Eestis on hakatud märkama Hiina mõju kasvu. Vast märgatud on ennegi, kuid seni oleme sellele olnud lahkelt avali. Ega see praegugi teisiti ole, isegi kui oleme avatud teadmatult, ütleb Valner Valme oma päevakommentaaris.
Suhe Hiinaga ei ole niisama “väikeriigi püüdlus üliriigiga läbi saada”, nagu täheldas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder veel eelmisel aastal Vikerraadios. Küsimus on poliitikas ja inimeste teadlikkuses. Hiina luure töötab Eestis järjest agaramalt, selgus tänavusest Kapo aastaraamatust. Ei tasu unustada, et veel 30 aastat tagasi olime Hiinaga ametlikult naaberriigid.
Hiina ihkab maailmas majanduslikku ja poliitilist võimu, millest väikest Eestit sugugi kõrvale ei jäeta. Vastukaaluks esitasid kümned Eesti teadus- ja kultuuritegelased, poliitikud ja ajakirjanikud neil päevil avaliku pöördumise riigikogu, valitsuse, Eesti ülikoolide juhtkondade, sõltumatute uurimisasutuste, ajakirjandusväljaannete ning kõigi Eestis töötavate teadlaste, õppejõudude, ajakirjanike, kultuuriinimeste ja poliitikute poole, nentides selles näiteks, et “Hiina RV võimud on võtnud sihikule uurijad, ajakirjanikud ja institutsioonid, kelle tegevust peetakse Hiina suhtes vaenulikuks. Eeskätt puudutab see Hiina jaoks nn tundlikke teemasid, nagu mõnedel hinnangutel genotsiidi tunnustega repressioonid Tiibetis, Sise-Mongoolias ja Ida-Türkistanis (Xinjiangis), usuvabaduse piiramine kogu riigis, õigusriigi põhimõtete ignoreerimine Hongkongis jne”.
Kindlasti ei ole tark mõte kujundada oma riigist positiivset kuvandit, ostes Õhtulehes kaks lehekülge pinda propagandale, mis kuulutab Hiina Rahvavabariigi repressiivse poliitika uiguuride suhtes naeruväärseks valeks ning hoopleb õitsengu ja progressiga. NSV Liidu võimu all olnud idablokist pärit inimestele on selline nõukogudelik läust instinktiivselt vastukarva, oldagu ükskõik kas parem- või vasakpoolsed ning näiteks eeltoodud pöördumisele on alla kirjutanud ühtviisi rahvuslased, kellest mõningaid võiks ka äärmuslikeks nimetada, kui globaalsema maailmavaatega spetsialistid ja ühiskonnategelased, kellest mõningaid võiks ka vasakpoolseteks nimetada (NB! Tasub üle korrata: liberaalid ei võrdu vasakpoolsed; kõik liberaalid ei ole vasakpoolsed ja kõik vasakpoolsed ei ole liberaalid).
Hoidku jumal selle eest, et kogu rahvas ühel nõul oleks, aga sellist ühtsust erineva maailmavaatega inimeste hulgas, nagu nimetatud pöördumise puhul, leidub harva. Loomulikult ei pea selleks olema sündinud Nõukogude Liidus, et tunda ära räige propaganda. 30 aastat on piisavalt lühike aeg selleks, et ka juba Eesti Vabariigi ajal sündinud noored on kodust kaasa saanud teatud skepsisepisiku ja ajaloolise tunnetuse “üliriigi” käitumismudelite suhtes.
Kui me aga pole silmitsi räige propagandaga, vaid rutiinse argipäevaga, olme ja kultuuriga?
Siis läheb hea eesti inimene hiina kultuuri ja draakoni jälgedes, siis aga valib hea eesti inimene Hiina kiirkeetja või panni, sest muid polegi valida. Ma kirjutan seda juttu Lenovo arvutis, sest see oli selles kategoorias parim, arvestades minu vajadusi ja summat, mille olin nõus välja käima. Ma ei mõelnud hetkekski, mis maa kompanii on Lenovo, pooltel inimestel on Lenovo süleraalid või muud seadmed. Alles täna otsisin välja, Lenovo on asutatud Hiina eripiirkonnas Hongkongis, mida alles mõne aasta eest peeti liberaalseks ja suht suveräänseks riigiks riigis, kus aga Hiina julgeolekuseadus eelmisel aastal keelas võimudevastase tegevuse ning kriminaliseeris keskvõimu õõnestavad teod. Mäletatavasti puhkesid Hongkongis 2019. aastal meeleavaldused demokraatia kaitseks. Lenovo peakorter asub Pekingis.
Hakkasime naisega hiljuti poes panni valima. Lähemal vaatlusel seisis kõigil silt “Made in China”, olgu firmaks mistahes Euroopa Liidu riigi tuntud bränd.
Lõpuks leidsime ühe Soome panni, mis polnud valikus ilmselt parim, küll aga üks kallimaid.
Sama lugu kordub pea igas tooterühmas. Me kõik toetame Hiina mõjujõudu igal sammul, sest alati ei jaksa pisikesi sildikesi otsida, ei tule selle peale või pole muud valikut. Või on juba ükskõik.
Aasta-aastalt üha pöörasema hooga tähistatakse Tallinnas, ja juba ka mujal Eestis, Hiina uusaastat. Talvel nägime Hiina ametliku kultuuri näitust Tallinna Vabaduse väljakul, kõikvõimalikud hiina jääskulptuurid uhkeldavad kaubakeskuste esistest lauluväljakuni. Kui ma veel uudistepõhises ajakirjanduses töötasin, sadas postkasti aina enam pressiteateid, mis seondusid hiina kultuuri erinevate ilmingutega Eesti kultuurimaastikul. Justkui normaalne, see on ju kultuur?
Poeet Marko Kompusel ilmus (seekord Max Rebu nime all) raamat “Hiina keisri rasedus”, mis osalt inspireeritud hiina klassikalisest luulest. Kompus seob kujundeid vabalt ja homme võib ta kirjutada ka Bulgaaria kuninga talverehvidest, aga tundub, et üks üüratu Hiina keisri rasedus me ümber praegu paisub küll. Olgu nüüd rõhutatud väikestele mehikestele mu kompuutris, et see on kujund.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (252)
