Mart Kase: ära vingu ja õpeta teisi, tee ise midagi ära

Foto: Mart Kase erakogu

Aasta on alanud soojalt. Lõppes ka soojalt ning kogu jaanuariks ennustatakse samuti erakordselt sooja talveilma. See tähendab jätkuvat pori, aga sellest tuleb üle olla ehk öelda iga päev endale, et vaata, kuidas päev juba pikemaks läheb. Ja ta läheb, iga päev on suts varem valge ning nelja ja viie vahel hämardub jupike pikemalt.

See on loomulikult uskumatu, kui kiiresti AAA-tüüpi patareid erinevates pealampides läbi lähevad. Tundub, et ei ole vahet, mis firma super-hüperpatareid ja milline pealamp, pealambid söövad patareisid nagu kiirtoitu. Aga veel saab kitsedele õunu korjata paari õunapuu alt. Ega neid enam muidugi palju võtta ei ole, aga on ju ka jaanuari algus, tuntud värske õuna kuu.

Ilmaelu Eestis on nagu on. Väga palju vingutakse ja õpetatakse teisi. Ei, ma ei räägi seekord riigijuhtimise poliitikast sõnagi. Ma räägin sellest, et mulle ei meeldi lugeda ja kuulata, kuidas maal on raske elada või kuidas Eesti metsaga on kõik kehvasti. Eestis pole maal elamiseks kunagi olnud nii palju erinevaid elumudeleid, kui on inimestel praegu. Tee, mis sa ise tahad, tee seda, kuidas ise tahad. Loomulikult on elus keerulisi asju, aga neid on täpselt samamoodi ka linnas. Igasugune vingumine ei vii edasi. Ei ole mõtet kümneid kordi kiruda, kui raske on maal ringi liikuda või et arstiabi on kaugel või internetikaablit ei pakuta. Pigem tuleks rääkida, mida sa ise ära teed ning kui maru on erinevate karakterite ja juhtumiste keskel elada. See on minu jaoks maal elamise tohutu erinevus linnaelust, et inimesed, keda ma kohtan ja kellega ma lähemalt suhtlen, on kõik erinevad karakterid ja ajavad rõõmsameelselt oma joonega oma asja.

Eesti metsast targutatakse väga palju. Ma olen vahepealne, loomulikult arvan ma, et Eesti metsa tuleb kaitsta, aga ausalt öeldes meeldib mulle Facebookis grupp “Metsandus, metsamehed, metsamasinad, metsatehnika, saetööstus jne…” rohkem kui “Eesti metsa abiks”, sest praktilised teemad on huvitavamad kui üldine umbmäärane jutt. Tegelikult on nende mõlema grupi ürgkasutajatel, kes omavahel üldse läbi ei saa, üks ühine eesmärk. Nad saavad aru, et Eesti metsa on vaja nutikamalt väärindada. Ehk nii puit kui ka elukeskkond vajavad uusi lahendusi ja teistsuguseid vaatenurki. Samas, selle nimel reaalselt tööd pole nii lihtne kui suure suuga rääkida. Just sellepärast ei meeldi mulle viimasel ajal sotsiaalmeedias levitatav Peeter Lauritsa metsakommentaar kohe mitte üks põrm.

Samblikuorust võib rääkida ning sekka kirjutada suuri maksunumbreid, mis IT-sektor Eestile toodab, kuid jutu peale Eesti riigis midagi muutuma ei hakka. Ise tuleb reaalselt asju ära teha ning inimesi liita.

Eesti mets vajab eestvedajaid, mitte jutustajaid.

Eestvedajaid, kes tegelevad teemaga iga päev –  teadlastest looduskaitsjateni, metsameestest puidutööstuseni, poliitikutest ärimeesteni. Aga jutustada on ju miljon korda lihtsam kui päriselus järjepidevalt rasket teemat vedada. Eestis tuleb lahti saada mentaliteedist “Tehtagu!” ja selge see, et Eesti mets vajab innovatsiooni, mis muudab sektorit. Aga nähtavasti tuleb see innovatsioon enne ära teha ning selle järgi juhinduvad siis poliitikud, metsamehed, metsaabistajad.Eesti metsast mõtlemine on katki, ükski tekst ega seisukoht seda ei paranda.

Ma käin oma metsas iga päev. Vähemalt metsa äärde sõidan iga päev. Nimelt saime noortaluniku toetusega detsembris endale traktori ning see abistab pea kõiki tegevusi. Haavapuud on metsa ääres kasvanud vana heinamaa peale ning need haavapuud ma siis võtan maha, asetan saetud oksad traktori esilaaduri krokodilli vahele ning sõidan koju ning viskan üle kitseaediku loomadele närida. Me kodukitsed on nõnda tänulikud sellise igapäevase menüü eest. Aga ma käin metsas ka vaatamas, kuidas maapind läheb kõvemaks ja kust otsast siis alustada tuulemurru likvideerimist. Plaan on tuua osa puid ka koju ning lasta teha endale ehitusmaterjaliks. See oleks vägev, kui saaks kitseaedikut ja varialuseid ehitada oma metsa materjalist, mis emotsionaalne võit.

Aga oma metsas käime ka pere ja külalistega väljasõitudel, kus näitan inimestele tuule jõul maha langenud megasuuri kuuski ning teeme ka veidi koos tööd. Inimestele meeldib metsas tööd teha, kui neid keegi veidi juhendab. See on ilma naljata ka Eesti metsa kasutamata võimalus, turistigrupid tuleks sõidutada traktorikastides metsa, näidata seda ja teist ning siis saavad inimesed ka veidi puid tõsta või lõhkuda. Tundub, et selline tegevus teeb inimese hingele teistmoodi head kui majapidamises või kultuurikeskuses toimuvad talgud. Aga loomulikult on mõnus metsas ka mahalangenud kuuse tüvel istuda ning inimeste ja okastega juttu ajada.

Täna on veidi külmem hommik ja tuleb veidi külmem päev, õues on hetkel paar miinuskraadi. See tähendab, et traktoriga tööd tehes ei jää nii suured porijäljed maha. Täna hakkab noortalunik kitseaedikust vaikselt sõnnikut välja tõstma. Iga külm ilm on hinnas ja katsun ikka igal õhtul päeva kokkuvõtteks tõdeda, et midagi on ära tehtud. Suur maailm nagunii ei mahu pähe, suures ilmas läheb sõjaks, ma katsun siis korda luua oma väikeses rõõmumaailmas.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (95)