Euroopas on rohelised parteid võimu juures. Millal Eestis rohelisi tõsiselt võtma hakatakse?

Kunagi ammu, 2011. aastal, oli meil koos toonase Euroopa Roheliste fraktsiooni juhi Daniel Cohn-Benditiga juttu, et korraldaks ühe seminari roheliste erakondade olukorrast ja potentsiaalist Euroopas. Pakkusin pealkirjaks küsilause: “Miks roheline taim ei taha raudse eesriide taga kasvada?” Eesriie ise oli ju ammu kadunud ning vabanenud maatükkidel kasvas võimsalt kõikmasti kristlikke ja vähemkristlikke demokraate. Mõnevõrra vähem oli näha sotsiaalseid demokraate, aga neid ikka oli. Otse umbrohuna torkas silma ka liberaalide rohkus, kellest paljud küll tekitasid Lääne-Euroopa liberaalide hulgas täiesti nähtavat kimbatust, ikka oma veidi omapärase liberalismitõlgendusega. Aga roheliste fraktsioonis, üle-euroopalises, olin kogu Ida-Euroopast üksnes mina. Daniel arvas, et oleks täitsa huvitav mõte, aga juhtis tähelepanu, et roheline poliitikaväljendus kidub ka Lõuna-Euroopas – Itaaliast ei saanud keegi sisse ja Hispaaniast samuti. Polnud poolakaid, ungarlasi ega sloveene jne. On liigne lisada, et seda konverentsi me ei korraldanud, aga ühe praktilise katse Euroopa rohelised küll tegid.

Indrek Tarand

Neljandat põlve demokraat, kolmandat põlve Tartu Ülikooli vilistlane, teist põlve Eesti presidendikandidaat ja endine Euroopa Parlamendi liige. Loe artikleid (5)