Sasu Ripatti, enim tuntud kui Vladislav Delay, on Soome muusik, produtsent ja helilooja. Ripatti on erakordselt laia loomingulise paleti ning paljude rahvusvaheliselt mõjukate ja mõjusate albumite autor, kelle kõrvuavav looming on tähelepanu äratanud üle maailma juba viimased 25 aastat. Üle tosina aasta on meister tagasi Eestis esinemas, festivalil Kukemuru Ambient, Väinjärvel, Järva vallas, 18. ja 19. juunil. Vladislav Delayga vestles Andres Lõo.

Tere, Sasu.

Tere, tore on rääkida Eestiga. Mul on siit palju häid mälestusi.

Tõepoolest, oled ju siin varemgi käinud… Vähemalt korra.

Olen Eestis käinud vähemalt kümme korda, aga see oli ammu. Eestis toimus ka minu esimene kontsert väljaspool Soomet, aastal 1997, ma usun. Elasin sel ajal Helsingis ja käisin Eestis päris tihedalt. Oli üks mees Aivar, kellele meeldisid ambientpeod botaanikaaias ja sedalaadi kohtades.

Aivar Tõnso. Tema oli ja on üks põhilisi sedalaadi kontsertide korraldajaid, tänini aktiivne, aga hetkel rohkem helikunsti vallas, muusika ja kunsti piirimail tegus.

On ta endiselt zen-budist?

Aah… arvan, et pead silmas hoopis Kaido Kirikmäed, kes ka seekord sind Kukemurule kutsub. Tema korraldas Ambient In Ambient nimelist ürituste sarja just botaanikaaias. Nemad kaks olid ühed vähesed, kes tollal sedalaadi muusika sündmusi korraldasid. Mäletan su kontserti Tallinna Botaanikaaia Palmimajas, moodsas klaasist silindris – mul on sellest erilised mälestused.

Eesti arenes hoogsalt ja tundub, et mingis mõttes võttis Eesti lausa Soome üle. Mäletan, kui viimati käisin, nägin muutusi, mis toimunud, nägin, kuidas raha sisse tuli, nägin muutusi kultuuris. Käisin Eestis viimati kaksteist aastat tagasi ja olen igatsenud tagasi. Samas pole vahepeal ka kutsutud.

Jaa, palju on muutunud. Atmosfäär on drastiliselt muutunud. Me kasvame, aga samas on siin ka teatud eraldatuse tunne. Seda tunnet saab ju ka Soomes tunda. Elame mõlemad äärealadel. Kus sa täna täpsemalt elutsed?

Elan saare peal. Päris suurel saarel, polaarjoone lähedal, Soomes, Läänemeres. Siin elab alla tuhande inimese.

Võib vist öelda, et see ongi juba omamoodi ambientne elukoht (eesti keeles – ümbritsev; ka muusikastiili nimetus – atmosfääriline, ruumiline, voogav). Oled kindlasti elanud ka suurlinnades, siin-seal. Oled rääkinud oma retkest New Yorki, kui olid noorem, miks sa New Yorki läksid?

Trummide ja jazzi pärast.

Olin võib-olla viisteist või kuusteist ja tahtsin väga professionaalseks jazztrummariks saada. Läksin sinna, et astuda Drummers Collective’isse (The Collective School of Music, New York Citys) ja tunde võtta, aga see osutus parajaks kollapsiks. Enam-vähem lõpetasin trummimängu peale seda. Ajad olid muutunud. Minu kiindumus jazzi tuli vanadest viiekümnendate ja kuuekümnendate jazziplaatidest. Arvasin, et see on endiselt samamoodi, aga kui läksin Blue Note’i (legendaarne Blue Note Jazz Club Harlemis, NYC-s – A.L.), siis olid seal lihtsalt mingid äri-inimesed, vahetati kontakte ja söödi kalleid eineid. Kõik oli muutunud. Ma pidin reisima kogu tee New Yorki, et saada see kogemus ja näha muutunud maailma…

… et seista sel tänavanurgal ja tunda end veidi nukrana (“On The Corner” ja “Kind Of Blue” on Miles Davise ühed tuntumad albumid – A.L).

(Naerab.)

Tean, et aeg-ajalt oled sa trummide juurde tagasi pöördunud (Moritz von Oswald Trio, viimati koos Laurel Haloga – A.L.) koos mitmete teiste imeliste muusikutega. 

Ainult enda rõõmuks. Stuudios on trummid üleval, aga mul pole erilisi plaane trumme mängida või esineda mingil muul põhjusel peale oma rõõmu. See on olnud pikk teekond. Olen vähemalt üle kümne aasta pausi pidanud ja kui uuesti mängima hakkasin, oli šokeeriv tõdeda, kui palju olin tehniliselt unustanud, ent samal ajal muusikaliselt arenenud. On raske lihtsalt ära või maha õppida. Instrumentidega on nii, et tuleb tehnikale keskenduda… No ma olin tõesti täitsa trummihull. Harjutasin päevas kümme tundi. Tegin koolist poppi ja harjutasin sõna otseses mõttes murdumispunktini. Tahtsin saada maailma parimaks trummariks. Ma ei ütle, et see oleks halb – õppida instrumenti ja tehnikat –, aga sel moel võib vabalt sihi kaotada. Ei näe enam metsa ja puid enda ümber, sest mängutehnika muutub piiravaks. Muusikalisus kannatab siis.

Sama käib ka stuudiotöö, produtseerimise kohta.

Mõnikord on oluline unustada, mida oled õppinud, ja olla jälle algaja.

Kas pole nii, et tegeldes rütmidega, neis kaotsi minnes, niimoodi maaniliselt trumme harjutades ja rütmidesse uppudes – kas sa mitte ei kuule rütmide sees omaette helimaastikke, mida teised seal ei taju? Mulle tundub, et see rütmide raske kohalolu on ilmne kogu sinu loomingus.

Sind teatakse kui Vladislav Delayd ja delay (kaja) on üks peamisi dub-stiili elemente. Kuulen dub’i kõlasid sinu varasematel albumitel nagu “Anima”, “Entain” ja ka muusikaliselt oluliselt mitmekesisemal “Multilal”. Kas sinu muusikat on lisaks jazzile mõjutanud ka dub (Jamaika päritolu polürütmiline psühhedeelne reggae-stiili lähedane sugulane – A.L.)? Oled sa dub’i fänn, oled sa dub-muusik?

See nimi – Vladislav Delay – lihtsalt jäi külge. Olen tegelikult alati püüdnud dub’i oma muusikasse mitte tuua, sest austan dub’i liiga palju. Püüan igasuguseid dub’i klišeid võimalusel eirata. Minu varasemas loomingus oli seda küll rohkem, aga praegu ma püüan dub‘i mitte kasutada. Ma ei kasuta delay’sid ja muud ka.

Ma armastan dub’i. Eile just sõitsin autoga ja kuulasin vanu dub’i klassikuid, mulle meeldib seda kuulata ja see stiil on mulle tõesti hingetoidu eest, aga… Olen teinud koostööd mõne Jamaika muusikuga. Austan tohutult dub-muusikat, kogu Jamaika kultuuri ja muusikat.

Pean silmas dub’i atmosfääri ja selle psühhedeelset kõla.

Mjaa, see ambient dub, dub-techno ja muu selline tekitab minus omajagu võõristust. Ma ei taha end sellega siduda. Võib-olla kogu dub’i ideed kasutada on natuke nagu liiga odav või lihtne… minu meelest.

Aga muidugi, saab ju olla millestki tugevalt mõjutatud, midagi armastada, ilma et sa seda kasutaksid või sellesse maailma sekkuksid. Seda võib ka pelgalt inspiratsioonina võtta.

Nüüd paar aastat tagasi tegin koostööd Sly ja Robbie’ga (Vladislav Delay / Sly Dunbar / Robbie Shakespeare, “500-Push-Up”, Sub Rosa, 2020), need mehed tõesti on dub-muusikud, mistõttu koostöö oli ka paras pähkel minu jaoks – otsustada, mida teha. See on ju terve dub’i maailm, dub’i riddim‘id ja puha… Pidin pead murdma, et mis siis on see minu vaatenurk ja lähenemisviis. Tunnen liiga tugevat survet dub-stiilis töötades ja liigagi sügavat austust Lee Scratch Perry ja King Tubby, dub’i tõeliste meistrite vastu. Kes olen mina, et sellele stiilile üldse midagi lisada. Olen õnnelik lihtsalt kaasasõitjana.

Andes oma tõlgenduse või kommentaari võib-olla?

Just, see on lihtne, võin sellest rääkida, aga mitte seda päriselt luua.

Rääkides bassimuusikast, sulle kindlasti istub footwork (juke, getto tech jm), mis küll erineb dub’ist täiesti ja pole dub‘iga üldse seotud, aga see stiil on samuti, ma ütleks, polürütmiline. Kas nõustud sellega?

Jah, aga kui päris aus olla, siis ma ei tunne footwork‘i ega juke’i nii hästi. Olen sellest lugenud ja kuulanud üht-teist. Vaimustusin footwork‘i ideest.

Selle tihedusest?

Jah ja sellest kui omamoodi klubimuusikast, mis pole naelutatud tavapärase neli-korda-neli rütmipiiranguga. Päris noorena meeldis mulle jungle ja drum’n’bass, aga selles stiilis muusikat ma ise teinud ei ole.

Oli huvitav, kui avatud need stiilid siis olid. Rütmiliselt piiramatud või vähemalt nii mulle tundus, kuni sellest sai klišee. Footwork‘iga on samamoodi. Tean, et see stiil tuleb peamiselt Chicagost, aga ma ei tunne footwork‘i tegelikult üldse. Pole seda ka palju kuulanud.

Tänapäeval, mil stiililiselt nii palju toimub, muusikastiilid ei ole päris fikseeritud ja nad ei identifitseeri heliloojat, produtsenti, muusikut, on see rohkem nagu oma maailma, teatud atmosfääri, oma koha loomine. Sul on palju aliaseid, esinejanimesid näiliselt erinevates stiilides, eri väljunditena – püüad sa pääseda ühe või teise stiili esindaja taagast, tahad olla sellest vaba?

Mõne aja pärast muutuvad sildid koormavaks. Nõustun, et mul on oma kontsept eri projektide aliastena. Aga olen teadlik, et kui alustan ühes suunas, siis asetan end kohe nurka, millest on keeruline jälle välja saada. Loominguliselt on see väga piirav, nii et…

See juhtuski minu aliase Luomoga, mis oli vocal-house-muusika projekt. See ikka keeras mu mõneks ajaks täitsa tuksi. Püüdsin anda välja muusikat selle ühe idioomi all, aga mõne aja pärast pidin endale tunnistama, et sellega ei ole enam midagi teha ja see on läinud igavaks.

Kuidas sa end sellisest kohast välja saad, kuidas sa end innustad, et end käima tõmmata? Vabandan sellise veidi klišeeliku küsimuse pärast, aga siiski…

Jah, olen üsna lõpetamata. Mul on suur plaan! (Naerab.)

Ma alles alustasin. Mul on muusikaline ambitsioon ja kirg, mis aina muutub, aga seal on justkui ühendav niit, mis kõik kokku seob. (Veidi kimbatuses.) Jah, see niit pole kuhugi kadunud. Keerulisem on just elava muusika projektidega, kus tuleb alati mingid jamad seljatada. Pole vaja negatiivsel värgil lasta end alla tõmmata. Mul pole mingit probleemi inspiratsiooni leidmisega, see tuleb automaatselt.

Kas sa teed palju tööd – rassid kõvasti, et uusi ideid leida ja surud aina edasi?

Olen jah kõva suruja.

Kui su muusikat kuulan, tundub, et seal on tubli annus kaotsiminemisrõõmu. Su muusika laseb ennast välja lülitada. Võib-olla on palju öelda, et see on muusika eskapistile, kuid saab ju öelda, et su muusika lubab parimas mõttes põgeneda – oled sa eskapist?

(Paus.)

Kas eskapism on sinu meelest hea asi?

Jaa, palju head kunsti lubab seda – reaalsusest põgeneda. See on igal juhul ohutum kui meelemürgid. Teatud osa minust on heas mõttes eskapist, aga see on ka üsna romantiline mõte, et on võimalik nii-öelda teise dimensiooni minna, see pole sugugi praktiline… Ma ei oskagi päriselt selle kohta midagi öelda, aga ma tänan selle kommentaari eest. Ma arvan, et ma teen midagi õigesti, kui sa ütled, mida sa praegu just ütlesid. Võtan seda komplimendina.

Kuidas sa üldse suhtud eneserepresentatsiooni, kas mõtled ette, kas tunnetad läbi oma persooni? Oled sa strateegiline looja? Tunned sa vajadust n-ö investeerida oma looja-persooni, kartmata kaotada oma fookust ja väärikust vaba vaimuna? 

Tundub, et vaba vaimu, iseäranis tänapäeval, ei ole enam olemas. Kõik on ülimalt kalkuleeritud. Paljud inimesed vaatavad loomingut kui tööd ja äri, mitte vabal meelsusel ja vaimul põhinevat asja.

Ma ei sea oma sissetulekuid muusika loomisest sõltuvusse. Ma ei luba endale selliseid kompromisse. Koputan nii-öelda puule ja püüan teha asju omamoodi. Need on tähtsad teemad ja küsimused, millele pidevalt vastuseid otsin. Mõtlen sellele küll palju, aga keskendun loomingule endale.

Mida võime sinult Kukemuru Ambientil oodata, milliseid instrumente sa kasutad? Kas kuuleme sinu ambient-muusikat?

Loodan, et mitte.

(Naeran.)

Ei, ma mõtlen, et päris tantsumuusikat ma muidugi ei esita, aga ma tulen koos oma naisega (poetess Antye Greie, kes on tuntud ka kui AGF, Antye Greie-Ripatti või poemproducer – A.L.), kes teeb mu kontserdile visuaalse kujunduse, kuid ma arvan, et esitan ainult uut ja veel välja andmata muusikat. Samuti materjali, mida ma ei ole mitte kunagi varem esitanud. Tuleb audiovisuaalne kontsert. Arvan, et mängin ainult uut ja välja andmata ning avalikult esitamata muusikat.

Ma pole pikalt esinenud, olen stuudios uute asjade kallal töötanud ja kontserte pole andnud. Arvan, et mul see tund Kukemurul kulub selleks, et mängida vaid uusi asju ning vaadata, kus ma oma loomingus praegu asun.

Asi on ka nii, et olen ülejäänud maailmast nii palju ees – teen hästi palju muusikat, mida inimesed kuulevad alles mõned aastad hiljem. Seetõttu on mul praegu mitme albumi jagu muusikat valmis, mis on kõik ühes suunas läinud. Oled sa kuulanud minu “Rakka” albumeid? Tulemas on veel üks album, mis on isegi veel ekstreemsema kõlaga kui eelmised. Nii et olen läinud selles suunas juba mõnda aega ja isegi kahetsen kergelt, sest seks korraks enam kaugemale minna ei saa. Tuleb paar sammu tagasi võtta ja mu sett Kukemurul tuleb palju ambientsem kui materjal, mida eelmistel aastatel loonud olen.

Pole päris paigas, mida mängin. Mul on selline tava, et isegi mu naine ei tea, mis esitamisele tuleb, ja tal tuleb kohapeal õhust haarata, mis toimub, et vahetult toimuvale reageerida.

Püüan plaane mitte teha, et end nõudlikku olukorda panna. See sunnib mind reaalajas, otse inimeste ees, toime tulema. Usun, et see toob kõige huvitavama tulemuse.

Ma ei tea sedagi täpselt, kus ma mängin, kas see võib olla mere ääres või…?

Festival toimub kena järve ääres.

Ahhaa, see on vabas õhus?

Arvan küll.

Huvitav, kuidas see väljas visuaalidega toimib?

Oh, nüüd on ju valged ööd… Loodan, et saame Kukemurul kuulda hea hulga sinu üsna haruldast, üllatavat ja siinkandis harvakuuldavat muusikat.

Jaa, pean vist end veidi tagasi hoidma, et mitte plahvatada. Ma ei ole pea aasta aega esinenud ja pean sellepärast end valitsema. Tead küll, kui aur koguneb ja surve on suur, tuleb sellele tundlikult järele anda, kaas ettevaatlikult avada, et mitte kõike korraga välja lasta.

Tuleb tore kontsert. Ootan seda juba väga. Iseäranis ootan Eestisse tulemist, pärast kõiki neid aastaid. Ootan seda atmosfääri.