Peep Jahilo: Eesti välispoliitika otsimised ja leidmised 30 aastat tagasi

Foto: Shutterstock.

Tänane Eesti välispoliitika katab suurema osa neist teemadest, regioonidest ja valdkondadest, mis on olulised ka suuremale osale meiega võrreldavatele riikidele. Meile peamiste tegevusvaldkondade osas valitseb suhteline üksmeel ning seda tsementeerib ka hiljuti valmis saanud ja erinevatel tasemetel läbi arutatud Eesti välispoliitika strateegia. Kuid ka seni oli peamiste tegevuste osas valitsenud üsnagi tugev üksmeel. Kuidas me oleme selleni jõudnud? Loogiline areng, prioriteetide tunnetamine, julgeoleku ja majandusliku heaolu tagamine ning seda toetav vältimatu integratsioon – need on ehk peamised märksõnad, mida on rahvusvahelisi suhteid arendades silmas peetud.

Eesti tänase välispoliitika algust võiksime hakata lugema 1990. aasta aprillist, mil sai valitud viimane (kuid samas uutel alustel tegutsenud) ülemnõukogu koosseis ja ametisse asus nn üleminekuaja valitsus, kus välisministriks sai Lennart Meri. Sellest hetkest hakkas kujunema ka tänane välisministeerium, kuigi iseseisva riigi taastamiseni oli siis aega veel tublisti üle aasta. Alljärgnev puudutab 30 aasta tagust aega – välispoliitilist fooni 1990. aasta aprillist septembrini – aega, mis tänane välisministeerium tegutsema hakkas.

Iga üleminek leiab oma teelt kive ja kände – nii ei kulgenud ka tee ühtsete vaadeteni selles vallas ülearu sujuvalt. Üks asi oli suhteliselt kindel ja selge: tuleb teha ettevalmistusi selleks, et Eesti saaks iseseisvaks ja võtaks sisse koha teiste riikide seas kui võrdne. Vähim, mis tuli saavutada, oli sõnumi viimine võimalikult paljudesse riikidesse. Sõnum sellest, mis meil toimub ja mida me tahame. Laulev revolutsioon, mida tol hetkel veel päris niimoodi ei nimetatud, Balti kett ja isemajandamise plaan olid paljudele maailmas piisavalt segased protsessid, mille tegelikku olemust ja eesmärke oli vaja lakkamatult selgitada.

Millised olid sammud, mis viisid Eesti välispoliitika ja selle tegemise väljakujundamisele, püüangi järgnevalt põgusalt meelde tuletada.

Kaootiline algus

Algus oli suhteliselt kaootiline. Nagu diplomaatias sageli tavaks, põhinevad mitmed arengud isiklikel suhetel. See on üks põhjuseid, miks diplomaadi suhtlusringi suurusest ja tõhususest sõltuvad laiemadki protsessid. Lennart Meril oli juba eelnevast võtta mitmeid rahvusvahelisi kontakte, millest oli kasu uute kohtumiste ning tutvuste tekitamiseks. Rääkimata headest nõuannetest, eri riikide asjaajamise ning taustainfo tunnetamisest. Isiklikud kontakid olid ka mitmetel teistel toonastel tegijatel Eesti Komiteest, Rahvarindest, kultuuritegelaste hulgast. Väga suur abi oli väliseestlastest, kellest mitmed oma riikides tunnustatud ja ühiskondlikult aktiivsed.

Toonastel noortel diplomaadihakatistel – nii vähe kui neid algusaja välisministeeriumis töötas – selliseid kontakte algul mõistagi polnud. Nii nagu puudus ka defineeritud või selge arusaam sellest, kus täpselt meie sihik on. Et peamiseks sihiks on iseseisvus, see teadmine oli pidevalt olemas ja seda kinnistas mõistagi ka Ülemnõukogus 30. märtsil vastu võetud  deklaratsioon Eesti riiklikust staatusest. Loogika ütles, et mida rohkem on sidemeid ja mida rohkem oled (kujuteldava) riigina nähtav, seda parem. Isegi kui riiki veel ei olnudki.

Prioriteedid on läbi aegade mõistagi oluliselt muutunud. 1990. aastal olid need järgmised: teadvustada oma iseseisvuspüüde olemasolu maailmas, reguleerida Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid ja tehnilisemat laadi ülesanne – ehitada üles välisministeerium ning ühtlustada siseriiklik rahvusvaheline suhtlemine.

1990. aasta aprilli algul said välisministeeriumis kokku erinevate liikumiste ja erakondade esindajad, et kaaluda võimalusi mingilaadse välispoliitika konsultatiivnõukogu loomiseks. Kohtumise teiseks tulemuseks oli märgukiri kõigile Euroopa riikidele ning USA-le ja Kanadale, et 1990. aastal toimuva üleeuroopalise koostöö- ja julgeolekunõupidamise (CSCE) päevakorda võetaks ka küsimus teises maailmasõjas iseseisvuse kaotanud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest ja pälvida osalisriikide kollektiivne tunnustus. Pöördumisele pidid alla kirjutama Ülemnõukogu poolt Arnold Rüütel ja Eesti Komitee nimel Tunne Kelam. Nimetatud CSCE-st kasvas hiljem välja tänaseni tegutsev organisatsioon OSCE (Euroopa julgeoleku- ja koostöö organisatsioon) peakorteriga Viinis ja mille liikmeks sai Eesti juba 1991. aastal. Kõnealusel ajahetkel tundus aga CSCE eesootav nõupidamine kõige lähem rahvusvaheliselt sobiva kaaluga sündmus, millele keskenduda. Samateemalisi avaldusi võeti lähikuudel vastu rohkem kui üks, neist kaalukaim 5. septembril, mil vastavat soovi ilmutasid ühiselt kõikide Balti vabariikide juhid.

Toonase välisministeeriumi rolli aitas väljendada värskelt ametisse nimetatud välisminister Meri lausung intervjuus Päevalehele (12.04.1990): “Eesti on nagu Vabadussõja alguses, kus suurriigid ei kiiruste meie iseseisvust tunnustama. Saame toetuda vaid maailma avalikule arvamusele. Välisministeerium peab aitama luua eeldusi Eesti Vabariigi taastamiseks Tartu rahulepingu alusel.”

Nii nagu 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja sama aasta aprillis ametisse astunud Edgar Savisaare valitsus, oli ka välisministeerium üleminekuaja kehand.

Lennart Meri: “Meie välispoliitika on üleminekuaja välispoliitika, mis lõppeb Eesti Vabariigi seaduslike võimuorganite loomisega ja Eesti Vabariigi taastamisega. Välispoliitika sisuks on iseseisvuse taastamine parlamentaarsetel läbirääkimistel välisriikidega, sealhulgas Nõukogude Liiduga. Alustada tuleb elementaarsest. Kui Eesti Komitee või Ülemnõukogu võtab vastu põhimõttelise tähtsusega dokumendi, peab see olema tunni jooksul inglise keeles ja kahe tunni pärast jõudma maailma suurimatesse ajalehtedesse ja infoagentuuridesse.” (Seda tingimustes, kus välisministeeriumis ei töötanud põhikohaga ühtegi tõlki ning kogu kommunikatsioon välismaailmaga oli tagatud ühe Soome numbriga NMT mobiiltelefoni ja ühe faksi kaudu ning ilmselt puudus ka telefoniraamat kõigi nende tähtsaimate ajalehtede ning agentuuride vajalike numbritega. Siin oli suur abi abivalmis vahemeestest, kellest eespool juttu.)

“Mida täpsemalt me tunneme maailma, mida kiiremini me julgeme ja jõuame analüüsida maailmas toimuvat, seda efektiivsem on ka meie vastus. Võiksime juba üleminekuperioodil sisse seada Rootsis ühe esinduse, mida me ei tarvitseks ju nimetada saatkonnaks, aga mis esindaks meid ja meie huve ning vahendaks informatsiooni. Meil tuleks olla juures igal pool, kus võimalik, kuni Eesti Vabariik pole taastatud. Et põld oleks küntud,” rääkis välisminister Meri oma intervjuus Päevalehele 19.04.1990.

Nimetatud esindus loodi Stockholmi 1991. aastal ja kandis Eesti infokontori nimetust ning selle esimeseks juhatajaks oli Aadu Must (tema järel peatselt Margus Laidre, kellest sai iseseisvuse taastamise järgne esimene Eesti suursaadik Rootsis). Mõnevõrra varem oli loodud juba Eesti Instituut oma välispunktidega. Eesti Instituut täitis oma esimestel aastatel ka teatud osas alternatiivse välisministeeriumi rolli – puudutagu see siis nii tegevust (Eestis toimuva tutvustamine) kui inimesi (mitmed uue ajastu diplomaadid alustasid oma tööd EI-st).

Paljude lääneriikide arvates toimusid protsessid Eestis ja teistes Balti riikides liiga kiiresti. Kõlasid soovitused paati (mille all peeti silmas Gorbatšovi poolt reformitavat Nõukogude Liitu) mitte kõigutada. Tagantjärele on arusaadav, et ettevaatlikkus on etableerunud lääneriikidele omane. Meile veel mitte, sest sageli püüame olla julged ja tublid – nii nagu kunagi oli meie nägemuses Island, kes meid riigina esimesena tunnustas, väärtuspõhiselt.

Aprillis 1990 oli olukord mõistagi veel teine. Mart Laar kirjutas: “Hetkel pole Lääs valmis andma tunnustust ühelegi Balti riigi valitsusele, enne kui see pole saanud tunnustust Nõukogude Liidult. Vilniuses toimunule (Leedu ÜN kuulutas 1990. aasta 11. aprillil oma iseseisvusest – PJ) reageerides Lääs mingeid sanktsioone ei rakendanud, Gorbatšovile oli antud vabad käed.”

Üleminekuaja ülemnõukogu võttis 8. mail 1990 vastu seaduse Eesti sümboolikast ja otsustas lõpetada ENSV sümboolika kasutamise ning mis oluline, võtta riiginimena kasutusele Eesti Vabariigi. Seda oludes, kus tollest hetkest Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni jäi veel ligi poolteist aastat.

Balti koostöö

Lähimad saatuse- ja võitluskaaslased Eesti jaoks olid mõistagi Läti ja Leedu. Nende riikide juhtide vahel toimus üsna tihe läbikäimine. Oldi seisukohal, et iseseisvuse taastamine üheskoos on kindlam ja tõenäolisem. Koostöö rahvaliikumiste (Rahvarinne, Tautas Fronte, Sajudis) vahel oli tihe, korralikku koostööd tegid ka parlamendid ning valitsus. Üksmeele ja koostöö deklaratsiooni allakirjutamisega taastati täiemahuline Balti riikide koostöö, veidi  hiljem asutati ametliku Balti koostööraamistikuna Balti Nõukogu ja Balti Assamblee.

Maikuus saatsid Eesti, Läti ja Leedu Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisest osa võtvatele riikidele ühispöördumise, milles paluti võimalust esitada nõupidamisel kolme Balti riiki puudutav vastav deklaratsioon ja võimalust võtta nõupidamisest ka osa. Rüütli, Gorbunovsi ja Landsbergise allkirju kandvas kommünikees väljendati toonase välispoliitika peamisi eesmärke: lülituda rahvusvahelisse ellu ning saada ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide täieõiguslikeks liikmeteks.

Ühise välispoliitika teke

Eesti-siseselt tegelesid suhteliselt autonoomse välissuhtlemisega jätkuvalt erinevad subjektid, kelle vaheline koordineeritud tegevus lonkas mõlemat jalga. Eesti Komitee ja Ülemnõukogu välistoimkondade ühisistungil leiti, et välispoliitilisi jõude killustada ei oleks vaja. Varem oli Eesti Komitee edukam läänes ja Ülemnõukogu idas, kuid nüüd tuli püüda tegutseda võrdselt mõlemas suunas ja ühtlasi taotleda Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel vaatlejastaatust. Eesti siseriikliku ühtsuse tegemine välispoliitilistes küsimustes oli üheks peamiseks vaidlusobjektiks kogu 1990. ja 1991. aasta jooksul. Eesti Komitee esimees Tunne Kelam nentis juba mõne aja pärast, et Eesti on läänes usaldust äratanud oma aruka käitumisega, ja samas kutsus üles muutma Eesti välispoliitikat professionaalsemaks (PL, 24.05.1990).

Juunis moodustati välisministeeriumi juurde Eesti Komitee ja Ülemnõukogu liikmetest välispoliitika nõukogu, kelle ülesandeks oli täitevvõimu tasandil Eesti välispoliitilise tegevuse põhiseisukohtade üldistamine ja kooskõlastamine. Nenditi, et Eesti iseseisvuse taastamise eelduseks on kõigi demokraatlike jõudude täpne ja süsteemne koostöö. Nimetatud nõukokku kuulusid Lennart Meri, Marju Lauristin, Trivimi Velliste, Indrek Toome, Ignar Fjuk, Kalju Oja, Enn Põldroos ja Hain Rebas.

Eesti võis küll soovida oma koha saamist Euroopa peamise koostööorgani laua taha, kuid laiem taust oli teisem – suurem osa läänt ei soovinud reeta Gorbatšovi (kelle tegevusele Nõukogude Liidu demokratiseerimisel pandi suuri lootusi) ja samas ei tahtnud ida (ehk siis toonane NL) meiega võrdväärselt kõnelda, kuna Balti liiduvabariike peeti mässumeelseteks, kuid siiski eeskätt liiduvabariikideks ehk NL-i osaks.

Palju rõhku pandi suhete arendamisele USA-ga, kes teadupärast polnud kunagi tunnustanud Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu. USA oli Eesti välispoliitika jaoks tähtis ka selle poolest, et New Yorgis resideerus oluline ühenduslüli sõjaeelse Eesti Vabariigiga – peakonsul Ernst Jaakson. Jaakson oli ametis eksiilvalitsuse esindajana, toonase hetke Eesti üleminekuvalitsust ta ei esindanud. Sellegipoolest aitas ta oma autoriteedi ja kontaktidega, sealhulgas valmistades ette ka üleminekuaja riigiesindajate visiite, muu hulgas ka 1990. aasta suvel Lennart Meri visiiti Washingtoni, kus välisminister kohtus riigisekretär James Bakeriga. Washingtoni jaoks oli oluline nii toona kui ka hiljem, et Balti riigid teeksid oma eesmärkide saavutamiseks omavahel koostööd. Arengute sisemise loogika tõttu teisiti ei saanudki.

Arnold Rüütel, üleminekuaja riigipea ehk ametliku tiitliga Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, loetles 7. augustil peamised välispoliitilised käigud: hetkel Moskva poolt käima lükatud liidulepingu väljatöötamises Eesti ei osale, selle asemel püütakse ette valmistada kahepoolsete (Eesti-Vene) riiklike suhete lepingud. Koostöös Läti ja Leeduga kohtuti mõned nädalad varem Jurmalas Boris Jeltsiniga, kes sel ajal oli suhteliselt värskelt saanud Venemaa presidendiks. Eestil tuleb tähelepanelikult jälgida nn Helsingi protsessi arenguid, niisamuti ka Saksamaa taasühinemist ning USA ja NL-i suhteid. Rüütli sõnul on peamine välispoliitiline eesmärk saavutada meie üleminekuperioodi tunnustamine NL poolt, millest järgmiseks sammuks oleks Eesti Vabariigi taastamine.

Otsimisajale omaselt avaldasid erinevad inimesed erinevaid vaateid, milliseks võiksid kujuneda Eesti välispoliitilised hoiakud. Varasem väliskommentaator, tol hetkel Töökollektiivide Liidu nõunik Tõnu Kõrda kirjutas järgnevalt: pole vaja leiutada välispoliitikas jalgratast – ülisuure naabri tingimustes sõltub meie välispoliitika edu esmajoones oskusest suhelda oma ülinaabriga, oskust neutraliseerida temalt lähtuvat survet ja pöörata enda kasuks mõningaid asjaolusid. Tuleb leida õige eeskuju nagu Soome. Kui me finlandiseerumise ära põlgame, jääb alles vaid fideliseeruda ehk olla konfliktis naabriga, lootes kaugele toetusele ja elada viletsuses (tehes vihje Kuuba-USA suhtele) (PL, 26.08.1990).

Ülemnõukogu välissuhete komisjoni toonane esimees Indrek Toome kirjutas tähendusrikka pealkirjaga artiklis “Eesti Vabariigi välispoliitika” (PL, 31.08.1990): “Rahvusvahelist üldsust tuleb ette valmistada Eesti riigi taassünniks. Meie välispoliitika peab olema avatud uste poliitika (vaba sisse- ja väljasõit).

Koguda tuleb välispoliitilist prestiiži, et meid võetaks tõsiselt.

Mitte majandusabi läänest, vaid vastastikku kasulik koostöö. Mitte panustada odavale tööjõule, see on hääbuv kapital.” Prohvetlikud sõnad.

Toome jätkab: “Kõik eestimeelsed jõud peaksid saavutama ühise välispoliitika, mitte et neid oleks kolm või neli. Ülemnõukogu väliskomisjon ja Lennart Meri välisministeerium ei ole parimas koostöösuhtes, aga vaja oleks. Ka Eesti Komitee teeb oma välispoliitikat.” Peamise probleemina nägi Toome asjaolu, et meie välispoliitiliste doktriinide ebakonkreetsuse tõttu ei saa sageli ka Nõukogude Liidu liiduvabariigid aru, millist suhet me nendega taotleme.

Mart Laar avaldas nädala jagu hiljem oma vaated Eesti välispoliitilisest kontseptsioonist, märkides, et oluline oleks omada ühte välispoliitikat. Laar rõhutas, et välispoliitika koordineerimiseks oleks kõigepealt vajalik paika panna välispoliitika kontseptsioon, orientatsioon, kindlad ülesanded lähitulevikuks ja vahetada informatsiooni.

Vastasel korral – nagu juhtis 22. septembril tähelepanu professor Tõnu Parming – ei saa ei läänes ega ka Moskvas keegi aru, kes tegelikult räägib Eesti nimel. Sageli juhtus nii, et eri liinide esindajad üksteist välismaal olles halvustavad ja maha teevad.

Lisaks eelpool loetletud liinidele oli teatud segadus ka valitsuse enese sees. Juba fakt, et lisaks välisminister Merile oli ametis ka portfellita minister Endel Lippmaa (kes pidi keskenduma idasuhetele), tekitas segadust nii sise- kui välismaal, sest paratamatult nende tegevussuunad osaliselt kattusid ja kõik see tekitas diskussiooni vajadusest kompassi järele. Ka infovahetus toimuva üle käis paljuski kuidas juhtus.

Segadusi oli mitmeid. Vaba Euroopa kommentaator Toomas Hendrik Ilves imestas (PL, 30.09), kuidas USA-s ajasid riigi nimel asju suhteliselt segaste volitustega isikud. Samuti pole maailmas kombeks, et parlamendi väliskomisjon ajab oma välispoliitikat, märkis Ilves. “Kui Eestis jätkatakse sellist võhiklikku välispoliitika ajamist, kus igasugused asutused üritavad oma lepinguid, liine ja vahekordi luua, siis võite ära unustada välisriikide mõistmise ja toetuse,” lisas Ilves.

Diskussioon välispoliitika põhimõtete, orientatsiooni ja ühtsuse üle jätkus veel mõnda aega. 1990ndail käis selleteemaline diskussioon ka ajakirjanduses, kuid põhiosas leiti, et kirjapandud välispoliitilist kontseptsiooni pigem vaja poleks, kuna esiteks on olukord väga dünaamiline ning kinnitatud kontseptsioon piiraks tegutsemisvabadust. Teiseks oli esimeste iseseisvusaastatega tekkinud ka enam-vähem konsensuslik arusaam, mis on Eesti Vabariigi jaoks prioriteetsed teemad ja suunad. Küllap olekski olnud palju soovida, et kõiges olnuks kõik ühel meelel.

30 aasta tagune põhifookus oli kindlasti Euroopa koostöö- ja julgeolekunõukogul, sest see oli toonastes tingimustes kõige universaalsem võimalus end rahvusvaheliselt nähtavaks teha ja oma iseseisvuspüüdu demonstreerida. Eelmine sellesarnane nõupidamine (osales 33 riiki), mis toimus 1975. aastal samuti Helsingis, kinnitas mäletatavasti Euroopa piiride muutumatust, kuid mille saavutuseks oli kindlasti inimõiguste teema toomine rahvusvahelise tähelepanu objektiks.

Eesti poolt loodeti 1990. aastal, et Euroopa riigid mõistaksid, et ajalooline ebaõiglus Balti riikide okupeerituse näol tuleb võtta üles rahvusvahelise teemana. Teine ülitähtis eesmärk – mille saavutamine täitus alles 31.08.1994 – oli Vene vägede väljaviimine, ning ses osas valitses täielik üksmeel. Sinna vahele jäi Eesti iseseisvuse tunnustamine ja selleks eeltöö tegemine kahepoolsete kontaktide arendamise ning süvendamise kaudu. Integreerumine erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse oli samuti üheks oluliseks sihiks – kuigi selle teostamine sai arusaadavalt realiseeruda alles pärast iseseisvuse saavutamist.

Välisministeerium sai iga kuuga tugevamaks ja professionaalsemaks, kuni mõne aja pärast kadus ka küsimus sellest, kes Eesti nimel räägib.

Peep Jahilo

Peep Jahilo

Peep Jahilo on Riigikogu Kantselei direktor. Varasemalt töötanud välisministeeriumis, Presidendi Kantseleis, ja välisesindustes alates 1990. aastast. Loe artikleid (1)