Koroona-aasta pole pea peale pööranud mitte ainult majanduse ja tervishoiu, vaid ka sisseharjunud suhtlemis- ja suhestumismustrid inimeste vahel. Kõik, mis varasemalt igapäevaelus toimus ja toimis mingites kindlates raamides, on muutunud. Pered ja paarid on vastamisi täiesti uute olukordadega, töö-kool-lasteaed-huviringid-komandeeringud-rutiin on asendunud ootamatult tiheda koosolemisega, millest puhkust võtta pole võimalik. Sugugi mitte kõik ei suuda sellise intensiivsusega kohaneda ning väikesed mõrad paisuvad suurteks lõhedeks. Ärevatel aegadel kerkivad pinnale ja võimenduvad kõik suhete kitsaskohad ja omaenda tarkusest nende klaarimisel ühtäkki enam ei piisa.
Tänapäeval on järjest tavalisem omaette pusimise asemel ka suhteprobleemide tekkides abi otsida ja siis jõutakse ka nõustaja või terapeudi vastuvõtule. Enamasti tuleb aga tõdeda, et kitsalt oma suhtele keskendudes ei saavutata suuremat lähedust, sest probleem saab kütust varasematelt lahendamata suhetelt partnerite elus ja on mõjutatud sellest, kuidas peresuhteid laiemalt mõistetakse ja neis toimitakse. Nii jõutaksegi sageli teemadeni, mis on seotud vanemate ja laiendatud peresüsteemiga.