Shit happens. Me oleme seda kõik näinud ja kogenud. Ehk isegi praktiseerinud. Eile nägime/tegime seda jälle. Üle Eesti lendas parv kisendavaid sulelisi, märgistades meid vedela ollusega ja varjutades hetkeks ka päikese.
Võiduväljaku tuvi metafoor pärineb ilmselt nõukaaegadest, aga see kirjeldab ilmekalt stiili, kus keegi meeskonnaliikmetest lendab peale, sõimab teistel näod täis, et seejärel suunduda tagasi omi asju ajama. Jättes meeskonna hämmeldunult sõnumit dešifreerima ja lahendust otsima. Selline tunne puges eile hinge ja vaatas vastu teleekraanilt. Vastutustundetu käitumine.
Lähipäevad ja -nädalad toovad kindlasti presidendi valimisprotseduuri üle arutlusi ja loodetavasti lõpeb kõik hästi – on ju iga kriis uue tõusu algus.
Nullpunkt.
Midagi kindlasti muutub. Optimistina loodan, et lisaks konkreetselt presidendi valimiskorrale ka üldistes hoiakutes ja juhtimisstiilis.
Loss is nothing else but change,
and change is Nature’s delight.
/Marcus Aurelius/
Aga eelnimetatud stiil on tuntud ka mujal maailmas. Oleme seda näinud kõikjal Euroopas, hiljuti eriti Suurbritaanias Nigel Farage’i ja teiste Leave-kampaania juhtide poolt, sh valelubadusi jagades.
Aga ka üliriik Ameerika Ühendriigid pole puutumata, Donald Trump on suutnud oma käitumise ja lihtsate lahenduste-lubadustega (ehitame müürid jms) inimeste meeled segi paisata, mis isegi ta oma toetajate meelest on too much.
Ma ei ole politoloog, et neid arenguid adekvaatselt analüüsida, aga püüan mõista(tada) ka nende inimeste käitumisviisi, kelle tegevuse(tuse) tõttu täna antud punktis oleme.
Ka see on rahva hääl, kusagil on midagi valesti läinud või tähelepanuta jäänud.Ja see on nende inimeste õigus pidurit tõmmata. Nagu kirjutab ajakiri Campaign juulis, siis tänase maailma üks umbsõlmi on kiire digitaalse arengu võidukäik, mis on teinud osad inimesed üle maailma võitjaks, teine samapalju tahab maha minna. Brexit on selle elav näide.
Elame heitlikul ajal ja eriti nüüd on meil vaja maailmapoliitikas kogenud inimesi riigi etteotsa. Parimad, kes meil võtta ja keda koolitanud oleme.
Siit olukorrast saab ainult paremaks minna. Edasi majandusteemalises arvamusartiklis kirjutab Peeter Koppel, et mõõdukalt optimistlikku sõnumit on üle pika aja näha ka finantsmaailmas.
Shit happens
On laialt levinud uskumus, et linnusitt puhtal ülikonnal kuulutab õnne tulekut. Loota ju võib. Peabki. Aga ülikonna võiks sellegipoolest pesumajja viia. Homme on uus päev. Elu läheb edasi. Eesti saab endale kindlasti hea presidendi.
See, kui päike hetkel ei paista, ei tee teda veel olematuks.
Loo illustratsiooniks kasutatud reklaam võitis 2008.a Kuldmuna reklaamikonkursil välireklaami kategoorias kuldmuna. Agentuur: Division, loovjuht Leslie Laasner, fotograaf Kaarel Mikkin
