Prügist võrsub popkultuur, näitab “Cruella”, mis on rohkem kui lõbureis, koerad ja vargad. Satume Londonisse 70ndail, mil murdus vana ja raginaga tungis sisse uus, mässuline hoiak.
“Cruella”. Lavastaja Craig Gillespie. Näitlejad Emma Stone, Emma Thompson, Joel Fry, Paul Walter Hauser, Mark Strong.
Minge vaadake “Cruellat”, kes pole veel jõudnud. Mis siis, et palavad ilmad, päike teebki pikapeale lolliks, vahepeal hea vilus kinos istuda.
Miks vaadata? Sest see on punkkarussell ja glämmpillerkaar.
Ise läksin kinno, sest lapsed viisid. Polnud lastega kinos käinud miljon aastat. Seoses olukorraga muidugi. Mingit ootust polnud. Midagi olin kuulnud, et Cruella on dalmaatslastega seoses. Dalmaatsia koerte filmid ei ole mulle eriti korda läinud kahjuks.
Aga lapsi tuleb usaldada. Nad veel tõmbasid loosi, kas “King Kong vs. Godzilla” või “Cruella”. Illa-ella! Kõlab hästi. Mul oli sel hetkel hea meel, et “Cruella”. Ütlesin pojukesele: tahakski täna midagi rahulikumat. Pojuke: King Kong ja Godzilla võitlevadki rahu nimel. Cool! Godzilla on järgmine kord.
Filmides “101 dalmaatsia koera” ja “102 dalmaatsia koera” mängis Cruella De Vili Glenn Close. “Cruella” läheb tagasi nimitegelase lapsepõlve, kus vaesesse perre sünnib tüdruk Estella Miller, kel pool pead musta, pool valge juuksepahmakaga kaetud. Ehk siis puust ja punaseks, tal on oma tume pool: Cruella. See avaldub näiteks kiuslikele klassivendadele tuupi tehes, mille puhul, nagu sageli koolides siiani, jääb süüdi ohver, ja Estella on sunnitud kooli vahetama.
Ta satub Londonisse. Dalmaatsia koerte lugu lähtub Dodie Smithi 1956. aasta romaanist ning sellest tõukub eelloona ka “Cruella”, mis on aga toodud 1970ndate nii meinstriim- kui kontrakultuuri aktide keskele. Londonis algavad järsud sündmused, mille käigus satub orvuks jäänud Estella kokku vargapoistega. Neist saab tema uus pere. Estella on alati tahtnud saada moekunstnikuks, mitte pelgalt pätiplikaks, sel teel peab ta käiku laskma oma Cruella poole. Neiuks sirgunud Estella/Cruella satub kokku Krahvinnaga ja nüüd algab kahe Emma, Stone’i (Cruella) ja Thompsoni (Krahvinna) nauditav, sütitav koosmäng pöörases sündmusteahelas, mida ma loomulikult ümber jutustama ei hakka, aga tunnustada tuleb filmi rütme: sündmustik rullub vilkas tempos, mis ei keera aga vinti üle, muutumaks maitsetuks märuliks. Ei, kogub aeg säilib pinge ja krutitakse vaikselt ärevust, hullust, nalja, kuni järgneb taas mõni pöörane refrään.
Emma Stone üllatab. Mitte et ta poleks varem kuraasikaid rolle teinud. Aga ta liidab oma eelmiste rollide kujudest mõndagi kokku: “Gangster Squadi” Grace’i boss chic’i, “The Favourite’i” Abigaili varjatud võimed ja avalduva mässumeele, “Zombielandi” Wichita pilavormis superkangelanna küljed üheks kahe näoga metsikuks tegelaseks, kes on ühtaegu haavatav ja jõuline karakter mõlema rolli, nii Estella kui Cruella korral. Emma Thompson seevastu on külm, kalk, võimas ja cool, ta vallutab ekraani ka siis, kui tema tegelane hakkab rivaalile alla jääma.
Lavastaja Craig Gillespie (parim töö seni “I, Tonya”) on aga ilmse mõnuga tõmmanud paralleele kultuurilise murranguga 1970ndail. Kuna Cruella on üpris pungi loomuga, siis on tema kui karakteri ja trenditekitaja asetamine Vivienne Westwoodi asemele moeloojana pungi sünniloo aega loomulik. Esitledes Cruellat vanakooli moeimpeeriume troonilt tõukava punk- ja kaltsakamoe massidesse viijana, nagu tegi Westwood, saab film ka popkultuuriliselt tugeva tausta. Westwoodi elukaaslane Malcolm McLaren, promootor ja mänedžer, puhus samal ajal lõkkele ühe näruse bändi Sex Pistols, millest sai rocki üks tugevamaid, aga ka lühemaid võidukäike. Seegi lugu kumab filmi vaadates kuklas, kasvõi pättide, keda kehastavad Joel Fry ja Paul Walter Hauser, imagot vaadates, milles on sarnaseid elemente Johnny Rotteniga.
Trash’ist saab glam. Tekib uus, nurjatu popkultuur, mõnusalt kassikullane, jultunud glamuur, mis väljendub lisaks uuele ja hullule moele ka filmi pildi- ja helikeeles.
Rebel-vaimust tulevalt puudub filmis ka väikekodanlik moraal. Needsamad lustakad pikanäpumehed moodustavad ülisümpaatse tandemi, lõbuga demonstreeritakse nende riukaid. Estella virutab ülemuse kapist kalli konjaki, kaanib selle sisse ja läheb disainib vaateakna ümber, ise peagi sinnasamasse joobnult kägaras uinudes. Estella jääb pigem positiivseks kangelaseks ka Cruellana, me elame talle kaasa. Mida lõpu poole, sest ambivalentsemaks muutub, kas me ees on Cruella või Estella, mõlemad on kohal. Noor moelooja röövib mootorratta, tekitab igal sammul segadust. Kuni peale jääbki Cruella. Seda esitletakse pigem triumfina. Miks mitte. Kes tahaks moraalilugemist. Liiga korralikud lastefilmid pole lõbusad. Filmis on moraal: sõpru ei reedeta. Samuti see kulunud tõde, et hoolimatu ühiskond sünnitab koletisi. Cruella kujunemislugu toob meelde ka Jokkeri muutumise Todd Philipsi filmis “Joker” (2019), ehkki Emma Stone’i rollil on ühiseid jooni pigem Heath Ledgeri Jokkeriga Christopher Nolani “The Dark Nightist” (2008), mitte Joaquin Pheonixi loodud traagilise, groteskse kangelasega Philipsi filmist.
Seejuures on filmi saundträkk pigem klišee. Jah, The Stoogese “I Wanna Be Your Dog” töötab punkmoe-show ilmestajana ideaalselt, nagu on omal kohal ka Nina Simone’i “Feeling Good”, Electric Light Orchestra “Livin’ Thing” või Blondie “One Way Or Another”, lisaks hitte Queenilt, The Clashilt ja muudelt rockiklassikutelt, aga öelge üks rokkiva loomuga linateos, kus neid palu poleks, või muid lugusid samadelt artistidelt. Antud juhul pole tegemist isegi ajastu vaimu tabamisega, sest näiteks Clashi “Should I Stay Or Should I Go” pärineb filmitegevuse järgsest ajast, 80ndate algusest.
Nagu ikka visuaalselt efektsete filmidega on: kriitikud üle maailma peamiselt kiidavad, Eesti omad laidavad. Nojah, jah, eks ta ole, “The Father” on ülihea film, aga kõik filmid ei pea olema “The Fatherid”. Lapsed tahavad meelelahutust. Kids just wanna have fun! Ja lapsi ei tohi alahinnata, neile peab pakkuma parimat meelelahutust. Last enda sees ei tasu ka unustada.
Eraldi boonuspunktid “Cruella” maaletoojatele, et nad polnud seda tõlkinud jälle mingiks õelatariks või pahalannaks. Cruella it is!
Käisime Mustamäe kinos, jõudsime viimasel hetkel, ei jõudnud lastele kinofuajeest nänni kaasa osta. Pärast näljased. Pikk film ka. Vaatasin kinost, õigemini kaubakeskusest väljudes: vasakul paistab täpselt selline katuseviil, nagu peab šašlõkiputkal olema. Mustamäe teatavasti kuulus šašlõkiasutuste poolest. Läksime. Oligi. Ilus päev.
https://www.youtube.com/watch?v=TsOWBP2ImgM&t=9s
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
