle blokeerinud risti pargitud trollibussidega. Põhja poolt oli tunnelisse sõitnud 5-6 lahingumasinast koosnev kolonn. Kuhu nad suundusid ja milleks, ei ole selge. Neid oli liiga vähe ja nad olid liiga vales kohas selleks, et olla osa Valge Maja ründamist plaaninud jõududest. Pigem oli tegu lihtsalt väikese väeosa ümberpaiknemisega. Tunnelisse sisse sõitnud soomukid ei olnud ilmselt näinud, et selle teine ots on blokeeritud. Nii avastas nooruke komandör, et ta masinad on tunnelis kinni, ümber pööramiseks ruumi pole, ja ülevalt hakati neile kaela loopima süütepudeleid. Üks uljaspea oli hüpanud esimese soomuki katusele ja üritas mingi riidetükiga kinni katta selle väljavaateavasid. Soomuk avas kuulipildujatule.
Olin hetk hiljem kõhuli, varjudes koos sadade muude inimestega tunneli betoonrinnatise taha. Trasseerivad kuulid lendasid üle pea. Rahvamassi karjumine läks hüsteeriliseks. Piilusin üle ääre – esimene soomuk üritas endale teed vabaks rammida, võttes hoogu ja kihutades vastu trollibussidest barrikaade. Sinna peale hüpanud uljur rippus elutult soomuki kerelt alla, olles kuhugi jalgupidi kinni jäänud, Ta keha jäi üha uuesti ja uuesti soomuki ja trollide vahele ja muutus lihtsalt roosakaks massiks. Minust kanti mööda üht noormeest, keda oli tabanud mitu kuuli. Teda tassinud mehed jäid hetkeks seisma ja karjusid mu kõrval olnud Ameerika tele-võttegrupile: “Filmige, filmige, vaadake, mis nad tegid!”
Sel ööl sai surma kolm noormeest – teadaolevalt ainsad protesteerijatest inimohvrid kogu riigipöörde käigus. Vangistusest vabanenud president Gorbatšov andis neile mõned päevad hiljem Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. See oli uskumatult kurb ja irooniline. Võib-olla olid nad viimased N. Liidu kangelased enne riigi lagunemist?
Olles näinud riigipöörde kõige võikamaid hetki, pidin loomulikult sellest võimalikult kiiresti BNSi uudisena teatama. Kontorisse tagasi oli üle kilomeetri maad ja ma oleksin kaotanud aega. Tormasin kõrvalolevasse korterelamusse ja tuiskasin korruselt korrusele, helistades uksekelli. Viiendal korrusel söandas üks perekond ukse lahti teha. Tagasi mõeldes tunnustan nende vaprust – äsja oli nende akna all toimunud tulistamine, ja siis nõuab üks eesti aktsendiga hull luba telefoni kasutada. Helistasin büroosse ja dikteerisin nähtust uudise. Siis helistasin kolleegidele Kuku Raadiosse, kes panid mu otse-eetrisse.
Uudised edastatud, läksin edasi Valge Maja poole.
See oli ümbritsetud armatuurvarrastest, suvalisest kolast ja autodest tehtud barrikaadidest, mis ulatusid sadade meetrite kaugusele. Kaitsjad olid praktiliselt relvastamata, kuigi siin-seal nägin automaate. Barrikaadide tagasi olid ka üksikud tankid, millelt Jeltsin oli eelmisel päeval kõnet pidanud. Ründajatel oleks olnud sellest mäsust läbi murdmiseks vaja olnud buldoosereid. See oleks kindlasti lõppenud otsatu verevalamisega – ja seda otse CNNi kaamerate vaateväljas. CNNi büroo oli koos kümnete muude lääne väljaannetega pool kilomeetrit eemal üle jõe, ja nende kaamerad kandsid live’s telepilti üle maailma.
Nagu takkajärgi teame, oli see umbes sama hetk, kus KGB eriüksus keeldus Valge Maja ründamise käsku täitmast. Veidi varem toimunud tulistamine, mida ma nägin, oli selles oma osa mänginud. Veidi hiljem käsutas kaitseminister Jazov väed Moskvast välja. Hommikuks neid enam näha polnud.
21. august oli riigipöörde lõpliku murdumise päev. Igast kanalist tuli teateid selle kohta, kuidas üks või teine võimuorgan või liiduvabariik kas avaldab kahetsust või mõistab toimunu hukka. BNSis jätkus palavikuline töö – Moskva uudised kodumaale, Balti riikide uudised maailma. Tõsi, Moskva sündmused varjutasid kõik, mis Balti pealinnades sündis. Tuumariigi kokkuvarisemine oli uskumatu sündmus. Balti riikide iseseisvumine oli selleks hetkeks täiesti iseenesest mõistetav.
Sel päeval sai BNS maha ka ühe jamaga. Meie jaoks täiesti usaldusväärsest allikast saime teada, et kaitseminister Jazov on end vastutust kartes maha lasknud. Lasime uudise teele ja selle korjas üles mitu meediakanalit. Paraku polnud see tõsi. Maha lasi end hoopis siseminister Boris Pugo. Jazov tegeles vaid sügava kahetsusega, et “teda, vanameest, sellesse afääri kisti”. Kuskil oli mingi info risti läinud.
Uudiseid ja arenguid, mida mahtus järgmistesse nädalatesse, oli nii palju, et igaüks iseseisvalt oleks andnud kõneaineks aastateks. Poole Nõukogud Liidu tippjuhtkonna arreteerimine. Balti riikide kiire iseseisvumine ja selle tunnustamine algul Islandi ja siis Nõukogude Liidu poolt. Venemaa de facto iseseisvumine. NSVLi Kommunistliku Partei keelustamine tema enda peasekretäri Gorbatšovi poolt. Gorbatšovi avalik mõnitamine Jeltsini poolt Venemaa Ülemnõukogu istungil. Kuid pärast 19-21. augusti sündmusi tundus see pea haigutama ajavalt normaalne.
21. augusti õhtul, kui kõik oli juba selge ja ma ei olnud ligi 72 tundi maganud, kooris Savisaare pressiesindaja Sergei Tšernov BNSi Moskva büroos lahti pudeli konjakit. Me jõime selle tiimiga ära kui vee. Hetk hiljem magasin surmaund.
Ja lõpuks seletus, miks ma riigipöörde esimesel hommikul uudistebüroo diivanil magasin.
See ei olnud minu suurepärane ajakirjaniku-instinkt, et kohe hakkab midagi juhtuma, Lihtsalt eelmisel päeval oli BNS oma kontorit kolinud. Tegime Eesti esinduse hotelli-tädidega kaupa, et vahetame oma kaks pisikest akendega tuba nende suurema, aga ilma akendeta toa vastu. Kolimine, sh. kõigi faksijuhtmete ümberühendamine jne võttis nii kaua aega, et ei viitsinud keset ööd oma Moskva koju sõitma hakata.
Eriti koomilise puändina seisid hotellitädid järgmise päeva hommikul, käes puusas, meie uksel: “Me otsustasime, et meile siiski ei meeldi need uued toad. Kolime tagasi!” Mu seletused, et käimas on riigipööre, mida mu agentuur parajasti kajastab, ei kandnud mingit vilja. Nende vene tädide jaoks polnud sellel mingit tähtsust. Nad tahtsid oma suuremat tuba tagasi. Nõnda veetsin suurema osa esimesest putšipäevast kuskil toapõrandal kõhuli arvuti ja telefoniga töötades, samal ajal kui mu ümber tassiti kappe ja laudu ja ühendati juhtmeid tagasi.
See oli mu esimene õppetund teemal, kui tähtsad on inimestele kohalikud arengud globaalsete uudiste asemel. Aasta hiljem kajastas BNS truult Türi ja Paide uudiseid ja teenis sellega korralikku raha.
Ja teine näide 1991. aasta koomilisest reaalsusest veelgi aimu anda: kuna riigipöörde ajal andis BNS edasi hulga kriitilist informatsiooni, küsis Kadriorg meilt hiljem, kas vajaksime milleski abi. Palusime kõige defitsiitsemat kaupa: Eesti Telefoni telefoniliine. Need eraldatigi Arnold Rüütli isikliku palvekirja peale. Üks oli enne kuulunud gaasiavariile ja teine Kalaturustusele. Veel aastaid helisesid nad meeleheitlikult: kord kurdeti gaasilõhna üle, kord nõuti tuunikala.
Ja siinkohal veel eriline tänu tiimiliikmetele, kellega me noil ülipõnevatel päevadel õlg õla kõrval töötasime: George Shabad, Andrus Kuusmann, Jüri Maloverjan jpt.
