Just säärast väidet olen viimasel ajal palju kuulnud. Iduettevõtlusest alguse saanud mood sektor sektori kaupa ärimaailma raputada, luues lammutustöö käigus uusi lähenemisi ja lahendusi, on viimaks jõudmas kinnisvaraturule. Küsimus ei ole enam “kas?”, vaid “kus?” ja “kuidas?”.
Kinnisvaraturule, just nimelt ärikinnisvarale, ei ole idufirmade hammas seni peale hakanud, kuigi proovitud on omajagu, kui meenutada kasvõi WeWorki. Sarnases olukorras oli kümmekonna aasta eest mõneti ka universaalpangandus, kuid elu on näidanud, et fintech-sektor suutis klassikalist pangandust palju muuta – eeskätt kliendisõbralikumaks. Pankadele on see olnud paras katsumus. Nemad ägavad tohutu regulatsioonide koorma all, mis on peale finantskriisi sisuliselt geomeetriliselt kasvanud – mõõtühikuks regulatsioonide kogu lehekülgede arv –, kuid samal ajal on fintech olnud regulatsioonidest prii. Õigem oleks öelda, et seni veel. Kaheksakümnendate alguses Fedi juhtinud legendaarne Paul Volcker ütles finantskriisi laineharjal kibedalt, et viimase 20 aasta ainus kasulik pangandusinnovatsioon on olnud sularahaautomaat. Kuid tänu fintech-sektori meeletule arengule on pangandussektor tundmatuseni muutumas. Jah, kindlasti jääb teele mitmeid minikrahhe, nagu näiteks ühisrahastus, mis kohati on kujunemas ühisahastuseks, aga suund on selge – finantssektori raputamine on täies hoos.