2020. aastal kuulutas Ene Mihkelsoni Selts teist korda välja gümnaasiumiõpilastele mõeldud tõlgenduskonkursi “Ene Mihkelsoni lugedes”, mis lähtus autori luulest.
Konkursile laekunud töödest paistis säravalt silma Tartu Tamme gümnaasiumi 10. klassi õpilase Maria Tihhanovski essee “Lakkamatu rutiin”, mis põimib Ene Mihkelsoni 1982. aasta luulekogus “Tuhased tiivad” ilmunud kuueosalise luuletuse “Koera jalutada” kaasajaga. Ta näitab, kuidas argipäev ja rutiin proovivad inimest pidevalt endale allutada ja sunnivad kõiki inimesi ühetaolisteks. Alles rutiini teadvustamise, argipäeva halluse ülemvõimu läbinägemisega tekib inimesel võimalus sellest välja astuda. Maria Tihhanovski kirjutabki julgusest erineda ning mõelda ning teha asju tavalisest erineval moel. Viimane pole ainult vastandumine üldkehtivale, vaid võimalus muuta ka enda (halbu) harjumusi.
Ene Mihkelson “Koer jalutada” – “Tuhased tiivad”, Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 40–42.
1.
Koer jalutada
aken pesta
lõunasöök
õhtusöök
pesu
visata halli hundi
kurku
siis jälle
alustada üht päeva
2.
On vist üks mõte
suur tuul
teispool tolmu
ja rõskust
kus kohtuvad tulikuum
ja hallitav haljus
ei tea sina
midagi peale mu
nime ja sinu
uksed on
lukus
3.
Üht otsib mõte
jagamatut
õhtupooliku vaikne
ime kas pakubki
muud kui pettust
et ta valusas
kolletuses
näeksidki
otsitud
ainust
4.
Sõber on ära
ja vanemad surnud
sugulased Suurel Reedel
kolmeteistkümnendal
kadusid
palju on lapsi ja rohtu
ning huvitut kainust
5.
Armun su poolikusse
era ja ametlikku
su ususse ainulisse
et ainult sina oled
armun kui armas-
tada lõputult
sind ei saa
6.
Ei aita siin nimi
ega kaart kus peal
kõik olevad linnad
nimemuutused keha
kurbused
elusolev on ainult
saar Milles
ma küsin
milles
Ene Mihkelsoni loomingut iseloomustab ja seob sügavamõttelisus, tegelikkuse esiletoomise vajadus. Ühiskond on läbi aegade meile sisendanud oma ideaali: kuidas ja mismoodi asjad käima peaksid. Kõik ideaalist vähegi erinev olevat veider või vale. Minu arvates on selline surve laiduväärt, sest tänu sellele pelgavad järjest rohkemad särtsaka iseloomuga inimesed erineda massist ning enda tõelist palet näidata. Leian, et luuletuses “Koer jalutada” lahkab Ene Mihkelson just seda teemat.
Loen luuletust ja tunnen selles ära inimeste vahelduseta rutiini. Koer jalutada, aken pesta, lõunasöök, õhtusöök, pesu, visata halli hundi kurku, siis jälle alustada üht päeva. Me oleme harjunud päevast päeva harjumuspäraselt toimetama: hommikul samal ajal ärkama, kooli või tööle minema ja siis õhtul uuesti magama heitma. Ja nii igapäevaselt. Kuigi rutiini olemasolu on mugav, muudab see inimeste elu üksluiseks ja värvituks, selle tõttu kannatab nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Me peaksime astuma vastu iseendale ning otsima väljapääsu tavapärasest. Seda selleks, et tunda end elusana ja vabana.
On vist üks mõte, suur tuul teispool tolmu ja rõskust. Erineda või erinevalt toimida on olla justkui suur tuul, mis paiskab laiali argise halluse ehk tolmu ja rõskuse ning katkestab igapäevase korduvuse. Kus kohtuvad tulikuum ja hallitav haljus. See tulikuum oleks justkui midagi ennenägematut, spontaanset, mis igapäevase hallitava haljuse hajutab. Rutiinist kõrvale kaldudes ei oska me enam toimida, sest pole kava, mille järgi tegutseda. Tuleb kahtlus: õhtupooliku vaikne ime kas pakubki muud kui pettumust, et ta valusas kolletuses näeksidki otsitud ainust. Kiiresti saab selgeks, et kui meile, inimestele, vabad käed jätta ning lasta meil täiesti ise otsustada, siis võimaluste mitmekesisus ja rohkus heidutab meid. Mis siis, kui teen vale valiku või valmistan kellelegi pettumust, vasardab peas. Valikutel on vaid kaks tulemust: pettumus või otsitud vaheldus. Selles peitubki spontaansuse salapära: võid kõrgelt lennata ja samas heleda leegiga ka läbi põleda.
Rutiinist lahtilaskmine on tegelikult väga lõõgastav. Eelmisel, 2020. aastal saime kõik enda argipäevasest rutiinist kasvõi korraks kõrvale põigata isolatsiooni pärast. Sõber on ära ja vanemad surnud, sugulased Suurel Reedel…kadusid. Olime eemal kõigist ja kõigest tuttavast, korraks aeg justkui peatus terves maailmas ning saime vaadata sügavamale pinnapealsest värelusest. Selle aja jooksul toimus paljude elus ja arusaamades kaalukaid murranguid. Ka mina sain selle aja jooksul vaadata lähemalt iseenda sisse: kes ma olla ning mismoodi edaspidi tegutseda ja välja paista tahan? Avastasin, et on aeg pühenduda iseendale ja enda igakülgsele arendamisele. Näiteks nägin, et olen harjunud iga päev pärast kooli end enda tuppa “lukustama” ja seriaale vaatama. Nüüd ärgitan end aga rohkem aega looduses veetma ning kaaslastega suhtlema. Palju on lapsi ja rohtu ning huvitut kainust. Nii leiamegi enda rutiinist palju monotoonset ja eeldatavat, millest võiksime vabaneda ja pääseda. Armun su poolikusse, era- ja ametlikku, su ususse ainulisse, et ainult sina oled. Nii ehk armume ja satume sõltuvusse tavapärasest erinevast, armume usku iseendasse ja enda spontaansusesse…
Leian, et elu ja inimeste ilu peitubki erisuses, meie emotsionaalsuses ning etteaimamatuses. Kõik on omanäolised ning see teebki igaühe meist huvitavaks. Tänu eripalgelisusele on meil kõigil üksteiselt palju õppida. Ent siiski – kõige paremini õpime ise tegutsedes ja vastutades. Ei aita siin nimi ega kaart, kus peal kõik olevad linnad, nimemuutused, keha kurbused, elusolev on ainult saar Milles, ma küsin, milles? Kui me ise ning kõik meie valikud oleksid justkui samast puust tehtud ning kõik vastused elu küsimustele spikrina ette antud, siis mis elu see tegelikult üldse oleks?
Maria Tihhanovski on Tartu Tamme gümnaasiumi 10. klassi õpilane.
