Inimesed kardavad vaikust. Uudiseid ei pea lugema. President on nagu dirigent. Laulupeol võiks kõlada ka üks laul vene keeles. Kui Eesti riik kunagi kaob, siis poliitikute pärast. Helilooja, dirigendi ja muusikaõpetaja Rasmus Puuriga (30) vestles Toomas Sildam.
Intervjuu on esmalt avaldatud ERR-i portaalis.
Miks on lätlased meist paremad?
Lätlased… on lõuna pool. Aga ma ei tea, kas nad on meist paremad. Mis see taust on?
Nemad – erinevalt eestlastest – ei lükka noorte laulu- ja tantsupidu koroona tõttu enam edasi, vaid teevad juulist oktoobrini ühe pika peo.
Sest nad on seda juba korra lükanud. (Naerab)
Aga mitte enam.
Ilmselt on neil siis [koroonaga] parem seis.
Aga Eestis kasvab koroona tõttu põlvkond, kus noored polegi laulu- ja tantsupeol käinud?
Nad saavad seal ära käia, aga aasta hiljem.
Noorte laulu- ja tantsupidu pidi toimuma 2022, nüüd lükati see edasi 2023. aastasse. Aga see pole veel kõik. Suur laulu- ja tantsupidu pidi toimuma 2024, nüüd tuleb 2025. aasta suvel. On need edasilükkamised teie arvates õiged?
Olles töötanud laulu- ja tantsupeo sihtasutuses, olen üsna kindel, et need otsused on põhjalikult läbi kaalutud. Jah, mina ei ole olnud seekord nende otsuste juures, seetõttu on seal ka teatud ohud, minu meelest.
Millised?
Kui vaatame plusse, millest on räägitud – on rohkem aega ette valmistada, on võimalus kooridel ja tantsukollektiividel ennast uuesti kokku koondada ja hakata vaatama, palju on viisipidajaid alles, ning anda edumaa ka õpetajatele, saada seekord rahulikumalt lugusid ette valmistada. Suur argument on seegi, et praegu koolinoori ei vaktsineerita, aga järgmine aasta oleks pidanud olema proovide aasta, suured eelproovid alanuks jaanuaris…
Seda tulevikku me ei tea. Samamoodi me ei tea, kui palju saame laulupeole tuua publikut. Aga laulupidu ilma publikuta ei oleks ju see.
Kuid loomulikult on seal omad ohud. Üks oht tuleneb sellest, mis on ka pluss – laulupidu toob inimesed kokku, ühendab meid, loob ühise eesmärgi. Pärast seda kevadet oleks sügisel väga vaja need inimesed kooridesse tagasi saada. Aga ilma eesmärgita, ilma nende konkreetsete lauludeta võib see olla sügisel keerulisem, kui oleks koos laulupeoga.
Samuti on oht, et kui laps laulab mudilaskooris ja kasvab sealt välja nii, et tema esimene laulupeo kogemus on kohe lastekooris, kus on kolmehäälne repertuaar, see võib olla väga raske… Samamoodi kui laulikud on praegu valmis ja need antakse kooridele liiga vara, võib repertuaar minna hapuks. Kõigil on kaheaastase proovi järel sellest juba kõrini.
Võib-olla oleks pidanud laulu- ja tantsupeo tegema erinevatel aastatel, mis hajutaks publikut. Ma ei tea… Aga mina usaldan otsuseid, sest tean, et neid kaalutakse läbi väga põhjalikult.
Muide, sellest kõigest anti teada kuidagi häbenedes ehk pressiteate algust tsiteerides: “XIII noorte laulu- ja tantsupeo õppeprotsess pikeneb aasta võrra, et üheskoos paremini valmistuda turvaliseks laulu- ja tantsupeoks.” Miks seda otsust ümbernurga sõnastada?
Hea küsimus. See on meediamäng, millest mina ei tea midagi, et miks on vaja selliseid sõnastusi. Ilmselt, et pehmendada valu ja traumat, mis tekib inimestes, kes pidu ootavad.
On’s tõesti nii, et isegi piirangute leevendamisel ei jõuaks koorid, orkestrid ja tantsurühmad harjutada, maakondlikud eelproovid ei saaks toimuda ning suveks 2022 poleks noored peoks valmis?
Vastus on, et me ei tea seda. Kuna me ei tea, oli turvalisem teha otsus, et see [laulupidu] lükatakse edasi, et võtta maha pinged ja vältida ootamatusi. Laulupeo laev on nii suur, et seda ei õnnestu käigu pealt pöörata, või oleks veel valulikum, kui selle pressiteate sõnastamine praegu.
Kooriühingu tegevjuht Kaie Tanner tunnistas, et keegi ei tea, kas ja millal üleüldse saab taas laulma ja esinema hakata, koorilauljate arv on vähenenud, samuti on langenud paljude kooride kunstiline tase ning motivatsioon. Kuidas sellest august välja pääseda?
Me tegelikult ei tea, kui suur see auk on. Me ei ole novembri lõpust üksteist täiskoosseisus näinud. See [auk] võib olla suurem kui kardame, aga võib olla ka väiksem.
Minu kogemus või tunnetus enda [VHK] orkestri põhjal ütleb, et pigem on ootus kokku tulla suurem kui see auk. Aga võib-olla on inimestel tekkinud vahepeal muud huvid, nad on läinud laiali…
Kuid jällegi, laulu- ja tantsupeo liikumise, üldse koori- ja rahvatantsuliikumise puhul on väga oluline – ja toob meid kokku loodetavasti pikka aega – seesama kokkukuuluvuse tunne, üheskoos olemine ja ühise eesmärgi seadmine.
Praegu elame mullides, meil on virtuaalne inforuum, kõigil erinev. Sotsiaalmeedia algoritmid toodavad meile erinevat informatsiooni vastavalt sellele, mida me seal tahame näha. Inimene ei otsi ju, mida uut ta saaks teada, vaid kinnitust oma tõele. Seetõttu tekivad need mullid üha tugevamalt ja inimesed, mulle tundub, võõranduvad üksteisest. Ka päriselus.
Nii võib kokku tulemise vajadus olla tegelikult veel suurem, see on inimestes alles.
Koorilaul, rahvatants, pillimäng pakub seda võimalust, mille defitsiit on suur ja praeguse koroona keskel veel suurem.
Samas on lauljatele ja tantsijatele olnud laulu- ja tantsupidu eesmärk, mille nimel käiakse proovides, harjutatakse ja nüüd lükkub see kõik kuskile edasi, ebamäärasusse.
See võib mõjutada motivatsiooni raskelt. Et sul ei ole sügisest ühte eesmärki, mille taha koonduda, mis natuke leevendaks pandeemia tõttu inimestes tekkinud pinget. Ometi oleks see hea rohi, kasvõi vaimse tervise mõttes, kuidas üheskoos koroonaajast välja tulla. Ja kui seda ei ole, on keerulisem, jah.
Mulle tundub, et eelmine ja tänavune kevad on väga erinevad. Aasta tagasi olin pandeemia ajal päris palju linnast ära ja kui linna sattusin, oli kuidagi soe tunne. Arvasin, et ei näe niipea, kuidas inimesed koonduvad ühe eesmärgi taha: on ühiskondlik kokkulepe, et me ei saa kokku, kanname maske, kuigi see ei ole mugav ja ei meeldi kellelegi, aga on suudetud teha niisugune ühiskondlik kokkulepe.
Aga tänavu on asi läinud veidi teistmoodi. Reaktsioon laulupeo edasilükkamisele on sel kevadel ilmselt hoopis teistsugune, kui olnuks aasta tagasi.
Selle kevade reaktsioon on…
Valulikum. Kuna on tekkinud vastuseis, kõige eitamine ja spetsialistide, autoriteetide mitte usaldamine… Järelikult ei ole valu, kannatus ja hirm pandeemia ees nii suur, kui oli eelmisel kevadel.
Kuidas te ise olete üle saanud koroonaväsimusest ja -tüdimusest?
Mul on kergem kui paljudel teistel, sest minu eriala ja minu töö ongi üksildane, teistest inimestest eemal, vähemalt osa tööst, mis puudutab heliloomingut. Teisest osast, dirigenditööst, sellest on puudus. Aga ma saan iseendaga päris hästi hakkama.
Kuid mulle tundub, et ka enne pandeemiat… Inimesed on üldse muutunud ärevamaks ja pandeemia ainult toidab seda. Seetõttu on ka ärevus läinud üha suuremaks. Me ei oska olla üksinda, oleme võõrandunud iseendast. Inimesed kardavad olla üksi.
Käime VHK orkestriga erinevates koolides esinemas. Sattusime ühte kooli, mängisime Arvo Pärdi muusikat ja… lapsed ei suutnud absoluutselt keskenduda. Orkestrile oli see liitev kogemus, et peame sellest läbi tulema, ei tohi järele anda laste ärevusele ja saginale, peame siit minema lõpuni. Kontserdi lõpuks… kolmandik kuulas niikuinii ja veel kolmandik jäi kuulatama. Pärast üks õpetaja ütles: teate, need õpilased kardavad vaikust.
(Paus, mis kannab)
Vaat see oli minule huvitav häirekell. Ei ole ise kunagi nii tundnud, pigem vastupidi, linnas elades selle järele janunenud. Aga et inimesed kardavad vaikust…
Mida see inimeste kohta ütleb?
Ütlebki seda, et me ei oska endaga hakkama saada. Elades linnas, üksteisega koos, oleme justkui pidevalt teistega seotud, aga samas ei tegele nendega, ei puutu inimestega kokku, meie vahel on seinad. Pigem tegeleme ainult ja ainult iseendaga, aga samas ei oska iseendaga hakkama saada.
Teine paradoks, mille kohta sõber Hendrik Toompere juunior on öelnud – tänapäeva inimene tahab elada nagu spaas, et oleks mõnus, hea olla. Teadupärast, kui oleme spaas, lülitub aju välja, see ei ole eriti edasiviiv või jätkusuutlik olukord.
Me eraldume teistest… Me ei tea, kes on meie naabrid linnas, me ei suhtle nendega. Sellest tulevad paljud probleemid, et me ei arvesta teistega, meil puudub empaatia teiste vastu.
Kui minna eksperimendiks tänavale, vaadata kõiki inimesi ja mõelda, et ma sõltun nendest – siis vaatad neid hoopis teise pilguga. See proua, kes mulle vastu tuli, see noormees… Ma sõltun nendest. Kogu ühiskond sõltub. Peaksime sellele rohkem tähelepanu pöörama.
Saate te aru lauljatest, kes viiruse leviku hirmus kooridest lahkuvad?
Saan küll aru, jah. Inimeste hirmutaju ja ärevus on väga erinevad. Kui vaadata iga päev uudiseid, [nakatumise] statistilisi numbreid, siis see tekitab ju teatavat hirmu. Ja kui enda läheduses on olnud keegi raskelt haige, on arusaadav, et jätkad eelmise kevade ettevaatlikku liini.
Kõrvalt vaadates tundub, et koroonakriis on viinud kogu laulu- ja tantsukogukonna korraks pausile, aga Tallinna lauluväljakul jalutades selgub, et laulupeod on juba pikalt pausil. Laulupidude sein, kus kõik peod kivitahvlitele raiutud, näitab, et viimane laulupidu lauldi aastal 1994. Ja pärast ei ole olnud midagi, sest rohkem neid tahvleid ei ole. Miks nii?
See on üllatav. Ma ei teadnud. (Paus) Selle võiks ära parandada…
Teistpidi võin mõelda: on hea märk, et inimesed, kes laulupidu veavad, tegelevad rohkem asja endaga, kui selle tsementeerimisega, laulupeo museaaliks muutmisega. Et see, kuidas me ennast ajalukku jäädvustame, ei ole nii oluline.
Aga laulu- ja tantsupidu ning inimesi, kes seda teevad, seovad paljud traditsioonid, mis kestavad. Enne igat pidu käiakse peo eelõhtul Metsakalmistul, mälestatakse varasemaid tegijaid ja palju muud. See, mis teie praegu välja tõite… Võib öelda, et ka laulupeo muuseum on unaruses, sest kui paljud meist on seal käinud? Kuid tuletan meelde – laulu- ja tantsupeo sihtasutuses töötab ainult kuus-seitse inimest, et kogu asja vedada.
Laulu- ja tantsupeo seadus jääb nüüd kirjutamata. On see õige otsus?
Mina olen üldiselt igasuguse bürokraatia tõstmise vastu. Saan aru, et [seaduse] kõige suurem eesmärk olnuks siduda end lahti murest, et laulupidu sõltub poliitilisest tahtest ja eriti, et eelarve oleks mingi kindla protsendiga määratud.
Aga võib-olla suudame laulupidu teha ka ilma seaduseta ja natukenegi loota inimlikkusele.
Kas kahe aasta pärast juhatate laulupeol lastekoore, kes laulavad teie kirjutatud laulu “Maa, mida lukustati” või “Maa, mida avati”? (Viimasel laulupeol kõlas kaks korda Rasmus Puuri “Maa, mida armastan”, teksti autoriks Hando Runnel, toim.)
(Muigab) Ei. Kahe aasta pärast ma laulupeol ei juhata ja ei ole siis loomemeeskonnaga seotud. Loodan, et sellist laulu sinna ka ei kirjutata… (Hakkab naerma) Ei tea, võib-olla on vahepealse ajaga tekkinud distants ja saabki võtta [koroonat] läbi huumori, kuidagi kergemalt.
Aga ehk võiks laulupidu jääda igavikulisemate teemade juurde ja mitte muutuda ühiskondlikuks teatriks.
Kuidas te 23. märtsil enda 30. sünnipäeva pidasite? Sõbrad ju pika laua taha kokku tulla ei saanud.
Mõned üksikud sõbrad üllatasid mind ja tulid külla, samuti vanemad ja õde. Aga üldiselt oli see, jah, üsna teistmoodi. Käisin läbi Zoomi ülikooli loengutes, jalutasin, rääkisin telefonitsi paljude lähedaste inimestega. Käis lillekuller, ehk et kasutati kaasaegseid meetodeid. (Naerab)
Kui sageli te mõtlete, et olete sama vana nagu Eesti taastatud riik?
Mõtlen sellele igal vabariigi aastapäeval ja 20. augustil… Võib-olla mõtlen ka rohkem.
Kuidas on Eestil läinud?
Üldiselt on läinud ju väga hästi. See on meeletu, mis 30 aastaga tehtud. Väga palju kultuuris, väga palju inimeste elujärje parandamises, milline see maa näeb välja. Loomulikult on murekohti, et osadel läheb väga hästi ja osadel läheb väga halvasti, need käärid lähevad aina suuremaks. See on muidugi probleem.
Tuleb meelde psühholoogiast, et terapeudid tegelevad küsimusega, mis puudutab eneseteostusvajadust ja armastusvajadust. Need kaks vajadust, mille vahel me kogu aeg pendeldame või žongleerime, peaksid olema tasakaalus, kuigi ideaalset tasakaalu ei saavuta me kunagi. Meie eraelus, aga eriti riigina on eneseteostusvajadus muutunud oluliselt suuremaks, balanss on läinud käest ära. Sellele võiks mõelda.
Ja mulle tundub ka, et võiks üritada tagasi pöörata võõrandumist loodusest ja üksteisest. Ja irduda virtuaalsest maailmast, kus me käitume oluliselt teistmoodi, kui käitume päriselus inimestega.
Mina loobusin mullu novembri lõpus uudiste lugemisest. Me loeme uudiseid siis, kui tahame aega viita, aga mitte siis, kui tahame midagi teada saada, uudiste lugemine on nagu meelelahutus. Ja meedia kasutab seda ära, et saada reitingut, ka siin majas (Teeb käega tiiru rahvusringhäälingu stuudios) on ju reiting tähtis, klikid.
Kui mõtleme ühiskondlikele eeskujudele, räägime sageli vlogger‘itest ja influentseritest – inimestest, kes pole ühelgi alal spetsialistid, aga neid jälgitakse. Mida see meie kohta ütleb? Kes on meie eeskujud? Kes kujundavad meie vaimset ruumi?
Kust te siis teate, mis maailmas, ka Eestis toimub, kui lõpetasite uudiste lugemise? Vabandust, kes on Eesti peaminister?
Eesti peaminister on Kaja Kallas. (Naeratab) Ma kuulen uudised ära, oma sõprade kaudu. Võin kuulda nädal hiljem, et keegi astus kuskilt tagasi või juhtus midagi…
Et Eestis vahetus valitsus?
Selle sõnumi saatis mulle sõber hommikul kell 9, kui see [peaminister Jüri Ratase tagasiastumine] oli juhtunud. Kuna paljud teavad, et ma uudiseid ei loe, siis nad vahendavad mulle. (Naerab) Tänu sellele suhtlen oma sõpradega rohkem ja teiseks saan teada kohe ka nende suhtumise sellesse.
Aga kultuuriuudiseid ma loen.
Mille üle te muretsete?
Siit intervjuust on tulnud juba palju asju välja, mille pärast muretseda.
“Eestlane on number 1 muretseja maailmas.” See lause kuulub teile.
Jah, ja mina olen ka eestlane.
Meil on massiivne alandlikkuse ja tänulikkuse defitsiit, headuse defitsiit.
Iga asjaga on nii: ükskõik kui palju ma sinna sisse panen, selle saan tagasi. Kui panen kurjust ja viha, siis selle saan tagasi. Ei saa oodata, et siis saan tagasi headust või muutun sellest paremaks inimeseks.
Tuleb ikka headusega minna, headus teeb relvituks. Minu tigedus peegeldub ka teisest inimesest vastu. Aga headus teeb relvituks…
Et ikka pööra teine põsk ette?
Kas just seda… Aga kas rusikatega vehklemine lõpuks aitab või?
Millal saab murest viha, trots või pahameel nende vastu, kes mõtlevad, räägivad ja tegutsevad teistmoodi?
See on pikk tee, see kuhjub… Et otsin kinnitust ainult oma tõdedele, suhtlen ainult nende inimestega, kes jagavad ainult minu väärtusi, ja jään oma mulli kinni. On turvaline ümbritseda end nende tõdedega, mida ma tean. Kui see süveneb ja süveneb, ongi lihtne kaotada kontakt teise inimesega. Need mullid ja piirid aina kasvavad, kuni lasemegi teisel inimesel käest lahti.
President Ilves meenutas kord, et meie rahvusromaan on siiski “Tõde ja õigus”, mitte “Kadedus ja kahjurõõm”. Saate sellest mõttekäigust aru?
Jah, väga hästi. Kuigi ka “Tões ja õiguses” on kadedus ja kahjurõõm kahe naabri vahel väga tugevalt sees.
Kunagi ütles Tõnu Õnnepalu “Plekktrummi” saates, et inimene ajab elus taga kahte asja, mida saame ise valida: kas see on tõde või on see kasu. Ehk on president Ilvesegi mõte sinna suunatud, et ei peaks kogu aeg mingit kasu taga ajama, millest tekib ka tigedus, õelus, kahjurõõm ja kadedus, vaid saame teada midagi igavikulisemat, mis täidab hinge.
Mulle tundub, et hinged on praegu inimestel natuke tühjad.
Neli aastat tagasi rääkisite Arteris, et eestlastel on vaja vaenlast, ja kui ta pole keegi Moskvast, lisaksin enda poolt ka Brüsseli, siis tuleb ta leida meie hulgast, ning arvasite, et peame üksteist eelkõige mõistma, mitte igal sammul kritiseerima. Neli aastat hiljem – kas olite liiga idealistlik?
See on läinud hullemaks, jah. Aga idealism ja optimism minus ei ole kadunud. Ka neli aastat hiljem. (Naerab)
Olete etteheitvalt öelnud, praeguse vastuoludest tiine aja kohta, et lõhe inimeste vahel ei ole ühe partei, vaid kõigi poliitikute tekitatud. Et kõik nad on süüdi?
See on viisakuse küsimus. Siin on teine põhjus, miks loobusin uudiste lugemisest.
Inimesed ei oska enam üksteisega käituda. Ma ei räägi maailmavaatest, sest mida rohkem maailmavaateid, seda huvitavam, mind rikastab rääkida nendega, kes mõtlevad teistmoodi. Aga viisakaks peab jääma. Ja peab oskama inimest ära kuulata.
Prõmmimine ja oma tõdede peale surumine – see ei ole väärikas.
Poliitikud on ebaviisakad?
Aga on nad viisakad üksteise vastu? Võiksid olla viisakamad.
Mitmed minu sõbrad ja tuttavad tunnistasid, et üldlaulupidu 2019 ei puudutanud neid tavapärase sügavusega, põhjuseks katkine sisepoliitika. Teie aga uskusite, et just see pidu võiks anda lootusekiire, tukse, et meie hing on alles. Kas nägite lootusekiirt ja tundsite tukset?
Mulle tundus, et laulupeol oli seda rohkem kui tol ajal ühiskonnas. See tukse oli olemas.
Usun, et pärast pandeemiat ja kogu seda raskust, kui inimesed julgevad uuesti kokku tulla, on lauluväljak jälle inimesi täis. Me vajame seda eesmärki, argielust väljatulekut, nagu käime teatris või loeme kirjandust, et saada igapäeva modrust välja.
Seda pakkus ka 2019. aasta pidu, kuid inimeste häälestus ja ootus oli ehk midagi muud. Nagu me teame, ei saa milleski ega kelleski muus pettuda, kui ainult iseenda ootuses. (Naeratab)
Ometi, kas te ei teinud “Plekktrummis” poliitikutele liiga, kartes, et kui Eesti riik peab kunagi mingil põhjusel kaduma, ei kao ta arstide, kultuuriinimeste, teadlaste ega õpetajate pärast, vaid poliitikute pärast?
Kui ma tegin [liiga], siis vabandan nende ees. Aga nad ei ole mind veennud muus.
Samas ütlesite, et riigikogu on Eesti rahva hääle kandja. Ilus mõte. Siin on vastuolu – Eesti rahvas annab oma hääle kanda neile, kelle pärast võib Eesti riik kunagi kaduda.
Siis, kui peaksime selleni jõudma, selgub, kas oskasime enda üle valitseda või mitte. Praegu on veel katseperiood, proovikivi, aga vastuse saame siis, kui see kunagi ei juhtu või kui kunagi juhtub. Järelikult on rahvas siis nii otsustanud, et me ei suuda või ei taha olla ise enda peremehed.
Sellest ei tule maailma lõpp, nii lihtsalt on. Aga tahaksin loota, et oleme nii targad ja vaimselt suured, et siiski suudame ja tahame ise hakkama saada, ise otsustada ja üksteisega oma ühiskonda vedada.
Aga Eesti põhiseadus teile ei meeldi.
Milline punkt sealt?
Seal on riigile pandud kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Väga meeldib. Ma usun sellesse ja loodan, et see nii on.
Teie? Joonas Hellermale tunnistasite, et ei ole eesti kultuuri kunagi hoidnud, vaid edasi arendanud, sest on tühi väärtus lihtsalt hoidmine, kui sellega midagi peale ei hakka.
Et kultuur ei muutuks museaaliks, samamoodi nagu riik, mida võib võtta ka loominguna… Et me ei tsementeeriks seda, vaid arendaks edasi, ei jääks seda ainult hoidma, ei paneks klaaskappi ega vaataks sealt.
Seesama “Mina jään” [laulu]pidu. Mõte oli, et hea küll, ma jään, aga pean midagi tegema. Jäämine ja hoidmine iseenesest ei ole väärtus.
Kes on teile Eestis võõras, kes oma?
Kui mõtleme võõra ja oma all, et keda peame eestlasteks või eestimaalasteks, siis see põhineb keelel. Räägib keegi eesti keelt, kuigi on siia tulnud väljastpoolt, on ta mulle üsna kiiresti oma. Ja siis kultuuri- ja väärtusruum, et kas ta peab lugu samadest asjadest, millest mina, kas ta väärtustab seda kultuuri, mis on antud meile hoida ja edasi arendada, või ta ei hooli sellest.
Laulupeol tahavad laulda ja tantsupeol tantsida ka need, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Mida rohkem neid on, seda parem. Või?
Arvan jätkuvalt: laulu- ja tantsupidu on rahvuse üritus, eestlaste üritus. Kui keegi, kes sinna otseselt ei kuulu, tunneb, et tahab traditsioonis olla osaline, ei ole minul selle vastu midagi. See on võit, see rikastab ka meid nende inimeste kaudu, teeb meid tugevamaks.
Kultuur muutub, areneb kogu aeg, sest puutub kokku teiste kultuuridega. Ei tohi lubada, et kultuur ääremaastub, kontakt teistega viibki meid edasi.
Ma pole aru saanud, kas teil on või ei ole midagi selle vastu, kui laulupeol kõlaks venekeelne laul?
Mul ei ole midagi selle vastu, kui see on sisuliselt põhjendatud. Näiteks kui on laulupeo ideekavand, mis räägibki teiste kultuuride mõjudest, võiks seal olla üks venekeelne laul. Siis on see põhjendatud ja teistpidi näitab, et me ei pelga, meil ei ole kartust, et me enda asi läheb kaduma.
Meie hirm tekib sellest, kui tunneme, et ei suuda olla sisemiselt ühtsed, et enda perekonnas on mõrad. Järelikult ei ole meil piisavalt eneseusku.
Eneseusk on vist eestlaste üks nõrk koht?
Jah, olen nõus. Ka riigina on keeruline leida eneseusku, kui pidevalt valitseb umbusaldamine.
Kuidas te tulite mõttele, mida ütlesite mullu EV100 suurel tänuüritusel: “Kui me pidevalt ajame taga oma õigust, siis me jääme väikeseks, kui aga tõde, siis saame igaviku.”?
See tuli samast Tõnu Õnnepalu mõttest, kas me ajame taga tõde või kasu. Ja kui ajame elus taga seda, et saada paremaks inimeseks, et olla teiste vastu head, lisaks kümne käsu üldinimlikud tõed, siis mulle tundub, et me saame igaviku. Jah.
Ja kust tuleb julgus samal üritusel vaadata enda ees sadu inimesi ja öelda neile: “Ma tean tulevikust tegelikult ainult ühte asja. Ma tean, et ühel päeval ma suren ära ja, muide, teie niisamuti.”?
Sest meile tundub, nagu elaksime igavesti.
Mina mõtlen loominguga tegeledes surmale väga sageli. Iga nädal kordi ja kordi…
30-aastane noor inimene, tervis korras?
Jah, aga mulle tundub, et ma ei ole siin maailmas kõige tähtsam. See aitab mul headust endas hoida, teha ka teistele head nii palju kui mulle aega on antud, sest – võib-olla lähen siit [stuudiost] välja, jään auto alla ja suren. Ma ei saa olulisi asju edasi lükata, nendega peab hakkama peale kohe, nagu ütles ka Jaan Kross ja nii algab ka Hendrik Toompere lavastus “Suur Siberimaa”, Jaan Unduski suurepärane materjal.
Oluliste asjadega tuleb hakata peale kohe, mitte lükata neid edasi.
Selle järgi üritan elada.
Mina tegelen surma teemaga, soovitan [teistelgi] tegeleda, aga tundub, et inimesed pelgavad seda küsimust. Me kardame surra.
See on inimlik, et inimesed kardavad surma.
(Hakkab naerma) On ju ainus asi, mida me teame, kui siia ilma sünnime – et kord see päev tuleb.
Aga ma olen imelik inimene, mulle meeldib matustel käia. Seal tajume igavikulisi väärtusi kõige paremini, seda, mis on elus päriselt oluline. Tuleme igapäevasegadusest välja, see toob meid maa peale ja puhastab omamoodi.
Minul on matustel ebamugav.
Millest see ebamugavus tuleb?
(Paus)
Oma tunnete väljanäitamisest või?
Seda esiteks. Ja teiseks, tundub ebaõiglane, kui läheb inimene, kellele võiks olla veel aastaid antud, ja mõtled, mis kõik tegemata jäi.
Mina mõtlen õhtuti sageli, et kui see päev on viimane, kas olen selle päevaga rahul, kas tegin piisavalt, et oleks täisvereline elu ja üritan selle järgi elada. Ei tea, tehtud ka juba. (Naerab)
Aga kust tuleb teie idealism soovida, et kui me kunagi oma aegade raamatu viimasele leheküljele punkti paneme, ei peaks me tundma kahetsust ega häbi? Paljud vastaksid teile, aga me ju ikka tunneme kahetsust ja häbi, sest midagi jäi tegemata ja midagi tehti valesti.
Aga siis tulebki kohe pihta hakata, et need asjad ei jääks tegemata, et saaks puhta südamega edasi elada. Et saaks panna punkti nii, et ei oleks raske.
Samas on juba asju, mis tehtud ja mida enam ei muuda.
On, ja selle taagaga tuleb meil edasi elada. Ning teha nii, et vähemalt lõpp keeraks ülespoole.
Kirjutades ka muusikateoseid, siis pikka teost on parem kirjutada: kui seal midagi nii hästi ei õnnestu, saab lõpuga asja päästa. (Naeratab) Eluga on sama moodi. Hea küll, algusotsas läks midagi viltu, aga kui kulminatsioon ja finaal lõpus toimivad, siis antakse ka varasem andeks. Nii on dramaturgiliselt võimalik ehitada veel paremat elu… (Naerab)
Küsisite kord, et mis jääb saja aasta pärast tänasest meelde, ja lootsite, et see ei ole poliitiline kemplemine või uus maanteejupp, vaid midagi kultuurist. Aga võib-olla hoopis see, et kadusid Georg Otsa muusikakool ja Tallinna Muusikakeskkool…
… ja Tallinna Balletikool…
…mis kõik sulatatakse kokku Tallinna muusika- ja balletikooliks.
Ühtepidi on mul keeruline seisukohta võtta, sest ei ole neis koolides õppinud, aga üldiselt olen skeptiline. See tundub järjekordse optimeerimise, haldusreformina.
Mina väärtustan väikseid kogukondi, sest mida suurem kogukond, seda keerulisem omavahel kontakti saada. Siin on põhjus, miks inimesed tunnevad end eemale jäetuna, et neid ei kuulata, keegi kaugelt ütleb, kuidas peab elama, riik ja inimesed lähevad lahku, tekib tõrjutus. Samamoodi on selle kooliga, mis muutub anonüümsemaks, kaovad traditsioonid, väärtused, omanäolisus. See… on järjekordne globalism.
Laulupeo kooris laulavad paljud väiksemad, omanäolised koorid. Käin kohalikes eelproovides ning sageli imestan ja imetlen, et igal kooril on oma vaimsus, oma energia. See loobki üldise väärtuse. Kui oleks ainult suur laulupeo koor, 20 000 inimest, kes käib iga nädal koos, oleks anonüümne mass inimesi. Aga ainulaadseks teevadki selle väikesed omanäolised ja isikupärased, oma traditsioonidega oaasid.
Kivimäel on muusikakeskkoolis geniaalne kultuuri inkubaator – täiesti eemal [kesklinnast], saab keskenduda, on ruumi, on avarust. Või Otsa kooli ja balletikooli vaimsus, mõlemad vanalinnas.
Mulle tundub, et see on kombinaat, mis [ühendkooliga] tuleb ja sel ei pruugi olla hinge. Nii olen ma murelik, aga siiski ka optimistlik. (Naeratab)
Kui teie teha oleks, keeraksite [nn ühe kooli] otsuse tagasi?
Mulle ei meeldi üldse suured kombinaadid, üheski eluvaldkonnas. Seal muutub kõik anonüümseks ja isikupäratuks. Pole mõistlik, et me optimeerime kõike.
Teile kuulub kujundlik ütlemine, et riigis kui kunstiteoses valivad näitlejad endale autori, orkestrandid helilooja. Ja kui riigikogu liikmed või valijamehed valivad sel sügisel presidendi, siis… kes tema teie kujundite maailmas on? Helilooja… Dirigent…
Dirigent.
Dirigent, kes peab arvestama kõikide orkestrantidega, nende eripäradega ja looma keskkonna, kus inimestel on hea elada. See on iga juhi, ka dirigendi või lavastaja ülesanne – luua kõigepealt keskkond, kus inimesed tunnevad ennast turvaliselt, kus on hea luua, kus tekib usaldus dirigendi ja orkestri vahel. Ja ta peab olema väga tark. (Naeratab)
Öelge mõni nimi ka, kellele valijamehena enda hääle annaksite, kui see oleks võimalik.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui Kersti Kaljulaid jätkab. Aga kui ta ei jätka, oleks mul hea meel, et järgmine president oleks intellektuaal, laia silmaringiga, pigem vaimuinimene kui poliitik.
Seega olete sama meelt Eesti kauaaegse peaministri Andrus Ansipiga, kes arvas, et järgmine president ei peaks tulema poliitikute hulgast.
Jah, olen nõus.
Mulle meeldivad [teaduste akadeemia president] Tarmo Soomere ja [õiguskantsler] Ülle Madise, äärmiselt sümpaatsed inimesed, väga hea ja selge jutuga.
Mul oleks hea meel, kui nemad oleksid dirigent selles orkestris, kus mina mängin. (Naerab)
