Kohtume pianist Johan Randverega tema lapsepõlvekodus Võrus ühel päikesepaistelisel kevadisel päeval. Avalalt naeratades tõttab ta mulle vastu ning oma soojusega suudab sind uskuma panna, et tal tõesti ongi siiralt meeletult hea meel su tuleku üle.
Päike kuldab tema blonde juukseid ja tundub, et neil kahel – Johanil ja päikesel – on palju ühist. Johan tutvustab oma lapsepõlvemaad – aeda, kus ta mängis, liivakasti, pesa õunapuu otsas…Ta räägib õhinaga kui palju lilli seal aias on, lisaks hetkel õitsevatele lumikellukestele. Noore mehe positiivsus haarab ja rõõmustab – sugugi mitte kõik süvamuusikud pole introvertsed ja sissepoole, tema on näide risti vastupidisest loojanatuurist. Astume tuppa!