Eesti Välissuhete Nõukoja taskuhäälingu “#maailmanaba” esimeses osas räägivad Toomas Hendrik Ilves, Marko Mihkelson, Merle Maigre, Liisa Past ja Eiki Berg sellest, kuidas ja miks lõid ärksad kodanikud Eesti Välissuhete Nõukoja. Vastuse saavad küsimused nõukoja tegevusest, Eesti inimese loomuomasest vajadusest tajuda muutuvat maailma ning kuidas nõukoja tegevus rikastab meie välispoliitikat, rahvusvahelist ettevõtlust või lihtsalt igaühe teadmisi meid mõjutavast maailmast. Saatejuht on Harri Tiido.

Mõtteid vestlusest:

• Toomas Hendrik Ilves: Ma olin ammu-ammu arvanud, et meil oleks vaja sellist kodanikuühiskonna seltsingut, kus arutada. Praegu on Eesti täis ja ka Eestist väljaspool palju eesti rahvusest inimesi, eesti keelt kõnelevaid inimesi, kel on akadeemiliselt või oma äri või IT-ettevõtte tõttu väga suur huvi välispoliitika vastu, kuna see kõik mõjutab meid. Mõtlesin, et okei, nii palju inimesi on, teeks midagi! See [Eesti Välissuhete Nõukoda] on tüüpiline omaalgatuslik vabakonna tegevus, ainult et spetsiifilisel alal, milleks on välis- ja julgeolekupoliitika.
• Marko Mihkelson: Ma olen viimaste aastate jooksul näinud, et ma tunnen puudust sellest, et Lennart Meri Konverents on meil üks kord aastas ära, kusagil seal mais-juunis, mis loob väga mõnusa fiilingu väga paljudele erinevatelt elualadelt kokku tulnud inimestele, kes saavad mõnusa välispoliitilise intelligentse kahepäevase süsti, energialaksu terveks aastaks siin Eestis – aga ei ole kohta, kus kokku tulla ja pidevalt maailmas toimuvaid sündmusi omavahel, eesti keeles muuhulgas, arutada ja analüüsida ning ise targemaks saada, sest kogemust on 30 aastaga ju palju tekkinud. Inimesed ei vaja mitte seda, et me istume laua taha, hakkame analüüse kirjutama ja kohe poliitikasoovitusi tegema ning maailma kõige targemad olema, vastupidi, et sedasama kogemust ja huvi maailma vastu omavahel läbi hekseldada.
• Merle Maigre: Kui RKK (Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus) ja EVI (Eesti Välispoliitika Instituut) selgitavad Eestit ennekõike väljapoole ja inglise keeles ning selgitavad meie sõpradele väljaspool seda, kuidas meie maanurk siin välis- ja julgeolekupoliitikast mõtleb, tehes seda kirjutades ja rääkides, siis mis puudu on ja mis lünka täidaks Eesti Välissuhete Nõukoda, on see välismaailma tõlgendamine Eesti sisse, meie endi jaoks, eesti keeles.
• Eiki Berg: Meil on umbes 120 inimest, väga erinevatelt eluaaladelt, aga nende kõigi huvi on välispoliitika. Me ei ole mingisuguses mullis omaette, vaid me oleme kokku tulnud, arutanud ja meile jääb alati see lootus, et nende aruteludega midagi jääb ka külge, me läheme üha rohkem süvitsi ja ka laiuti, suudame rohkem kompleksselt mõtestada – ja miks ma mitte, sellest seltskonnast võivad sirguda tulevased ministrid, kes hakkavad otseselt riiki välispoliitiliselt või julgeolekupoliitiliselt juhtima.
• Liisa Past: Eesti on lisaks küberteemale eriline selle poolest, et meil on ilmselt miljoni inimese kohta kõige rohkem pikamaasuusatamise olümpiavõitjaid, ja ma arvan ka, et professionaalseid julgeoleku-, kaitse- ja välispoliitika tegijaid. Ka inimesi, kes teevad otse Eesti riiki teenides iga päev diplomaatilist või analüüsitööd. Aga veel rohkem on neid, kelle põhiline töö – alates ühiskonna mõtestajatest ja ajakirjanikest, lõpetades valimisvaatlejate, kodanikuühiskonna aktivistide, ettevõtjatega – ei ole rahvusvahelised suhted, aga kelle töö põhiline tööriist on rahvusvaheline suhtlus, mis paratamatult on poliitilisest kontekstist nii tohutult ümbritsetud.