Rain Tolki reportaaž kohtumisest tundmatuks jääda sooviva kodanikuga ühes Eesti väikelinnas.
“Oh issand jumal,” vastas mulle Liina (nimi muudetud), kui olin midagi telefoni rögisenud. Pohmelliga langeb mu hääl vähemalt neli nooti madalamale, kui see tavaliselt on. Võin teinekord raadios õhtustes saadetes amatöörpsühholoogi mängida ja inimesi selle tämbriga rahustada, aga Liinale mõjus see miskipärast vastupidiselt. “Kuule mine perse! Ma olen su ukse taga.”
