“Kui su ema sulle ütleb, et sa oled ilus, siis maksab seda infot kontrollida!” See juba klassikaks saanud lause suunab inimesi infot kontrollima ja mitte uskuma kõike, mida sulle räägitakse. “See pole minu asi, las ajakirjanikud kontrollivad. Nad ju saavad selle eest palka,” võib öelda. Jumala õige, ainult viimastel kümnenditel on olukord erinev. Mis siis on muutunud?

Eelkõige on muutunud see, et sotsiaalmeedia ilmumisega on maailm läinud individuaalsete arvamuste tööstusliku tootmise etappi. Infoturule ilmub igas tunnis miljoneid isiklikke arvamusi ja neil puudub traditsioonilisele meediale iseloomulik usaldusväärsuse kontroll. Vaadake kasvõi Facebooki infomahtu.

Kui infot on liiga palju, siis keegi ei jõua seda hinnata ja algavad probleemid. Enamik probleemidest algabki sellest, et inimesed usuvad igasugust jama. Viiruse eest võid sa ära joosta, sulguda ja minna peitu, info eest pääsu pole, see jõuab sinuni igal juhul. On käes aeg, mil endal tuleb infomaailma põhitõdesid õppida, muidu võib lolliks jääda. Koroona-ajal jama uskumine võib olla aga veel hullem, see võib ka tappa.

Aga miks me midagi usume, seda mõjutavad paljud tegurid, meil on eelhoiak. Te olete ju tundnud, et “ah see kõneleb, ta on ju loll, tema sõnu ei maksa kuulata!”.

Tegin enda jaoks väikese loetelu, et millised tegurid mõjutavad koroonakriisi taju. Vanus kindlasti, vanad kardavad rohkem, rahvus on oluline, kultuurilised erinevused, ka piirkond, kus elad, võib mõjuda. Mõjutab lähiringi kogemus, et kas keegi on olnud haige või surnud, haridus mõjutab, uskumuste süsteem kindlasti.

Soovitan üle vaadata Anu Välba intervjuu Lasnamäe venekeelse proua Ljudmillaga, kes põdes koroona üliraskelt läbi. Tema emotsionaalne intervjuu selgitab hästi, et enne nakatumist tajutakse koroonat väga erinevalt, infot saadakse erinevatest kohtadest. Aga põetakse või surrakse ikka samamoodi, tema haiglakogemuste värvikas kirjeldus võib mõnegi inimese arvamust muuta.

Teeme nüüd väikese õppimistesti.

Loete või kuulete kuskilt uudist, et maskid tekitavad ajukahjustusi või et AstraZeneca tapab või et Vene vaktsiin Sputnik V on maailma parim, sest on tehtud meie kliimavöötme jaoks, või et koos süstiga pannakse teisse kiip, et juhtida teie aju, või et kogu koroona on üldse George Sorose vandenõu ja midagi sellist.

Kõik need lollused on muide avalikus väljas kasutusel ja leidub veel kümneid sarnaseid. Mida teha, kas uskuda või loobuda vaktsiinist? Umbes 30 protsenti inimestest usub sarnaseid lugusid ja see tähendab, et meil on probleem.

Pakun viis küsimust, mida kuuldava kohta küsida.

1. Kes selle uudise on tootnud? Kas soliidne uudisagentuur, lamemaalaste portaal või tige naabrimees?
2. Kui professionaalselt on see tehtud? Kas see on põhjendatud argumentide, uuringutega või on see kellegi emotsionaalne vaimse seisundi väljendus?
3. Mis on selle uudise edastamise motiivid? Kas informeerida avalikkust või ajada iseenda või oma grupi asja? Kes sellest kasu saab?
4. Kas ma tekitan paanikat või probleeme, kui ma selle uudise edastan? Maksab mõelda küll, enne kui näiteks muutuda maskivastaste kõneisikuks. Aga kui keegi neist, kellele sa selle edastasid, jäi uskuma, viskas maski prügikasti, haigestus ja suri – mis siis, mis tunne sul on?
5. Kas neid väiteid saab kontrollida ka kuskilt mujalt? See on üks peamine meetod. Kui midagi kuuled ja kõhkled, siis otsi, kus on tõde. Kontrolli usaldusväärsest allikast.

Need viis reeglit ei ole minu välja mõeldud. Soome ajakirjaniku Johanna Vehkoo lihtsate inforeeglite kogumik “Valede paljastamise käsiraamat” on eesti keeles e-raamatuna ilmunud, pabertrükk peaks varsti tulema. Sealt ma need võtsin.

Hiljuti oli Eestis meediapädevuse nädal. Tore, et oli, aga sellest on vähe. Kui me viiruse puhul ootame vaktsiini, et see aitaks, siis mis on vaktsiin infohaiguste puhul? Ainult õppimine, haridus ja lugemine.

Jätan teile mõtlemiseks eile hommikul loetud mõtte Põhja-Carolina Ülikooli professorilt Zaynep Tufekcilt. Ta on olnud eriti läbinägelik koroona-analüütik. Ta ütleb, et Ameerika on nüüd vaktsiinikõhklejate kätes. Ei piisa sellest, et 75 protsenti end vaktsineerida laseb, viiruse saatuse määravad need, kes end vaktsineerida ei lase. Mõelge selle peale hästi tõsiselt.