Raivo Vare: kuidas edasi, Venemaa?

Järgmisel pühapäeval on Venemaal vormiliselt tähtsaimad valimised – presidendi omad. Kolleegid Marko Mihkelson siin ja Karmo Tüür mitmes muus väljaandes on selle nn. „valimiste“ nähtuse kenasti kokku võtnud. Jääb vaid nõustuda, et tegu on mitte valimiste, vaid usaldushääletusega nii Vladimir Putinile personaalselt kui ka tema kehastatavale kursile. Samuti pole kellelgi kahtlust, et ta korjab suure häältesaagi ning ainuke intriigike on selles, kas tuleb piisavalt hääletama inimesi.

Poolthäälte arv tuleb nagunii plaanikohane. Isegi kommunistide suht populaarse kandidaadi päevakorda tõusnud kõrvaldamine ja teletsirkus, mida kandidaadidebattide sildi all üritati esindada, ei muuda siin suurt midagi. Pealegi, mobiliseerimaks elektoraati ja asendamaks peategelase kandidaatide debatis kui madalatasandilises ürituses mitteosalemist, on ju juba toimunud programmiline, märkimisväärse 40% ajast sõjatemaatikale pühendatud aastakõne, valimispäev ise on nihutatud Krimmi annekteerimise kuupäevale, eelõhtul kavatsetakse TVs näidata kunstilist filmi „Krimm“ ning viimastel andmetel ka esipropagandisti Vladimir Solovjovi uut Putiniga intervjuude baasil tehtud „taiest“ kõneka pealkirja all „Uus maailmakord“. Pealekauba soovis peategelane nüüd juba väga ühemõtteliselt, et kui tema teha oleks üksainum asi, siis see oleks Nõukogude Liidu lagunemise vältimine.

Selge on see, et sõjalise võimsuse, jõuga ähvardamise ja nõukanostalgia on valitud peamiste mobilisatsioonifaktoritena nii valimiste kui ka jätkuva valitsemise tarbeks. Kuid mis eesmärgil?

Uus maailmakord kui paleus

Just see sõnapaar – „uus maailmakord“ on võtmeks mõistmaks eesmärki. Nii riiklikku kui Vladimir Putini kui ajalukku minna sooviva isiksuse oma. Seejuures vaikimisi eelduseks on, et selle korra üheks jõu- ja mõjupooluseks on Venemaa. Nii, nagu oli seda kunagi Nõukogude Liit. Muuseas, pange tähele et NL-i üha enam samastatakse varjamatult Vene riigiga, mida seni püüti ikka vanas kommunistlikus traditsioonis maskeerida eri rahvaste ühisüritusena… Ainuke erinevus eelmisest bipolaarsest maailmakorraldusest on tunnistamine, et on tekkinud uus mõjukeskus Hiina näol ning tugevneb ka regionaalsete jõukeskuste roll.

Eelduseks on võetud aksioom, et Lääs, eelkõige Euroopa, nõrgeneb ja fragmenteerub ning vajab Venemaad vastu seismaks Hiina veetava Aasia kui uue majandusvõimu keskuse kasvavale domineerimisele globaalses konkurentsivõitluses.

Ning kuigi Venemaa majanduslik võimekus on seni nõrgavõitu ja mahult võrreldav Beneluxi või Canadaga, saab ja peab seda kompenseerima sõjalise komponendiga, tagamaks jõuprojektsiooni ähvarduse kui geopoliitika instrumendi kasutamise võimalust Venemaa kui otsustava kaaluga rahvusvahelise toimija rolli kindlustamiseks. Величие (suursugusus, grandeur), mis on Vene ühiskonna ühiseks ideeks traditsiooniliselt olnud ja on, mis põhineb traditsiooniliselt eelkõige jõul, natuke ka kultuuril ja teadusel, mitte majanduslikel ja heaolu motiividel nagu „mugandunud, omakasupüüdlikus, laisas ja aras“ vene mõttetraditsioonis peamiselt „roiskuvaks“ peetud Läänes on kombeks. Seejuures on Lääne tehnoloogiline võimekus siiski vajalik kaasamiseks Venemaa arengusse mingis ulatuses „tehnoloogilise moderniseerimise“, mitte mingil juhul aga ühiskonna moderniseerimise mõttes. Ning need 15% elanikkonnast, kes arvavad teisiti, „kerigu künka taha“ (пускай сматывают за бугор elik välismaale). Muuseas, väljend ise on samuti nõukogude traditsioonist…

Suure riigi vaevad

Teiselt poolt vaatab Venemaa ükskõik millise valitsuse sisepoliitilise suure väljakutsena vastu ülisuure territooriumiga riigi kooshoidmise ja arendamise väga keeruline taust. Põhimõtteliselt on kaks võimalust selleks: kas detsentraliseeritud valitsemismudel, mis eeldab demokraatlikku korraldust ja reaalset eraomandil põhinevat konkureerivat turgu või kohalike eliitide äraostmisel põhineva satraapia meetodi kasutamist, või tsentraliseeritud ja autokraatlikku võimusüsteemi, milles küll võivad esineda teatud satraapia elemendid, nagu praegu Tšetšeenia või ka mõningate üldjuhul vormiliselt riiklike majanduskonglomeraatide puhul. Igal juhul, olgu satraapia või tsentraliseeritud autokraatia, majandussuhete tegelik iseloom on turu vormist sõltumata võimu- ja võimuritekeskne ja tihti pigem riigikapitalistlik.

Samas satraapia jääb väga sõltuma ajutisest jõudude tasakaalust ja isiklikust lojaalsusest, aga viib samuti nagu demokraatlik detsentraliseeritus suure territooriumi eri osade erineva arenguni, erinevatest majandushuvidest tulenevate suundumusteni, mis varem või hiljem kisub riigi lõhki. Venemaa valitsemistraditsioonis seda demokraatlikku detsentraliseeritud mudeli aega pole õieti olnudki, kui jätta välja üksikud hetkelised ajalõigud. Küll on aga traditsiooniks olnud autokraatlik tsentraliseeritud lähenemine teatud satraapia või vähemalt favoritismi elementidega. Удел, вотчина, откуп, доля ja paljud teised iseloomlikud terminid on pigem valitsemistehnoloogilised kui majandusliku iseloomuga juba sajandeid.

Nii mitmedki analüütikud on rääkinud teatud absoluutsele monarhiale kui feodaalsele seisuslikule süsteemile põhinevatest valitsemissüsteemi elementidest ka tänapäeva Venemaal. Kõige kaugemale on jõudnud need, kes väidavad et tänapäeval taastoodetakse Ivan Julma aegset duaalsüsteemi, kus опричнина kui jõu-ja repressiivsüsteem, mis oli tsaarile isiklikult ustav ja temast täielikult sõltuv nn. Esimene riik ja ülejäänu elik земщина oli Teine riik, mida käsitleti kui objekti ja ressurssi esimese jaoks. Kas just nii lihtsustatult saab läheneda, aga teatud riigiteenistusliku seisusliku hierarhia elemendid on küll olemas, sh. sisuliselt tsaariaegsele sarnast klassifikatsiooni kasutades.

Mis aga peamine, Venemaa poliitilises traditsioonis on isiklikul lojaalsusel ja kuuluvusel ning mis eriti oluline, süsteemsel ja kõikehaaraval kontrollil kui valitsemismeetodil väga oluline, et mitte öelda otsustav koht.

Pealegi, tuleb tunnistada ka seda, et pidevalt kultiveeritav „vaenlased on ümberringi“ elik „ümberpiiratud kindluse“ sündroom avalikus arvamuses on veel üheks ühist riikluse ideed ja tunnetust tsementeerivaks üpriski efektiivseks faktoriks.

Lõppude lõpuks, скрепы, mis on Vene riiklust kinnistavateks sidemeteks, taandatavad vene mõtte peavoolu erinevate harude koosmõjus järgmistele: suurriiklus (державность) ja suursugusus (величие) koos seda kinnistava vastasseisuga muu maailmaga, eriline vaimsus (духовность), üha enam ka õigeusklikkus (православие) ja rahvalikkus (народность), elu mitte seaduste vaid neist olulisemategi mõistete ja arusaamade (по понятиям), jõukultus, lojaalsus võimule ja selle kandjatele (право сильного, а не сила права), võim-on-raha-mitte-vastupidi-kultuur, konservatiivne sotsiaalsus, kollektivismi prevaleerimine ja riigi ülimuslikkus individuaalsuse suhtes. Kindlasti võib leida veel erinevaid elemente, aga peamine on siiski see, et suure riigi kooshoidmine kui ülim ülesanne kajastub juba iseenesest selle mõiste esiletõstmises – скрепы – mis tähistab nii tugevdavaid sidemeid kui ka KLAMBREID…

Olgem ausad, kõik need eelkirjeldatud momendid viitavad millelegi sügavamale, kui vaid valitseja persoon. Nad on sisse lõimitud meie suure naabri riiklusse ja mentaliteeti sõltumata tema eesotsas troonivast isikust. Kuid see, et trooni on vaja, on seejuures mõneti paratamatu ja loomulik. Kuigi me seda ei taha uskuda ega mõista.

Sellegi poolest, iga troonil istuja samas mõjutab riigis toimuvat ja seepärast konkreetne Vladimir Putini isik on jooksvalt väga oluline hoidmaks süsteemi stabiilsust nii eliidisisese liidri ja arbiterina kui ka elanikkonnale mõneti usaldusväärse sümbolina. Viimasest tingitult kiputakse ikka kalduma ka isikukultusesse ning personifitseerimisega seotud liialdustesse, vahel ka mujal kui Venemaal.

Kuidas edasi, Venemaa?

Teema on oma keerukuses ilmselt tänamatu, kuigi üle maailma sellega praegu tegeletakse. Sellel on palju tahke ja hargnemisi, kuid formaadipiiranguid arvestades püüaks piirduda pähklikoores kokkuvõttega lühiteeside vormis.

  1. Putin ei lahku võimult ilmselt ka 6 aasta pärast, sest oma rollis on ta korraga muutunud pantvangiks kuid samal ajal ka psühholoogiliselt ise pole valmis päris lahkuma.

Viimast nii ideelistel põhjustel kui piiramatut materiaalset heaolu tagavate tingimuste säilitamise nimel. Samas igapäevase valitsemise rutiin teda üha ilmsemalt koormab. Jääb vaid oletada, mis vorm selle perioodi lõpuks leiutatakse, kas mingi eriline liidri staatus (a’la monarh või Deng Xiaoping omal ajal), või eluaegne president a’la nüüdne Hiina või Kazahhi variant, või järjekordne rotatasioon a’la eelmine kord Medvedeviga, või mingi muu vormel, nagu tasapisi jõudu kogev erilise Riiginõukogu ja Julgeolekunõukogu esimehe positsiooni kohta käiv arutelu näitab. Vahet pole, ta lahkub vaid jalad ees. Tervist ja hästitoimivat taustasüsteemi arvestades ilmselt mitte niipea.

2. Autokraatliku vertikaali säilimise ainuke ajalooliselt tuntud tee on võimuvertikaali regulaarne ümbermehitamine.

See protsess on ka praegu käimas, kus vanade võitluskaaslaste ja ühiste grupihuvide kandjate asemele liigutatakse võtmepositsioonidele uut noort ja efektiivse juhtimisimagoga tehnokraatide ja nn. poliitintegraatorite põlvkonda, kel pole sellist, vanadele riigioligarhidele iseloomulikku ülirikkust ja mälestusi vanadest ühistest aegadest, kuid on täielik sõltuvus ja lojaalsus patroonist troonil. Eestiga kaudsete sidemetega Anton Vaino on meie mail selles protsessis enim tähelepanu pälvinud näide.

3. Kuid enne, kui lahkuda vormiliselt või siis mitte ja teises vormis jätkata, on Putinil vaja lahendada veel peamine ülesanne.

Mitte sobiva järglase mõttes, kuigi ka see on oluline, vaid Venemaa kinnistamisel selles üliriigi, või täpsemalt – ühe otsustava rahvusvahelise toimija rollis, milleni ta on nii enda kui ka suure osa oma rahva silmis suutnud Venemaa tänaseks juhtida (või sealses terminoloogias taastada endine positsioon). Mida siis võib välja lugeda eelseisvate „valimiste“ ainukandidaadi viimaste aegade, aga ka varasematest ütlustest ja tegudest?

4. See eeldab välispoliitikas jõulisi, kuid paindlikke käike.

Suurriigile a priori Vene geopoliitilises mõtlemises valitseva definitsiooni järgi omase ümbritseva mõjuala ja puhvertsooni loomist ja kinnistamist, samuti jätkuvat militaarjõu komponendi eelisarendamist alanud võidurelvastumises, selle assümmeetrilist arendusfookust ja vajadusel valikulist rakendamist nagu ka infosõja ja muude moodsate vahendite veelgi võimekamat kasutamist. Põhisõnum, mida Putin oma aastakõnes ütles äsja välja, kuigi oli seda korduvalt alates 2007.a. kurikuulsast Müncheni kõnest teinud, et Venemaa tahab jätkata suurriigi jõupositsioonilt kauplemist rahvusvahelistes asjades. Punkt. See oli peamine taust tolles kõnes ootamatult ebaproportsionaalsele fokusseerimisele uue relvastuse teemale.

5. Putini kui kandidaadi, aga veelgi enam kui ka presidendi peamine sõnum on lisaks välispoliitilisele siseriiklikult just stabiilsuse tagamisele rõhumine.

See meeldib nii rahvale laiemalt kui eliidile enamgi veel. Julgeoleku aspektist tähendab see kontrolli tõhustamist ühiskonnas, sealhulgas digitaalmaailmas (tema nõunik juba teataski, et ollakse valmis Venemaa rahvusvahelisest internetist välja lülitama!), jõulisemat riigikesksemat infopoliitikat, igasugu äärmuste ja ekstremistide piiramist (viimaste hulka kuulub või omab potentsiaali kuuluda märkimisväärne osa igasugusest opositsioonist) jne.

Majanduspoliitiliselt tähendab see, et mõnede analüütikute lootused uuteks jõulisteks majandusreformideks ei täitu, kuna need ju ükskõik mis versioonis hakkavad kõigutama stabiilsust.

Näiteks ei lähe käiku ilmselt massiivselt riigieelarve finantsilist toimetulekut negatiivselt mõjutavad kommunistide või Boris Titovi esindatud nn. Valdai klubi ettepanekud, sest selle jätkusuutlikku hoidmist peab võim ja Putin isiklikult tähtsamaks nendele jõududele meeldimisest. Samas ei ole suurt lootust realiseeruda ka Putini jätkuvalt usaldusaluse, endise rahandusministri Aleksei Kudrini majandusliku arengu tagamiseks igati loogilistel ja asjakohastel reformiettepanekutel, sest nende valdava osa teostamise eelduseks on struktuursed ja mis veelgi olulisem, teatud administratiivsed ja isegi poliitilised reformid, mis samuti ohustavad nii olulist stabiilsust kohe, aga tulemusi annavad alles pikemas perspektiivis. Kuigi mingeid elemente pakutavatest majandusotsustest kindlasti valikuliselt kasutatakse, sest päris paigal tammuda ju ka ei saa.

Ja lõpuks sobib siia autori diskleimer, et ta oleks väga õnnelik, kui ta eksiks. Ausalt. Eks ajalugu näitab. Seniks, ikka edasi oma valitud teel meile kõigile!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (20)