Kirjandushuviline ja globaalse haardega turundaja Karola Karlson tegi endaga Eestis puhkusel olles kokkuleppe, et loeb kuu aega ainult eestikeelset kirjandust. Sinna sisse mahtus nii kohalike ajakirjade kui ka Hasso Krulli, Mudlumi ning erinevate eesti novellikogude avastamist. Artiklis jagab ta oma soovitusi ja tähelepanekuid, mis mõtteid loetu temas tekitas.
Kirjanik Milan Kundera liigitab oma esseekogumikus “Eesriie” kirjandusliku (ja kultuurilise) “provintslikkuse” kahte leeri: suurte ja väikeste rahvaste oma. Sellest sõltub, kuidas eri kultuuriruumides sirgunud isikud suhtuvad sellesse, mida Goethe käsitles maailmakirjandusena. Suurtele rahvastele piisab tihtipeale oma kirjandusest, mis suudab hõlmata enam-vähem kõike maailmakirjanduse territooriumil toimuvat. Seevastu “väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale.” Kundera tsiteerib Kafkat: “See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile väheolulise keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse.” Tänapäevases globaalseks külaks kujunenud meediaruumis on piirid kohaliku (s.h. rahvusliku) ja üleilmse vahel täielikult hägustunud, ainsaks piirivalvuriks veel keel, mida kõneleme – eestikeelsed teosed pole loetavad teiskeelsetele lugejatele, ilma et keegi need ära tõlgiks, ning paljud eesti keele kõnelejad on piiratud eestikeelse tõlkekirjanduse valikuga.
Leidsin end suve hakul mõttelt, et pole viimase kolme aasta jooksul mitte ainsatki eestikeelset kirjandusteost kätte võtnud. Juunis Eestisse lennates otsustasin kuu aega eranditult kodumaist kirjandust lugeda. Emakeelne lugemisprogramm sai alguse kohe lennujaamas, kui vastu tulnud sõber mulle Hasso Krulli “Tänapäeva Askeesi” kätte suskas. Lisaks Krulli ökognostilisele luuleproosale aitasid suvist lugemisvaipa lahti rullida ajakirja Värske Rõhk juunikuu number, mille Peedule sõites rongis läbi lappasin, ning raamatupoe Puänt jutusaated Ida Raadios. Uuel nädalal Tallinna naastes seadsingi sammud Telliskivi Loomelinnakus asuvasse Puänti ja ladusin Elisa-Johanna soovituste najal letile virna viis raamatut. Huvitav, kui suur protsent eestlastest on viimase aasta jooksul mõnda eesti autori teost lugenud ja kuidas see number välisautoritega võrdluses paistab?
Julgen pakkuda, et enamiku eesti noorte nägemuses kangastub kohalik kirjandusmaastik läbi mõne Oskar Kallise kalevipoja-illustratsiooni või Johann Köleri idüll-maastikuna. Keskkoolilektüüri kuulunud eesti kirjandus moodustus peaasjalikult noorele inimesele igavatest ajaloolistest romaanidest, mis rääkisid mornidest talumeestest, pagan-sõdalastest ja hingepõhjani piinatud noorsõduritest. Ja oma 80% kohustuslikust kirjandusest moodustas üleüldse 20. sajandil ilmunud üleilmne, eelkõige Euroopa kirjandusklassika. Ega keegi eestlastele seda eesti kirjandust kätte ei too, peab ise otsima minema, uurima, puurima, kaevama, käed mullaseks tegema – nagu võtaks kartulit. Avastasin kuu aja vältel eesti kirjanduse pindkihtides sonkides originaalset stilistikat, ootamatuid teemakäsitlusi ja puhast lugemisnaudingut – teoseid, mida tahaks vaimustunult edasi soovitada. Kuigi siinkohal peaks ka nentima, et nii Värske Rõhu suvenumbrist kui “Eesti novell 2020” kogumikust vaatas vastu ka kahetsusväärselt palju egotsentrilist näljutatud sõnavaraga teksti.
Üks kiire tähelepanek eesti keeles kirjutamise võimaluste ja piirangute kohta, võrreldes Lääne-Euroopa keeltega: eestikeelse sõnaseadmise ja -mängude võimalused on romaani keelte ja inglise keelega võrreldes sootuks erinevad (ja ka “sootult,” sest erinevalt romaani keeltest, puuduvad eesti keeles sõnade sugu määravad eesliited). Prantsuse keel avab kirjanikule lõputu mängumaa sõnade kirjapildi ja häälduse piirimail. Nii kirjutab näiteks prantsuse kirjanik Hélène Cixous “homsest, mis on kahel käel” (pr. k. “à demain” = “homseni”; pr. k. “à deux mains” = “kahe käel”) ning “ema” kui “teise” olemusest (m/other). Inglise keel on kadestusväärselt nauditav tänu aastasadu kujunenud rikkalikule sõnavara-arsenalile. Iga tundmuse või isikuomaduse jaoks on inglastel kahekümnes eri varjundis sünonüüm, mis võimaldab edastada täpseid kujundeid, tonaalsust ja miljööd. Eesti keel on otsekohene ega ilutse; kõik, mis on ütlemist väärt, saab edasi anda lühidalt ja käepärase käibesõnavara abil.
Eesti keel ei paku mugavat sõnavara-suhkruvatti, millesse kirjanik oma mõtted mässida saaks ning need seeläbi mitu korda magusamaks ja kohevamaks teha. Mis tähendab omakorda, et päris suur osa eestikeelsest proosast, mida lugema sattusin (eriti 2020. aastatel avaldatud), vaevles hinge- ja sõnavaeguse käes. Aga ka eesti keelel on “trikke,” mida teised keeled välja ei mängi, näiteks piiritu võimalus moodustada liitsõnu: dekonstrueerida olemasolevad sõnad, segada need pusletükkidena omavahel läbi ja uusi sõnaotsi kokku paigutada. Meenuvad kohe Hasso Krulli paharett, hüvarett ja mõnurett. Ja sõnasobitused Asta Põldmäe lühijutust: “ajatuse hämar hõim,” “ema kulmud sirutasid tiibadena oimudeni,” “emaga lapse nähtamatu, metsik, kuldse tuumaga kindlus.”
Avastasin Asta Põldmäe ja Aino Perviku lühijutud kogumikust “Friedebert Tuglase novelliauhinnaga premeeritud töid (1981–1985),” mis sattus kätte Peedu rongipeatuses sõpra oodates. Rongi saabumiseni oli jäänud 20 minutit ja kuna oli üks neist troopilistest juuni suvepäevadest, läksin ootepaviljoni päikese eest varju. Väikese roheliseks võõbatud puituberiku tagaseinas laius riiul täis raamatuid, sinna kohaliku kirjanduse maja poolt sätitud. Leidsin novellikogu, heitsin pikali rongipeatuse uuele kumerkaarsele ootepingile ja lugesin Asta Põldmäe lühijuttu. Leidsin selle niivõrd hingemineva ja kaunilt kirjutatud olevat, et rongi saabudes otsustasin novellikogu laenuna kaasa võtta ning hiljem suvel Peedule minnes ta sinna riiulisse tagasi viia. Samas kogumikus leidus ka Mihkel Muti lugu “Õpilane Fabian,” mis pakkus kena südasuvise mõttetera: “Fabian oli ammu selgeks saanud, et mida kaugemale mure lükata, seda kauem saab olla mureta.” Kas sama kehtib ka tagasi töölemineku kohta?
Ühtlasi pakkus 1980. aastate novelliauhinna laureaatide lugemine võrdlusmomenti “Eesti novell 2020” kogumiku töödega. Viimase valik oli kahtlemata stilistiliselt ja vist ka temaatiliselt rikkalikum, aga keeleliselt kahetsusväärselt vaesem. Mitu novelli liigitusid minu jaoks “kirjutamine kui kiirtoit” kategooriasse, paar teist mõjusid kui patroniseerivad paraboolid, mida Pirita rannas Saku on Ice’i joov neiu võiks lugeda ja maguskibedalt enda (või ikka naabrite ja sõprade) eluvalikute üle muiata. Kohati mõtlesingi, et kes on need inimesed, kes sellist kirjandust loevad? Siiski-siiski, 2020. aasta “tipp-novellide” seas leidus ka pärleid ja pean tunnistama, et jõudsin kogumiku lugemisega vaid poole peale.
Teised lühivormis kirjutised, mis kõnetama juhtusid, olid Vikerkaares avaldatud Ott Puumeisteri essee “Mis aeg meil praegu on,” Aimar Ventsli ülevaade eesti estraadi innovatsioonist nõukogude kultuuritööstuses ning Kaisa Lingi “Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto,” mis andis ülevaate Olli Lagerspetzi “Mustuse filosoofiast” – raamat ilmus hiljuti ka eestikeelsena. Müürilehe kolme viimase numbri vahelt vaatasid vastu Urmas Lüüsi analüüs käsitööst kui protesti vormist, Aleksander Metsamärdi arvustus Fotografiskas väljapandud eesti foto- ja kunstirühmituse DeStudio näitusele ja Hasso Krulli essee Timothy Mortoni “Tumeda ökoloogia” teemadel, ühtlasi ka intervjuu Krulliga ökoloogilise askeesi teemadel. Kui suvelugemise valikud liialt keerukad näivad, siis tasub pilk heita Müürilehe suvisele raamatuhoroskoobile, mis annab kompaktse ülevaate eesti kirjastustes viimasel ajal avaldatud töödest.
Tulles ringiga tagasi Hasso Krulli “Tänapäeva Askeesi” juurde, täheldaks kohe, et selle teose võiks määrata kohustuslikuks kirjanduseks nii kõigile keskkooliõpilastele kui ka igale üle võlli tehnokratistunud muidukodanikule. Suvi pakub miniaskeesi saavutamiseks täpselt õiget aegruumi, olgu see siis suvila võrkkiiges või rannatuules kõikuvate kaseokste vahelt mööduvaid rünkpilvi piiludes. Hetkeks on pausivõimalus nii füüsiliseks kui vaimseks mahajahtumiseks ja nagu Krull kirjutab: “Tõeline aeg saab olla ainult aeglane aeg. Kiire aeg on surnud aja animatsioon. Võtame sealt anima, jätame tsooni. Nii tulebki aeg vastupandamatu jõuga tagasi.” Lasta rannas lebades pilvedesse vaadeldes oma pilgul ja mõtetel tühjeneda ja sulanduda ühte Krulli tänapäevase askeesi retseptiga: “Olemasolemine on pilvede olemine. Sel pole peaaegu mingit kuju, tema piirjooned on olematuse piirjooned, ja olematus pole miski ega eimiski. Ta on nagu surematus, ainult selle vahega, et surematus nõuab aega ja olematus ei nõua midagi. Ta ei olene ega olele, ainult oletab.”
Marek Tamm täheldas oma Sirbis ilmunud arvustuses, et Krull kui ökotriksterist kirjanik on “Eesti ainus kosmopoliitiline filosoof, mitte kosmopoliitne, vaid nimelt kosmopoliitiline.” Tamme väljapakutud poeedi-slash-kosmilise-pesaehitaja kujund sobib kui nõel heinakuhja, sest mõtteteravusest ja suure pildi nägemisest on tänapäevases maailmas hädasti vajaka. Hasso Krull on oma esseede ja teiste lühivormide najal juba aastakümneid looduskeskset maailmapilti jutlustanud. Kogumik “Imelihtne tulevik : manifeste ja mõtisklusi 1995–2009” mõjus kui intellektuaalselt agiteeriv ja lõpuks (põhjusega) meelehitlikult ennastkordav loengusari tänapäevase kasvukeskse majandus- ja ühiskonnakorra hävitavast mõjust – nii keskkonnale kui ka kõigele, mis teeb inimesest inimlooma. Suve sumeduses moodustusid peas aegamööda hingenärivad küsimused: Miks ei peeta arvet SKT kõrvalt ka SLT – siselooduse kogutoodangu – üle? Miks ei nähta loodust – metsa, vett, taastumatuid loodusvarasid – kui üht väärtuslikemat osana riigi materiaalsest (ja vaimsest) varandusest? Krulli poolt “Tänapäeva Askeesis” esitatud ultimaatum “Kõik olendid on väsinud majandusest. Sure, majandus.” puges tasapisi üha sügavamale hinge, telefonis samaaegselt blinkimas uudised hiid-tulekahjudest ja -üleujutustest.
Veel üks suvises võrkkiige-idüllis loetud raamat oli Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen” – memuaar nõukaaja lapsepõlvest ning Mudlumi tädist Ellen Noodast, nostalgia sädeleva niidiga täis pikitud-tikitud argiobjekte, vestlusi ja olukohti, mis minu põlvkonnast üks-kaks astet eespool sündinutele kindlasti veel eriti magusa mälestuse-dušina mõjub. Tekib küsimus, kas Mudlum on eelkõige kirjanik või arhivaar, kes osteoproosse selgrooga mälestusi ettevaatlikult klaasriiulitele asetab ja igaühele rebitud vihikupaberile kribatud näituseteksti juurde teibib. Tulemuseks on raamat, mis viib lugeja täiskraamitud tuppa, kus koidenäritud kardinate ja ajalehekuhjade all tuulates kerkivad kuldsete pilvedena üles diagonaalis katuseaknast sissepaistvate päiksekiirtes siravad tolmuebemed. Mina väsisin poole raamatu pealt sellest nõukanostalgia sefiirikoogist ära, kuigi Mudlum kirjutab väga kaunilt. Aga minu ema luges “Tädi Elleni” Viljandi aia õunapuude all lapsepõlve äratundmise rõõmuga otsast lõpuni läbi.
Suvine Eesti ei anna lugemiseks õieti asu ja Tallinna, Tartu, Peedu, Saaremaa, Hiiumaa ja Viljandi vahet traavides jäid veel lugemata mitmed teosed, milleni olin lootnud jõuda: Puänt kirjastuse välja antud novellikogu “Armastus pärast ja teisi lugusid”, Kätlin Kaldmaa “Hundi taltsutamine” (samuti novellikogu), Jaan Kaplinski Ööülikooli loenguid koondav „Vaimu paik“ ning ajakirjade Looming ja Akadeemia viimased numbrid. Õnneks sai nii mõnegi Müürilehe ja Sirbi kas lennujaamast või rongist tasuta kaasa haarata. Leidsin end üks hetk mõttelt, et miljoni kõnelejaga eesti keeles kirjandus on täpselt nii suur (või väike), et seda on ehk võimalik täismahus hoomata ja isegi kõigi uute teostega järge pidada, erinevalt sadutuhandeid ahvatlusi pakkuvast inglisekeelsest kirjandus- ja kunstiruumist. Igati mõnus provintslik pesa, kuhu end suvepuhkuseks sisse seada.
Karola Karlson
Karola Karlson on vabakutseline turundaja. Vabal ajal loeb, kirjutab, pildistab ja blogib. Loe artikleid (1)
