Valner Valme: 10 asja, mida armastada

Foto: Unsplash

Valner Valme kultuurikolumn on seekord elu essentsidest.

Rutiin

Ei pea ronima mäkke ega viskuma sillalt alla benjiga, saab rahulikult pärast tööd tugitoolis lugeda. Ei ole vaja korraldada endale langevarjuhüppeid ega muud ekstreemset, pärast tööd otse koju. Jube mõnus.

Ääretult tore on ka pisitegevuste kord ja jätkuvus. Mis saaks olla õdusamat, kui ärgata hommikul kodus, panna kohv pliidile, lülitada musa mängima ja teha võileibu. Reisida on muidugi ka hea, aga isegi reisidel kujuneb välja teatud rutiin: sealt rendikorteri kõrvalt poekesest saab osta saiakesi, seal kohvikus on super cappuccino – võimalus teeselda kohalikku.

Ei, tõesti, pole midagi paremat, kui paika loksunud tegevuste kindel kord. See, mis päevakavva alles jäänud, on ju aastatepikkuse kontrolli ja sõela tulemus: iga jama ikka pühas rutiinis kohta ei lunasta.

Ühistransport

Pole neid pidevaid probleeme, kus parkida, kes ära kriipis, jõledaid ummikuid. Ei kulu raha bentsule, üldse annab ühistransport ilmatu vabaduse: tahad, lähed maha, jätad sõiduki oma liinile, sellega enam mingit muret pole. Räägitakse, et ühistransport mõjub ka loodusele kenasti.

Ükskord buss ei tulnud õigel ajal, ootasin nagu loll, mingi teine kord buss tuli õigel ajal, aga ilgelt räämas oli, istuda ei julgenudki, pingid nii räpased, noh, seisin siis, tühiasi, enamasti on ühistransport siiski täitsa viisakas ja abiks. Ja kui veel tasuta saab, eks ole. Pole midagi toredamat, kui istuda pooltühjas bussis akna all ja vaadata aknast välja, kuidas mõni maja on renoveeritud või mõni laguneb, kuidas inimesed sagivad või sõidavad, kuidas ilm võtab pöördeid, aga ise oled soojas bussis, kuni oma peatuseni, kui saab ka paarsada meetrit jalakäigusporti harrastada.

Tugitoolisport

Maru põnev, ja süda ei jää seisma erinevalt päris-tervisespordist, kuigi adrenaliin laes. Natuke saab liigutada ka, refleksid panevad tõmblema, kui ikka Eesti või Juventus või Dortmund ründab, hakkab jalg ise palli kaasa lööma.

Saab võtta meega tee või tšipsid või õlle kõrvale, mis suusarajal või ratta seljas oleks märksa keerulisem. Pärast ei ole liiga higine olla või kurnatud. Vaheajal tõused korra püsti, ringutad, ja kui üüratult palju viitsimist on, võib ju isegi hantlitega paar korda vehelda, et end mehena tunda, aga üldiselt: elu on niigi raske ja vahel võib ka niisama diivanisse lödiseda ja tugitoolisporti teha. Vaimselt muide sama lõõgastav kui “päris” tervisesport: kui kossumängu lõpuni on kümme sekki ja omade käes pall, no näiteks Janar Talts paneb võidu-kolmese, ega siis ei tule meelde küll, et tööl jäi kellegagi mingi teema püsti.

Õlu

On teaduslikult tõestatud (võibolla mitte), et pudel õlut õhtul on tervislikum kui coca-cola, aga kindlasti tervislikum ka kui džinn, ja mõni on testinud, et neli õlut ei avalda järgmisel päeval mingit kehva järelmõju, kui aeglaselt ja mõnuga rüübata mingit šeffi õlukest, Eesti käsitöömeistrid näiteks pruulivad ju puhast kulda (või rubiini või hõbedat).

Hea tervise nimel ei tasu unustada naudinguid, mida elu pakub, ainult toore kapsajuurikaga kaugele ei purjeta.

Poliitikud

Raske armastada, nõustun, aga mõelgem: vaja neid vaieldamatult on, anarhiat igatses mõni meist teismelisena, mõni ka hiljem, aga ise ei tahaks küll mingi raha eest seda tööd teha, las siis poliitikud möllavad, küll on hea, et mõnel on nii palju edevust ja mõnel ka missioonitunnet, et olla poliitik.

EMO

Väga mõnus minna, kui midagi viga on. Viimasel ajal tähistab EMO küll juba sama nagu räppmuusika stiil emo, kus kiunutakse, aga ega õigupoolest on mõlemad päris armsad asjad, emoräppareid küll laias ilmas langeb kui loogu, ehk peaks nad tihemini EMOt külastama.

Palgatöö

Hästi rahustav, kui kord kuus tuleb mingi summa ja ei pea pidevalt ennast ja oma toodet kõigis kanaleis reklaamima, lihtsalt käid tööl ja teed oma asja päevast päeva ja pole mingit tõmblemist. Vabastab mitmest murest, samas kui firma omamine või vabakutselisus paneb omad pinged peale.

Kaamos

Koopaaeg! NB, tähelepanu, koopaaeg on käes! Jõle meeldiv, saabki minna ja varjuda oma koopasse, ei mingit päikselise ilma aktiviteedi kohustust, ei mingit kuldset sügist enam, kus tuleb aina jalutamas käia ja tolgendada, ei mingit ülearust sebimist. Pisut mõnusalt nukker, ent õnnis rahu tuleb peale, mõtled: pime, oo sulnidust. Süütad ehk kodus küünlapojagi, põrandalamp loitma, oh mis mugav asi on koopaaeg. Parim, kui veel lumerõõme ka pole!

Introvertsus

Vabastab automaatselt liigsest ekstravertsusest! Saadki moka otsast tere öelda, häbelikult naeratada ja ongi võimalus kolleegist või kaugtuttavast (keda kõiki väga hindad) mööda triivida, pidamata pajatama pisut tööjuttu ja törts “Pangast” ja mõne diibimaga ehk paar prõksu brexitistki. Oo õnnistust on olla introvert ja see roll ka auga välja kanda: et võimaldataks, vaja vahel ikka paar lauset siin-seal avalikes paigus poetada, et ei arvataks, et oled tumm või siga. Siis vastupidi jääb märk külge kui tagasihoidlikust, aga muidu ikka täitsa normaalsest inimesest.

Lätlased lausa turundavad end introvertsuse kaudu! Seda ma nüüd päris ei soovitaks, sest kisub vähe välispidiseks ära, tuleb ikka mingi salapära ja defitsiit säilitada.

Kreemikook

Vaimselt raudselt tervislik, ei saa ainult kõrvitsaseemneid ja mungoaidusid taga jahtida ja 230-aastase eluea tagavad kreeka pähklid on tegelt ju täitsa rõveda maitsega.

Ma rõhutan, kreemikook, mitte kohupiimakook või mitte laustainakakuke (eriti mitte muffin!!!), just võikreem peab olema, ekstra über nunnu, kui eri värvi, eri maitsetega kreemid on, aga minu poolest olgu kasvõi toiduvärvidega pintseldatud. Kasutame ju väljendeid crème de la crème jne, aga ise ei teagi enam, mis see kreem on. Vähem ingverikaeravahtu, daamid ja härrad, rohkem päris kreemi!

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (47)