Aprillikuu laupäeva hommik, olin just ärganud, kui täheldasin, et akna taga on harukordselt ilus ilm – 15 kraadi ja päike paistab – tõeline Eesti suvi. Kui päev varem oli plaanis veeta puhkepäev laiseldes, tärkas tänu võrratule ilmale minus seiklemissoov.

Haarasin kaamera ning tunni pärast olingi jõudnud bussiga Elvasse – spontaanne valik, mille langetasin tõesti vaid paari minuti jooksul. Ei möödunud kaua, kuni avastasin end linnapiirilt. Kuna päev oli veel noor ning päike soe ja kõrgel, jätkasin teekonda tundmatu eesmärgi suunas.

Kõndisin ligi kümme kilomeetrit, kui leidsin selle, mida endalegi teadmata olin otsinud – mahajäetud maamaja. Koht nägi räämas välja ning taluhoov sisse kasvanud – kindel märk sellest, et koha omanik on ammu sääred teinud, selles veendusin ka hoone seisu nähes. Sisenenud hoonesse, mis kunagi täitis elumaja aset, avanes mulle kurb vaatepilt: mahajäetud mööbel, hüljatud riided ja laud, mis endiselt ootab peremeest enda taha istuma. Kuid oli selge, et sinna elama ei tule enam keegi. Kas olid omanikud siitilmast lahkunud või läinud parematele asumaadele vabatahtlikult, ei oska ma öelda, kuid üks on kindel – elaniketa maja jääb neid tagasi ootama, kuni viimase põrandalaua mädanemiseni.

Nime taha Estonian Stalker peituv Eesti fotograaf on võlutud mahajäetud majadest ning pimedatest, hüljatud paikadest. Tunnelid, koopad, varjendid ja lagunevad majad – see on tema pärusmaa, midagi selles hääbuvas ja hävivas tekitab temas müstilise tunde, nagu oleks sisenenud kuskile keelatud maailma, ning fotograafia on viis nende keelatud viljade edasiandmiseks.
Kuna tegemist on seaduse silma ees võrdlemisi hallis alas asetseva tegevusega (on ju mahajäetud hooned siiski kellelegi kuuluvad), eelistab ta oma teoseid esitleda nime all Estonian Stalker. Nime esimene osa ilmselt seletust ei vaja, teine osa on aga kombinatsioon samanimelisest Tarkovski filmist ja arvutimängust ning Strugatski vendade romaanist “Väljasõit rohelisse”. Ehk siis tema silmis on Stalker inimene, kes käib, ohtu trotsides, kohtades, kus käia ei tohiks või kuhu tavainimene minna ei tahaks. Need kohad (ehitised maa peal või maa all) on tihti ebameeldivad, pimedad, mustad ning võivad kutsuda esile õudustunde. Siiski ei ole Stalkeri näol tegemist joobes lällava eluheidikuga, vaid väärtustega inimesega, kes tavaelu kõrvalt harrastab omamoodi närvikõdi. Õige Stalker on kui turist, eelkõige vaatleja, kes ei lõhu ega laamenda, varasta ega jäta endast maha jälgi, vaid seikleb austuse ning aukartusega kellegi teise loodud objektidel, mida tihti ajahammas on purenud ja kasutuskõlbmatuks muutnud.

Vaata rohkem Estonian Stalkeri fotosid SIIT!