Filmiajakirjanik Donald Tomberg kirjutab mõtetest, mis tekkisid pärast Raimo Jõeranna dokumentaalfilmi “Sea aasta” vaatamist. “Ka rohepöörde, mis on ju tore taotlus, aluseks on mure meie, inimese elukeskkonna pärast. Me seame end ikkagi esimeseks. Me ei suuda, ei oska, ei taha mõelda nii, et “ka loodus oigab”, et ta on elus, et ta on kuidagi samasugune nagu mina ja sina,” ütleb Tomberg.

“Sea aasta”. Režissöör, stsenarist ja monteerija: Raimo Jõerand. Operaatorid: Rein Kotov, Sten Johan Lill ja Raimo Jõerand. Helilooja: Ardo Ran Varres. Produtsent: Marju Lepp. Dokumentaalfilm, kestus 57 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 2.02. 2021 festivalil Docpoint Tallinn. “Sea aasta” on nähtav ERR-i Jupiteris.

Raimo Jõeranna dokumentaalfilm “Sea aasta” (2021) on selge õnnestumine. Film on valminud Andres Söödi dokumentaalkroonikate vaimus, hakates mõttelise järjena kokku Söödi filmidega “Draakoni aasta” (1988), “Hobuse aasta” (1991) ja “Möödunud sajandi Eestist” (2000). Sööt vaatab kõike distantsilt, näeb ja näitab seda, kuidas elu avaldub, ning samas on ikka kohal autori pisut nukker muie. Sama suuna on võtnud ka Jõerand, kes kohati on aga Söödist pillavamgi, ja kui nii võib öelda, isegi laboratoorsem.

1.

Need, kel “Sea aasta” veel nägemata, võiksid lahkesti aega varuda, et teemasse mõnuga sisse minna. Alustuseks soovitaksin üht Raimo Jõeranna artiklit “Kellele on vaja eesti dokki?”, mis ilmus ajakirja Teater. Muusika.Kino oktoobrinumbris 2019. Jõerand räägib seal meie tõsielufilmi kujunemisest. Seejärel, kui vähegi mahti, võiks Netikinos vaadata üle ka Söödi “Draakoni aasta”, mis kajastab aastat 1988, ning siis sealtsamast kohe ka Jõeranna “Sea aasta”, mis võtab kokku aasta 2019. Muidugi, elu kiirteel, ajal, mil meil aega on üha vähem, tundub säärane süvenemine lubamatult pika peatusena, aga et koroonaviirus on kõiki tubasemaks sundinud ja ka kiirustamist piiranud, võib säärane luksuslik lähenemine siiski kõne alla tulla. Seda enam, kui aeg ja ajastuline huvi pakub. Või veidi teravamalt – kui pakub huvi murranguline ajastu(lise)s.

Muidugi võiks “Sea aasta” ette vaadata ka “Hobuse aastat”, mis kajastab aastat 1990, ja “Möödunud sajandi Eestist”, mis toob kokku aastad 1996 ja 1997. “Draakoni aasta” ja “Sea aasta” pakkusin aga vaatamiseks paari just seetõttu, et 1988. aastat kokku võtvast “Draakoni aastast” saame tugeva tunnetuse taasiseseisvumise algusest. Jõeranna 2019. aastat käsitlev “Sea aasta” (mis filmi algupooles Heinz Valgu kõne kaudu muide samuti “Draakoni aastale” viitab), tunneb aga muret selle üle, kui palju meil enam üldse on jäänud aega siin maakamaral ringi trallida.

“Sea aasta” peale langeb tuleviku (ohu)vari, see film vaatab ees terendava  ökoloogilise katastroofi suunas ja tegeleb ka võimaliku lõpuga, see on selle filmi suurim valu.

Nõnda võibki jämedalt võttes rääkida “Sea aasta” kroonika kahest peamisest kihist. Aluskiht küsib, mis saab me elust homme, kui tänase majandusmudeli poolt tapetud loodus viimaks ka vaid “tapetu viljad” annab ja kehtiv majandusmudel kolinal kokku kukub. Pealiskihil annab aga tooni konservatiivide ja liberaalide vastasseis: EKRE esiletõus ning koondumine EKRE ning konservatiivsete vaadete vastu laiemalt. Nii Sööt kui Jõerand on pannud kaamerad käima, et talletada ajastulist murrangut.

Nende kahe filmi vahel on vaid 31 või 33 aastat (sõltuvalt vaatepunktist), aga neid järjest vaadates võib kogeda pöörast ajahüpet. “Draakoni aasta” uus ärkamisaeg, laulev revolutsioon, rahvas lehvitab joovastuses sinimustvalget ja kuuleb lubadust “Ükskord lehvib sinimustvalge ka Pika Hermanni tornis!”. Venekeelne elanikkond on nõutu, Rahvarinde vastu organiseeritakse Interrinne, mis heidab, esialgu veel IME vormis, riikliku iseseisvuse toetajatele ette ühiskonna lõhestamist. Vaba Eesti “Sea aastas” on ühiskonna lõhenemine maailmas toimuva peegeldusena jõudnud ja toodud eestlaste keskele.

Kui mängida mõttega, et inimesed, kes “Draakoni aastas” kätest kinni hoides Raekoja platsis ja Lauluväljakul koos õõtsusid, ärkaksid “Draakoni aasta” järel “Sea aastas”, siis valdaks neid alustuseks küllap pöörane rõõm ja seejärel õud: “Ah et juba 2019 ja… me oleme vabad?! Me võitsime?! Pidimegi ju võitma – niikuinii! Me oleme Euroopa Liidus ja NATOs?!” (No siin saaks vähemalt kümme minutit järjest õnnest nutta.)

Ja siis hakkab õud ja puhas arusaamatus kerima. “Savisaaar – mis mõttes “läks venelasi püüdma” ja on korrumptant? Lauristin – mis mõttes sots? Oot, mis mõttes sisseränne ja väljaränne? Positiivne saldo tänu sisserändele? Oodake, oodake…! Globaliseerumine kui kaasaegne väärtus?! Võimatu! Võimatu! Rahvuslane on fašist?! Rahvusriigid on oma aja ära elanud?! Kuulge, lõpetage naljad! Ei noh, see on uni. Ma näpistan ennast ja ärkan, kohe ärkan! Miks see ilus unenägu nii jubedaks pöördus? Ma magan, ma magan!” (Vahepeal sonib midagi konna keetmisest.) “Ma näpistan end ja ärkan!” Ja näpistab ja ärkabki Draakoni aasta lõppu ja on valmis sööma kasvõi kartulikoori, et saada viimaks ometi päriselt vabaks.

Tahtmatult jäin “Draakoni aasta” rahvakogunemistega kaasas käinud hulgalisi loosungeid vaadates mõtlema, kui paljud neist loosungitest kvalifitseeritaks täna sirgelt natsivärgiks. Selliseid nopiks ikka tublisti. Ja tuntud näitleja, kes öisel tõrvikukogunemisel (sic!) Brechti tsiteerib (veelkord sic!), no tema viidaks nüüdsel ajal kohe vangi. Hea küll, täna ehk veel ei viidaks, aga kui vaenukõneseadus ära tehakse, siis saaks ta kriminaalasja sellise ülesastumise eest kohe kindlasti kaela. Ja samas, vaatad seal Interrinde plakateid – mõnigi sobib tänasesse hästi. “Nõuame võrdsust”, “Nõuame rahvaste sõprust”… 

2.

Ütlesin ülalpool, et ühiskonna lõhenemine on täna meie keskele toodud, ja tõesti nii ka arvan. Lihtsalt öeldes, kui poleks nii-öelda progressiivse ajaloolise programmina teostuvat globaliseerumist ja vastavat toorest turbulentsi, ei oleks ka ühiskonna lõhenemist. Siin-seal muidugi nagistataks nagu ikka, ja peamine mure oleks jätkuvalt see, kuidas kindlustada meile ohutus Venemaa ees, aga olukorda, kus “vend ei tunne venda”, julgen väita, kindlasti ei oleks. Globaliseeruvas ilmas ei ole rahu maa peal aga lihtsalt võimalik. Katse sulatada kokku erinevad kultuurid, religioonid, erinevad minevikumälud ning ajaloolised erinevused toob paratamatult kaasa a) plahvatusi, b) küsimuse uutest kultuurilistest dominantidest – see peaks olema selge igale algkooliõpilasele.

Ühtlasi võiks igaüks, kes tunneb muret looduse pärast, silmas pidada, et globaliseerumine teenib eelkõige majandust, end korrates, teenib sedasama tulevikuõudu – loodust hävitavat tänast majandusmudelit. Ja kui mõtleme Eesti peale, siis on globaliseerumine, või peenemalt öeldes, sellega kaasnevad protsessid, kindlaim viis saada lahti meil ikka veel elavast kohapärimusest, seotusest maaga nagu koduga, oma kodumaaga. Nojah, aga siis tulevad ju väärtused….

Ütleme nii, et globaliseerumist esildav ja sellega kaasas käiv jutt väärtustest on nagu ahnuse vundamendile püstitatud “headuse” catwalk või siis nagu tuhksuhkur betoonil, mis peaks eemalt meenutama kooki.

Täna pidevalt korratud “euroopalikud väärtused” tõrjutaks mitmes oma avaldumisvormis veel 20. sajandi alguse Euroopas Euroopast ruttu võimalikult kaugele. Võime öelda, et 21. sajandi Euroopa on jahmatav ja võõras Euroopale, mis oli enne seda, enne teist maailmasõda. Või meenutame kasvõi aega, mil Eesti astus Euroopa Liitu – toona ei kahelnud eriti keegi, et see on rahvusriikide liit; täna elame Euroopa Liidus, kus rahvuslikkus samastatakse kergelt fašismiga ja üha enam kuuleme, et rahvusriigid on sellistena oma aja ära elanud. Miks siis? Kas ehk seetõttu, et rahvusriigid ongi loomult kurjad – ehk kuna rahvusriik, siis ka fašistlik; ja lihtsalt riik, mille aluseks pole rahvus, on hea,  sest selline riik pole fašistlik?

Tjah, põhimõtteliselt sellise pildi maalibki Daniel Cohn-Benditi ja Guy Verhofstadti rusket kuulsust kogunud Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest (saadaval ka eesti keeles). Ent see pole veel kogu vastus, sama manifest toob välja ka pärisprobleemi. Tegelik murekoht asub majanduses. Rahvusriikide ühendusena ei saa Euroopa Liidu majandus õiget hoogu – iga liikmesriik seisab ju eelkõige oma huvide eest. Rahvuslusejärgne Euroopa oleks aga sest patust prii – üksainus Euroopa, üks (välis)piir, ainus hümn – “Ood rõõmule”, sama lipp – Euroopa tähelipp – ja tulemusena suudaks rahvuste ja rahvusluse järgne Euroopa Liit võistelda majanduslikult “teiste globaalsete mängijatega” palju edukamalt. Eks iga lugeja saab siin ise otsustada, kuivõrd ettekäändelisena mõjub püstitus “rahvusriik on halb, sest soodustab fašismi või lausa võrdubki sellega”, kui taustal on põhimure: “Euroopa Liidu majandus ei toimi seni, kuni EL on rahvusriikide liit.”

Ütleme mõttemänguna, et samast baasväärtusest lähtudes võiks mingis võimalikus maailmas Euroopa Liit, juhul kui ta avastaks peamise majandusmootori natsionalismis, hakata väärtuspõhiselt flirtima hoopis fašismiga… Aga olgu, see, kuidas meil “justnagu fašismi vastu” tõepoolest fašistlikud agendad käiku lähevad, on juba hoopis teine jutt. Olgu siin viiteks antud vaid Thomas Manni tõdemus – tema nägi fašismi tuuma selles, et endale võetakse õigus otsustada teise elu üle (olgu siis rahvusest või mõnest muust alusest lähtuvalt).

Tulen nüüd pikalt passaažilt “Sea aasta” juurde tagasi ja meenutan vabalt, mälu järgi seda, mida üsna filmi algul rääkis Kaupo Vipp.

Praegune, pidevale kasvule orienteeritud majandusmudel viib paratamatult kollapsini. Kui Euroopa Liidus oodatakse, et rahvusriigid omavahel konkureerides edendaks majandust, ja siis hiljem mõeldakse ringi, et teeme teistmoodi (kaotame rahvusriigid ära), siis kollapsi poole ligutakse ikka, sest kasvule orienteeritud majandusmudel jääb ju samaks. 

Võib pakkuda, et kollapsi poole liigutakse siis veel vilkamalt – eeldatakse ju, et EL-i majandus hakkaks siis, niinimetatud tehniliste tõkete kõrvaldamise järel, ja ikka sama, kasvule orienteeritud majandusmudelit ekspluateerides mühinal kasvama. Muide, EL ongi ju välja kasvanud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisesest aastal 1951 ja on selgelt majanduslik ühendus, selle aluseks pole “euroopalikud väärtused”. Kui oleks, siis oleks Euroopa Liidus kõik hoopis teisiti ka aluslepingutes, siis ei saaks Euroopa oma ajalugu nii hõlpsalt unustada. Ses mõttes on Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt tõepoolest juurte juures. Aga noh, mis sellest, katsume parem omavahel selgeks teha, kes on hea ja kes on halb, ja lepime kokku, et konservatiivid on halvad.

Õigupoolest, selleks et tänases ebakindlas maailmas end üldse kuidagi tunnetada, positsioneerida ja mingitki (ideoloogiliselt ülalt alla pakutud)  turvatunnet omada, tuleb seesama “hea – halb” eristus lasta endale lausa piitsaga sisse peksta, nagu omal ajal teadmine pärisorjusest. See peab muutuma automaatseks, mõistuse ja kriitikameele üleseks refleksiks. Hea oleks, kui see eristus, ja sellest tõukuv identifikatsioon jõuaks vähemalt sinnamaale, et kõik, kes on headuse poolel, hakkaksid kätega suppi sööma, kuna konservatiivid söövad suppi lusikaga.

Sest muidu… muidu on asi tõepoolest ohtlik, muidu ei tantsita seda tantsu, mida vilepill puhub.

Seega, vastavat eristust tahaks kohe väga teha, seda enam, et ka “Sea aastast” rääkides näikse inimesi eriti köitvat just konservatiivide ja liberaalide vastasseis. Ja ses mõttes mõjub see film täna ka üllatavana, isegi vastuvoolu ujujana. Jõerand, nagu ka Sööt, vaatab kõrvalt.

3.

Kuigi ma olen ammu kaotanud lootuse,  et konservatiivi/liberaali diskussioonis saaks üks või teine pool teisele midagi tõesti mõtlemapanevat avada – sel lihtsalt põhjusel, et tõde ju enam ei ole, või kui, siis on see häbiasi, saab siiski tervitada iga teost, mis kaasaegsest ideoloogilisest konjunktuurikorraldusest mööda loovib. “Sea aasta” seda teeb ja sellega tuleb kaasa ka natuke nalja, seda leiab filmist, aga ka filmi “ümbert”, kontekstist. See kontekstinali on kuidagi hoiakutes, et: “Jah, näidates vastasseisu “EKRE ja muu maailm” filmis küll pooli ei valita, aga noh, me ju saame aru… Ja et mõni teine võib ju vaadates ka teistmoodi aru saada, aga ikkagi, me ju saame aru…” Ja seesama Kaupo Vippi sedastus: nii või teisiti, ikka hoiame kurssi kollapsile, unub või kaob ses “saame arus” ära. 

Siinkohal luban endale veidi irooniat. Kuna “Sea aastas” on kõvasti marssimist, juhatan samas taktis sisse järgmise lõigu: “Vasak! Parem! Vasak! Vasak! Vasak…! Laulu, mitšurinlaste marssi, alga! “Me loodust vapralt võidame, ei oota temalt mingeid ande…”” Tõepoolest, tuleb nõustada väitega, et inimene on täna targem kui kunagi varem (kuigi talle tuleb televisiooni kaudu umbes nädal aega seletada seda, kuidas on õige kanda näomaski) ja et varem olid inimesed rumalad ja elasid pimeduses. See peab olema tõsi. Sest kuidas teisiti seletada seda, et Maa on küll vana umbes 4,5 miljardit aastat, aga inimene on suutnud viimase 50–60 aastaga teha talle sirgelt 1:0. See viimane 50–60 aastat on olnud ühtlasi aeg, mil oleme elanud paremini kui kunagi varem, ja saanud imestada, kui halvasti ikkagi vanasti elati. See on ka aeg, mil inimene on end eriti jõuliselt vanadest muinasjuttudest lahti rebinud, progressi mõttes on see olnud lausa kuldaeg.

Sel mündil on ka teine pool… “Sea aastasse” on sisse pikitud arhiivikaadreid, näeme, et põlevkivi on meil optimistlikult kaevandatud juba esimese vabariigi ajal. Tänane tarkus ütleb seda pilti vaadates üht, toonane tarkus teist, aga arvan, et toonane tarkus ehk isegi ei eksinud. Ei eksi ka praegune. Aga kuidas siis? Selles mõttes, et kui palju vuras meil siis, esimese vabariigi ajal, tänaval autosid? Milline oli maal ja linnades elavate inimeste arvuline suhe? Seda, et inimene võiks veel lähemas tulevikus oma ahnuses planeedi ära rüüstata, ei osanud keegi ette näha.

Ja siin on veel üks nüanss, mida tahaksin välja tuua. Arhiivikaadrite taga räägib Päts “põlevkivist, mida meie maa meile annab”. Võrdluseks: “Me loodust vapralt võidame…” Ühest antropoloog Liivo Niglase filmist meenub, kuidas reservaadiindiaanlased rääkisid kalapüügist. Nende arusaamist mööda kalad tegelikult tahavad ennast inimesele anda. Ja kui saak on rikkalik, siis väljendub selles ka inimese õige ja hea suhe loodusega. Kui aga saak on kehv, siis näitab see, et inimesed on olnud halvad – kalad ei taha enam end inimesele anda. Tark 21. sajandi inimene saab nüüd rumalate pärismaalaste üle naeru pugistada, saab pead vangutades viidata teadusele, aga huvitav on see, et nende indiaanlaste arutluskäik võib küll olla ekslik, aga järeldus on õige. Asi ongi nimelt selles, et inimene on loodusega halvasti käitunud. Ja nõnda võib juhtuda, ja juhtubki, et justkui ekslikult arutlev indiaanlane elab looduse suhtes kõigis oma praktikates õigesti ja hästi, teadust tundev 21. sajandi tark inimene aga ei saa sellega hakkama.

Ühesõnaga, suhtumine “mida maa meile annab” on austav ja hoopis midagi muud kui “maa on see koht, kust me võtame”. Viimaks on asi ikkagi suhtumises.

Suhtumine ongi vaade. Ja kui me ei suuda muuta oma suhtumist maase, mõista taas, natuke nagu indiaanlased, et “maa annab meile”, siis ei aita ka murelikud ja massilised marsid ja piketid.

Neid me näeme “Sea aastas” kõvasti, “Draakoni aastas” aga näeme, kuidas tehakse imet. “Ei fosforiidile!” – sealt ju kõik algas, oli tohutu valu ja mure oma looduse pärast. (See fosforiidiküsimusega maadlemine seisab meil veel lähiajal taas ees – nagu “Sea aastas” üks poliitik ütleb: “Seal on rikkus.” Ja me tahame ju rikkust, viie rikkama riigi sekka…)

Ime on aga see, et “Draakoni aastal” paneb Süda tänava otsas olev hõlmikpuu seisma uue ooperimaja ehituse. See puu loetakse uuest ooperimajast tähtsamaks. Vaat siis, mida teeb see tänapäeva mõttes natsikari. See on ime küll. “Sea aastas” on ses mõttes meeleavaldustel kõik juba üldine ja globaalne – ärge võtke meilt tulevikku, aitame loomi, hoiame loodust… Loomulikult on see kõik õige ja isiklikult pean Greta Thunbergi, kelle taha eelkõige just lapsed ja noored on kliimamurega koondunud, tõepoolest äratajaks. See laps kannab ränka risti. Siinkohal aga meenutuseks, 1988. aastal oleks meil, juhul kui fookus on näiteks loomade päästmisel, need, kes majanduslikel kaalutlustel loomi piinavad, lihtsalt tuimalt häbiposti ära veetud. Milles on vahe? Ühel pool, 2019, on eelkõige liikumine; teisel pool, 1988, seejuures ka endastmõistetav julgus mingid asjad kohe reaalselt ära teha.

Kuigi see osutus midagi ei muuda – ka kliimaküsimusest saab tekitada justkui “plaadi”, mis käib ja millega kõik on nõus, aga… mentaliteet sisuliselt ei muutu. Kõige lihtsamalt öeldes, ei muutu suhtumine, et loodus on inimese jaoks ressurss. Tuntakse lihtsalt muret, mismoodi seda ressurssi paremini kohelda, liigutakse globaalselt… Ka rohepöörde, mis on ju tore taotlus, aluseks on mure meie, inimese elukeskkonna pärast. Me seame end ikkagi esimeseks. Me ei suuda, ei oska, ei taha mõelda nii, et “ka loodus oigab”, et ta on elus, et ta on kuidagi samasugune nagu mina ja sina. 

Ma ei tea… alustada tuleks… näiteks allikast. Saada aru, et allikas ei ole mitte ainult “see”, kus on rõõmustavalt puhas vesi, vaid “see”, millel on oma lugu me kohapärimuses, mis selle pärimuse kaudu kuulub meiega me sügavamates kihtides kokku, on osa meist ja, et kui me teda reostame, siis reostame iseennast. Ja kui mingi jama on, siis tulebki end puu külge siduda, et seda puud maha ei saaks võtta. See on kahtlemata kolklik, ikka ja eelkõige oma kolgast valvav suhtumine, maarahvast matsikarja suhtumine. See on meie suur ja sügav väärtus.

4.

“Sea aastas” on kõvasti piketeerimist, rongkäike ja marssimist. EKRE-l on tõrvikurongkäik, siis aga tullakse EKRE vastu marssima… on USA-st Trumpi-vastase protestina alanud üleilmne naistemarss… Pikett vaheldub marsiga, see omakorda piketiga. “Draakoni aastas” on samuti rongkäik piketi järel ikka ja jälle, aga ometi on siin veel kõik lihtne – kõik meeleavaldused on saanud tõuke siitsamast Eestist, lähtekoht ja püüded on selged, ei ole ideoloogilisi mänge, eestlaste poolel seob kõiki see, et tahetakse vabadust.

“Sea aastas” on neile, kes lähemalt tagamaid mõista tahavad, mitmel puhul asi juba päris segane ja mitte filmitegijate süül.

Näiteks on marss, mis peaks välja nägema nagu kodanike vaba meeleavaldus, aga sama hästi on see ka poliitiliselt koordineeritud. Käib pidev ideoloogiline ja seejuures topeltkihtidega heitlus. Kaamera ees on elu, nagu ta avaldub, ja ta avaldub oi kui mitme vindiga – hea oleks, kui saaks “Sea aastat” vaadata vähemalt paar korda, siis ilmnevad ühe sündmuse kajastumisel eri kihid ja topeldused, küllap sünnib seejuures ka selliseid tähendustasandeid, milliseid autoritel ei pruukinud mõtteski olla.

Helilooja Ardo Ran Varresel on olnud keeruline ülesanne, sedalaadi filmis saab muusika sõnumi saatjana, ühe või teise stseeni mõtestajana, erilise kaalu. Varreski on tajunud toimuvas kummastust, isegi groteski, on tajunud, kuidas segunevad koomika ja kurbus.

Filmi leitmotiiviks võib pidada loojangut. On ökoloogilise kriisi tajumine, kollapsi eelaimus, laulupeol lauldakse Runneli sõnadele “Me liigume loogeldes loojangu poole”, see saab filmi kontekstis mitmetähenduslikuks.

Nii saab küsida, kas loojangule, päeva või õhtu lõpule võib enam üldse järgneda lootusrikas algus.

Ka see lootusrikas algus on olemas. Mahedal juuliõhtul tähistab Saaremaal Taga-Sõrves Kaupo Vippi vedamisel oma sünnipäeva Torgu Kuningriik. See on kogukond, nagu me kogukonnast mõelda või isegi unistada tahame, siin on omad inimesed, soojus ja huumor. Keegi ei eputa ega oiga, ei pritsi ideoloogiatega, hea on koos olla. Kogukond võib olla pääsetee. Ja päike loojub mere taha.

Omaette lust oleks lahti rääkida üht või teist “Sea aasta” episoodi. Valin neist paljudest vaid ühe, sellise, mis esmapilgul ei paista ei intrigeeriv ega mahlakas. Aga kui filmi teist korda vaatasin, siis avastasin, et see on pööraselt kõnekas, kurb ja naljakas korraga.

Taas üks rahvakogunemine Toompeal, kõnet peab mees, kes on olnud Eestimaa Roheliste esimene eestkõneleja. See on sümpaatne mees. Ta räägib: “Meil on paljugi õppida lindudest.” Ja räägib siis, kuidas linnud teevad pesa ühte kohta ja siis samad linnud lendavad ära ja teevad pesa hoopis teise kohta. “Meie suitsupääsuke on samamoodi ka Lõuna-Aafrika suitsupääsuke.” Ja räägib, et inimene võiks siit õppida, teha samuti, ja olla ka sama vaba nagu lind. Kaamerapilt näitab meile korraks, et seda kõnet kuulavad katusel ka mõned linnud. Need linnud on… kajakad. Ses kõrvutuses sünnib tragikoomiline võõritus, mis filmitegijatel ehk mõtteski polnud. Kajakad, kes hulganisti linnatänavail patseerivad ja tuvidele kohta kätte näitavad, on üks ütlemata kurb vaatepilt. Me ju saame aru, et nad on loodud, kui soovite, “uhkelt ja vabalt”, mere kohal lendama, mitte prügikastides aelema. Prügimägedest rääkimata. Aga just selle on nad ära õppinud. Samuti on selge, et rändlinnud ei rända põhimõttel “pesa siin – pesa seal, kodu igal pool”. Koolitunnis ei saaks sellise jutuga kõrgemat hinnet kui kaks.

Meie rändlinnud lendavad ära, kuna siin tuleb talv peale. Kui talve siin peale ei tuleks, siis nad kuhugi Aafrikasse ei kipuks. Ühtlasi pöörduvad nad pärast alati Aafrikast tagasi, võtavad mingil arusaamatul põhjusel selle ränga ja ohtliku tee taas ette. Miks? Ilmselt mitte sellepärast, et neil on “pesa siin ja pesa seal”. Nad tulevad koju. Või küsime siis nii. Miks nad ei jää Lõuna-Aafrikasse, kui nad ju jääksid võimaluse korral, talve puudumisel Eestisse? Sel lihtsal põhjusel, et kodu on siin. Mujal käiakse talvitumas. Nii et kui tõesti tahta õppida lindudelt, siis kajakaid nende uute õpitud harjumustega eeskujuks võtta ei maksa, ja mis puudutab meie rändlinde, siis nendega on nagu mesilastega, kes ikka ja kõigest hoolimata “lendavad mesipuu poole”.

Kui ühelt poolt õpetatakse lindude võrdpildi abil, kuidas globaliseeruv maailm aitab meil olla õnnelik ja vaba, või vähemalt pakub selleks võimalust, siis teisalt meenub mulle intervjuu, mille tegin lingvist Indrek Pargiga. Tsiteerin Parki.

“Ma ütleksin, et kõige avatumad ja maalimateadlikumad, kõige üleilmlikumalt või globaalsemalt mõtlevad inimesed ongi põlisrahvad, mitte riigirahvad. Kuna põlisrahvastel on eriline side maaga, siis on nad ka esimesed, kes muutusi tähele panevad. Ka eestlased on siin väga hea näide. Ornitoloogid panevad meie kalakotkastele, konnakotkastele, musttoonekurgedele raadiosaatjad külge ja siis need linnud lendavad talvituma näiteks Sudaani. Ja meie ornitoloogid lähevad uurima, et miks raadiosaatjad lõpetasid funktsioneerimise. Ja mida nad näevad? Et Sudaanis on nälg, toimub üleilmne kliimamuutus, koos sellega ka kõrbestumine ja siis vaesed sudaanlased lihtsalt söövad neid rändlinde, kes Euroopast sinna lendavad. Meie märkame, et meie linnud kaovad järjest ära, lähevad Aafrikasse ja tagasi ei tule – aga arvan, et see just panebki meid kui põlisrahvast mõtlema, mis toimub Aafrikas. Meie paneme selliseid asju ruttu tähele, sakslane või isegi soomlane, ma arvan, omas riigis selliseid asju väga hästi ei märka, sest need riigid on lihtsalt liiga suured.”