Vaatasin huviga telesaadet koroonaviha ravist, milles saatekülalistele anti võimalus valada välja oma koroonapiirangutest sündinud viha, lammutades korteri seinu, lõhkudes mööblit, purustades auto- ja bussiaknaid ning lömastades arvuteid ja telereid. Oli õõvastav vaadata, kuidas saate algul eestlaslikult introvertsetena käitunud mehed ja naised kuvaldaga vehkides aina enam hoogu sattusid ning ennast unustades röökisid ja sõimasid. Ja tõsi mis tõsi – viha välja valamisele järgnes rahulolu, õnnelik naeratus, valu kergendavad pisarad.

Olles ise üsna sageli olnud anonüümsete kommenteerijate viha objektiks, olen ma alati seisnud vastu nende kommentaaride keelamisele, sest ega keelamine viha kaota. Traumeeritud ühiskonnale on tervendav oma raevust moondunud nägu mõnikord avalikust peeglist näha. Siiski on moraalsed piirid ka emotsionaalselt mõistetava viha väljendamisel, eriti mis puudutavad laste kaitset, isikliku elu puutumatust ja vähemuste sildistamist. Ning ka seadus keelab sõnadega ohu tekitamise inimeste elule ja tervisele. See seadus tuleb teha rakendatavaks ka juhtudel, kus kahju tehakse vaimsele, mitte füüsilisele tervisele, põhjustades hirmu ja depressiooni, paanikahäireid ja suitsiidimõtteid.

Marju Lauristin

Marju Lauristin on eesti sotsiaalteadlane, Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. Ta on olnud ka Eesti sotsiaalminister, Riigikogu liige ja Euroopa Parlamendi liige. Loe artikleid (2)