Plahvatus oli kõrvulukustav. Lähikondsetes külades klirisesid majade aknad, maa värises hirmsa jõu raputustest. Kusagil taamal metsaviiru kohal tõusis taevasse tulesuitsusegune hiiglaslik sammas. Ümberkaudsed oskasid vaid oletada, mis oli juhtunud. Järgmise täistunni raadiouudised lahendasid mõistatuse – ühe hetkega oli hävinud Eesti kaitseväe varustusladu. Päästjatel polnud midagi teha, tuli vaid kinnitada kolme inimese hukkumine.

Järgnesid tummad kuud, kus uurimine jooksis vaikselt liiva. Mitte ühtegi juhtlõnga, mitte ühtegi infokildu. Keegi ei võtnud vastutust diversiooni eest. Jäi mulje, nagu plahvatuse põhjustanud sütik oli tunginud hävitustööd tegema kusagilt maa sügavusest. Hetkel, kui uurijatel oli juba kadumas viimanegi lootus, lahenes kõik ootamatult ladusalt. Eesti luureteenistused said liitlaste partnerteenistustelt olulise vihje, mille kaudu tuvastati plahvatuse toimepanijad – need olid Venemaa sõjaväeluure ohvitserid, kes olid varjunimede all saabunud riiki Riia ja Helsingi kaudu.

See oli rahvusvahelise õiguse ja Eesti suveräänsuse jäme rikkumine, millele tuli viivitamatult reageerida. Diplomaatiliste kanalite kaudu algas töö liitlastelt solidaarsete sammude taotlemiseks, et panna Venemaad vastutama toimepandu eest. Vähim, mida teha sai, oli paluda koordineeritult diplomaatide kattevarjus töötavate Vene luurajate maalt väljasaatmist.

***

Eelnev oli mõistagi väljamõeldud lugu, kuid paraku tegeliku elu sugemetega. Ma väga loodan, et Eesti ei pea mitte kunagi olema sellises olukorras, nagu on seda nendel päevadel Tšehhi Vabariik, meie liitlane NATO-s ja partner Euroopa Liidus. Meie välispoliitiline mantra – mitte kunagi enam üksi – on samavõrd oluline ka tšehhidele. 1968. aasta Praha kevade sündmused on tšehhidel siiani hästi meeles. Siis olid nad üksi, raudse eesriide taga Nõukogude tankide tallata.

16. oktoobril 2014 lasid Venemaa sõjaväeluure GRU eriüksuse 29155 kuus ohvitseri Tšehhi-Slovakkia piiri lähedal asuvas Vrbetices õhku 58 tonni laskemoona. Hukkus kaks valvurit. Operatsioon, millesse olid ilmselt kaasatud ka kohalikud agendid, omas Venemaale sedavõrd suurt kaalu, et seda oli isiklikult tulnud juhtima lääneriikide vastaseks terroritegevuseks loodud kurikuulsa üksuse komandör kindralpolkovnik Andrei Averjanov.

Nii Tšehhi võimud kui uurivad ajakirjanikud eesotsas Bellingcatiga tegid kindlaks, et laskemoonalao hävitamisel osalesid samad ohvitserid (kindralmajor Denis Sergejev, polkovnik Anatoli Tšepiga ja doktor Aleksander Miškin), kes neli aastat hiljem, 2018. aastal, üritasid Suurbritannias Salisburys keemiarelvaga mürgitada GRU endist luureohvitseri Sergei Skripali ja tema tütart Viktoriat. Venemaa president hindas nende tegevust Tšehhis kangelastähe vääriliseks.

Venemaa eriteenistused on aastakümneid kestvas läänevastases hübriidsõjas silma paistnud kõiksugu sigadustega, kasutades oma eesmärkide saavutamiseks kohalikke terrorirühmitusi, sisepoliitilist lõhestatust või lihtsalt tapnud oma agentide käe läbi Kremlile ebasobivaid persoone. Endise FSB ohvitseri Aleksander Litvinenko mõrvamiseks Londonis 2006. aastal ei peetud paljuks ka radioaktiivse aine – polooniumi – kasutamist.

Midagi võrreldavat sellega, mille GRU eriüksus pani toime 2014. aastal NATO liikmesriigis, aga hästi ei mäleta. Seda ei saa kirjeldada kuidagi teisiti, kui Tšehhi Vabariigi suveräänsuse ja rahvusvahelise õiguse jultunut rikkumist, sisuliselt sõjalise diversiooniaktiga võrreldavat tegu, millel peavad selle toimepanijale olema karmid tagajärjed.

On loomulik, et Tšehhi valitsus alustas informatsiooni avalikustamise järel koheselt tööd liitlastega ühiste sammude astumiseks. Euroopa Liit ja NATO tegid kiires tempos oma avaldused. Lisaks palus Praha liitlastelt neid solidaarsuse märgiks toetada ka diplomaatide kattevarjus töötavate luurajate väljasaatmisega.

Mäletatavasti palus Suurbritannia 2018. aastal toimunud Novitšoki rünnaku järel samuti liitlaste tuge. Lisaks brittidele saatsid siis Vene “diplomaate” välja 26 riiki (Moldovast Iirimaani ja Soomest USA-ni) ja eraldi ka NATO peakorter. Kokku pidi kohvrid pakkima 140 Vene agenti.

Praegune olukord pole kuidagi erinev brittide palvest ja selle põhjustest. Seega on loomulik, et tšehhide üleskutsele on juba reageerinud vähemalt neli riiki – Slovakkia, Leedu, Läti ja Eesti.

Meie otsus saata välja Vene saatkonna töötaja on kõigiti mõistetav, loogiline ja vähim, mida saame solidaarsuse märgiks oma liitlasega teha.

Me ju tahame, et ka meie liitlased oleksid meiega solidaarsed ja toetavad siis, kui Eestit peaks tabama hübriidrünnak. Pealegi vaid sõnadega reageerimine annaks Venemaale vale signaali – nad ju vaid levitavad sooja õhku ega julge meiega midagi ette võtta, loetaks Kremlis nõrkuse märke ja võetaks ette uue operatsiooni kavandamine.

Venemaa närviline käitumine näitab, et tšehhide vastase diversiooniakti toimepanijate isikustamine on olnud õige ja faktitruu. Kremlilt pole mõistagi põhjust oodata kahetsust ega vabandust, vaid võltsnarratiive ja asümmeetrilist vastulööki, mida lubas Läänt ähvardades  president Putin oma aastapäevakõnes. Ühe versiooni kohaselt peab Moskva tšehhide tegevust kattemanöövriks, et varjutada USA mahitatud “ebaõnnestunud sõjalist riigipöördekatset” Valgevenes. Ka selline infomanipulatsioon näitab, et Moskval on hädasti vaja oma diversioonitegevust summutada.

Erinevalt Skripalide juhtumist on lääneriigid olnud loiud Praha palvetele vastama. Selle üheks põhjuseks võib olla soov kuidagigi vähendada pingeid Vene-Lääne suhetes, mis seoses Moskva surve kasvuga Ukrainale ja Valgevenele on ajaloo ühes madalaimas punktis. See soov on loomulik ja mõistetav, kuid kas selline rahustamispoliitika pole siiski mitte enesepettus? Kui Eesti hoiaks suu kinni ja jätaks Tšehhi Vabariigi oma palvetes üksinda, siis kas meie või kogu regiooni julgeolek oleks tugevam ja stabiilsem? Kindlasti mitte. Ajalugu on korduvalt kinnitanud, et Venemaa agressiivset läänevastast poliitikat tõrjub ja taandab vaid usutav vastasjõud.

See lugu pole veel lõppenud. Me ei tea lõpuni, millist survet avaldatakse Washingtonis, Berliinis või Londonis Venemaa tegevusele. Ükskõik kust me ka ei vaata, ühtviisi on oluline, et Venemaale ei jääks muljet, nagu oleks NATO territooriumil mingisugused eritsoonid, kus nende (terrori)tegevus või “rahurüütlite kangelasteod” on rohkem lubatud kui mujal.