“Varem sai ju siit kaks korda nädalas otse Pihkvasse sõita!” teatab naabri-Aino, kui paigaldame sügisel süvendatud paadikanali serva pingi, et vanemad külaelanikud saaksid järve vaadates jalga puhata.
“Oh, kuidas me käisime seda laeva külatüdrukutega saatmas, lehvitasime rätikutega ja kapten lasi laevakella,” püsib Aino nostalgialainel.
Küsime Ainolt, millal paadikanaleid Peipsile süvendama hakati, ja saame teada, et sõjaajal oli järv roost puhas ja paadid tõmmati liivasele rannikule, kanaleid vette minemiseks vaja ei läinud. Suuremate laevade jaoks olid mõned süvendid, sellest piisas. Kui pilliroog hakkas 60ndatel jõudsalt kasvama, muutus rannik soiseks ja paatidega järvele enam ei pääsenud. See tõi kaasa ka paadikanalite tekke. Tänapäeva kanalite randumiskohad paiknevadki enamjaolt kohtades, kus sõjaeelsel ajal tavaliselt randuti. Järv on lihtsalt taganenud, aga kalamehed peavad ju järvele saama. Enamiku paadikanalite puhul polegi tegu mitte uute randumiskohtade tekitamisega, vaid ajalooliste kohtade säilitamise ja taastamisega.
Kui me 2013. aastal Voronja maja ostsime, oli meie tänavaotsaga piirnev kanal veel täitsa toimiv. Vasemat kanali serva pidi sai jalutada järve äärde ning kuumemate ilmadega oli võimalik kanalis ka ujuda. Varnja rannaaladel tuleb muidu Peipsis ujumiseks oma sadakond meetrit jalutada, enne kui selleks sobiv sügavus tekib. Seitsme aastaga kasvas aga veetee täis ning invasiivne roog muutis võimatuks ka järve äärde mineku.
Eelmisel suvel panime kogukonnaga pead ja rahad kokku ning otsustasime kanali taas lahti lükata. Mesi tarel oli just värske kogemus oma rannaala kordategemisel ning nõnda sai ka Järve tänava kanal taas süvendatud, mis tähendas seda, et kopaga tõsteti mitmekümne tonni jagu liiva kanalist välja, millega omakorda täideti kanaliserv, et tekiks võimalus mööda seda kuiva jalaga järvepiirini jalutada. Kevadistel talgutel puhastasime tekkinud rannaala kividest ja juurikatest ning nüüdseks on ka meie külapoolel kogukonna jaoks vette minemise koht olemas ning ümberkaudsetel paatidel taas võimalik lihtsamalt järvele pääseda. Lisaboonusena näeb kanali suudmes legendaarset Varesekivi.
Paadikanaleid on 2019. aastal läbi viidud uuringu kohaselt Peipsi järvistul kokku 238, millest 211 on praegugi kasutusel.
Uute kanalite rajamiseks enam lubasid kergekäeliselt välja ei anta, aga ajaloolisi kanaleid tohib puhastada ja töös hoida. Mõned ametkonnad ei kiida küll sedavõrd suurt inimtekkelist sekkumist järve kujundamisse heaks, aga kuna Peipsi-äärsed paadikanalid toetavad traditsioonilist elulaadi ja aitavad arendada turismi, tohib siiski kanaleid käigus hoida.
“Ja parimad pohlasood, sinna pääseb ju ka ainult paadiga,” teab Aino rääkida, et veesõidukiga ei käidud ainult kalal, vaid ka marju ja seeni korjamas. “Omal ajal ju autosid polnud, mindigi sinna, kuhu paadiga minna sai,” selgitab Aino.
Istume seejärel vaikides vastselt paigaldatud pingil ja vaatame, kuidas kalad kanalil tantsu löövad. Kalda peal õitsevad kollased sooiirised, taamal sulistavad külalapsed, kuniks õhtujahedus nad veest välja ajab ning lõpuks puhub aina jahenev järvetuul laiali meidki.
“Mokrik!” ütleb Aino ja selgitab: “Kui tuul puhub edelast, öeldakse mokrik, aga kui lõunast, siis on tepljak.” Lahkume “märja” tuule saatel, et aias õhtune kastmine teha ja seejärel voodisse pugeda. Ilmateate järgi on homme ja ülehomme ning peale sedagi meid ootamas aina süvenev kuumus, mille vastu aitavad loodetavasti Peipsi järvelt puhuvad tuuled, tulgu nad siis edelast või lõunast, vahet pole.
Varnja
08.06.2021
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (47)
