Üks väljend, mida kuue Soomes elatud aasta jooksul olen pidevalt kuulnud ja millele väga head eestikeelset vastet ei teagi, on ”arjen rumba”. Tõlkes ”argipäeva rumba”. Sõnapaari kasutavad oma igapäevaelu kirjeldamiseks enamasti (väikeste) lastega pered ja eriti tihti kuuleb seda peale koolivaheaegade lõppu: ”jälle algab see argipäeva rumba pihta.”
Vähemasti minu kõrvale kostub see väljend pea alati rohkem või vähem negatiivsena. Ei peeta silmas, et algab rahulik ja turvaline, oma enda valitud radu kulgev igapäevaelu, vaid hoopis midagi tõeliselt kohutavat: laste poriste õueriiete hooldamine, nende trennidesse sõidutamine ja igaõhtune hakkliha-makaronivormi soojendamine.