Avaldame katkendi Eia Uusi tulevast raamatust “Kirjad Buenos Airesest”. Teos on kollaaž hetkedest, kus ühe mõistatusliku ja poeetilise linna, selle kultuuri ja ajalooga tutvumine käib käsikäes argimaagia tabamisega. Need ausad kirjad sõbrale räägivad kõigest väikesest ja suurest, mis moodustab kokku elu – armastusest, surmast, kohvist, sõprusest, igatsusest, tormidest, võõrastest, üksildusest, kunstist, valgusest, pimedusest, juhustest, veinist, kirjandusest, Hõbedajõest.

Olin nii palju lugenud, et kolmveerand tundi hilineda on Argentinas enesestmõistetav, ka mitu tundi on täiesti normaalne, ka üldse mitte tulemine pole midagi väga erilist. Pean Iosiga kokku saamiseks meie kohtumispaika liiklema k a k s tundi. Loodan, et ta ikka kohale ilmub ega jää paar tundi hiljaks, sest kant olla väga ohtlik.

Plaza de Mayole jõudnud, sõidab buss Casa Rosada taha ja keerab siis paremale, paika, kus mulle oli tundunud, et linn lõpeb. Kella vaadates saan aru, et ta peaks sealt veel pool tundi sõitma. Kui suur see linn siis on?

Seal avaneb mulle aga täiesti uus Buenos Aires, klaasist pilvelõhkujatega. Nende vahel tohutu suur reklaam, kus kirjas üksnes: Sueño o realidad? – unes või ilmsi?

Siis hakkab linn uuesti muunduma. Vaesemaks, vanemaks. Imeilusad kahekorruselised linnavillad, aga üle saja aasta renoveerimata, isegi elementaarselt parandamata. Kõik laguneb, kõik räpaseks tuhmunud.

Viimase pooltunni olen üsna ärevil, et õiges kohas bussist maha saaksin, kuna olin nii palju lugenud sellest, kui ohtlik on La Bocas, kui pole nädalavahetuse turistiparadiisi. Kujutan ette, kuidas ekslen üksi tänavatel, kus narkarid süstivad ja mulle nuga annavad.

Peatan bussi õige koha peal, suurel teel liiga hirmus ei tundu. Jõuan kohvikusse Roma, kus Iosi parajasti raamatut kirjutab, märkmikud ja paberilehed laiali, tühi espressotass ees.

Ta jutustab mulle vana kohviku loo ning kohe, kui välja läheme, saan aru, et kirjanik on giidina ikka midagi hoopis muud kui tavainimene või isegi giid. Kui mulle jääb silma üks eriti ilus maja, jutustab ta selle hiilgeaegadest bordellina ning kuidas 150 aastat tagasi oli Buenos Aires meeste linn, sest siia tulid mehed kogu maailmast tööd tegema ja rikkaks saama – oli ju Argentina üks maailma jõukamaid riike – ning nii palju oli veel ehitada ja asutada ja müüa. Seega oli väga palju mehi, kelle vajadusi rahuldada.

Meie esimene sihtkoht on suur tööstussild, mille kohta Iosi teatab: “See on see paik, kus mu raamatu alguses need inimesed enesetappu pealt näevad.”

Maa kaob mu jalge alt.

See tundub võimatu, et alles ma ootasin Tallinna kodu köögis kohvikannu järel, tema raamat käes, proovisin lugemise ajal ette kujutada seda silda, seda vett, kogu seda linna seal ümber. Ja nüüd olen päriselt siin, selle raamatu lehekülgede vahel. Sueño o realidad?

Buenos Aires sai alguse siit. Ületati ookean, siseneti jõge mööda mandrisse ja maabuti siin, La Bocas. See tähendab tõlkes suud. See on linna suu, tema vesine algus. Lagunevad laohooned peegelduvad vee peal, kai ääres magavad koerad.

Mitte üksnes pole mu giidiks kirjanik, aga põneva elukäiguga kirjanik, kes on siit pärit. Tal on iga maja kohta midagi rääkida: “Siin oli mu ema kodu, need kaks maja olid ta ateljee enne Pariisi-aega… Siin proovis ta enesetappu sooritada, meie jaoks nii ebamugaval ajal, me olime nii vihased, kui haiglast helistati, et ta proovis, aga ei saanud hakkama… Siin oli tema armukese stuudio, näe, kogu see suur maja. Nad olid omas ajas kuulus paar, mõlemad kunstnikud, kuigi too mees oli kellegi teise abikaasa… Mäletan oma lapsepõlve siin tema stuudios, ema läkski tema järel Pariisi. Aga vot siin majas elasime siis, kui mu õde esimest korda hulluks läks ja haiglasse viidi. Ta helistas täna, tahtis sinuga rääkida. Arvas, et ma võiksin su vaimuhaiglasse kaasa võtta.”

Buenos Aireses elab 15 miljonit inimest. Ma ei lootnud, et kohtun kirjanikuga, liiatigi sellisega, kelle raamatut olen juhtumisi lugenud.

“Näe, siin see ongi, see baar mu raamatust! Lähme joome midagi!”

Kuigi ma juua ei taha, meeldib mulle mõte ta raamatu sees olemisest. Lugemine on ajule erakordselt hea treening, sest see peab looma kujutluse, jooksvad kaadrid sellest, mida loed. “Ta astus baari sisse” tähendab, et kujutad ette “teda”, seda tegelast – nägu, juuksed, ilme, riided –, “astus” – kõnnak, olek, pilk –, “baari” – milline on ümbrus, see asutus väljast, seest, kui palju seal rahvast on, millised nad on, mis muusika mängib. Isegi kui sa lugedes teadlikult selle peale ei  mõtle, teeb su aju automaatselt töö ära ja loob sulle kujutluse.

Mind vaimustab, k u i teistsugune on reaalsus mu kujutlusest.

Teadsin, et Buenos Aires on üks maailma suuri linnu, kujutasin Iosi raamatus seda alguse baaristseeni lugedes ette metropoli baari. Tegelikult on tegu rohkem kui sajandivanuse sadamakõrtsiga, mis on väljast punaseks võõbatud, ajalooliselt kaunis, ehkki lagunevas kahekorruselises, roostetavate rõdude ja aknaluukidega majas. Põrand on kulunud, toolid samuti, laual on kirjutusmasin, siin-seal malelauad, seintel Gardeli mustvalged fotod 1920ndatest ja kõlarites tema sama vana hääl. Kohe kindlasti ei osanud ma seda Tallinnas oma peaga ette kujutada – ja ehk just see tõestabki, et tegu ei ole unenäoga, sest uned moodustuvad pigem sellest, mida teame.

Sisse astudes näen Iosi raamatu stseeni justkui enda ümber juhtumas, nüüd siis hoopis teistsugusena kui tookord lugedes. Peategelane trügib minust mööda, müksates mind õlaga.

Iosi esitab küsimusi, mida ma ei ole endalt kunagi küsinud: “Kuhu klassi sa kuulud? Miks sa oma meest armastad? Kuidas sa raamatuid kirjutad, kui sa kokaiini ei tarvita?”

Kui Eestis on inimesi, kes “ei tea sinust midagi”, siis nad ikkagi teavad su kohta päris palju, sest elavad ja on üles kasvanud üsna sarnases maailmas kui sina. Sarnased asulad, sama keel, sama haridussüsteem, samad ajaloo suursündmused, muusika, kirjandus.

Vastates küsimustele, millele ma kunagi varem vastanud ei ole, pean otsima endas taga asju, mida ma varem pole ilmselt otsinud.

Iosi pärib aina edasi: “Kas sul on palju sõpru? Miks sa enam luulet ei kirjuta? Mis su halvim mälestus on? Mis muusikat sa kuulad? Mida sa tegelikult kardad?

***

Eia Uusi raamatu ilmumisele saab hoogu anda Hooandja keskkonnas:

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik, loovusmentor ja õpetaja. Ta on avaldanud viis romaani, reisikirju, jutte, luuletusi ja viimati raamatu “Kirjad Buenos Airesest”. Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentinas. Loe artikleid (34)