Meenutan varasemaid kevadeid. Sulas lumi, läks jää. Tulid linnud, tärkasid tunded ja kõik, mis südamest. Kevad tegi talvele tule alla ja elu hakkas pisitasa keema. Tartust sai ülessulanud naeratuste linn täis nõtkeid noogutusi, juhuslikku jutusädinat ja pealtkuuldud vestluskatkeid, mis segunesid rõõmsaks vulinaks. Kevad on südamete sulatusahi.

Mõtlen kõigile tühjadele kesklinna tänavatele. Rüütli ja Küütri. Lossi ja Lutsu. Magasini ja Poe. Meenutan, millised nägid nad välja siis, kui olid inimestest tulvil. Üle-eelmisel aastal ja kõik mu eelneva elu kevaded enne seda. Sel kevadel on nad tühjad kui reedeõhtuti Päeva ja Öö või südapäevane Kesk tänav keset Karlovat. Aga muidu on kõik sama. Poriloigud aukuvajunud munakividel ja tilkuvad räästad kõrgel pea kohal. Kevadmärgid vaateakendel ja kangialuses, välisustel ja laternapostidel. Vastu väärika raehoone seina nõjatub noor tudengiplika, kel silmis sinna südamest sulanud pilk, mis ikka neil, kes ootamas kedagi kallist. Kohvikuakna all istub üksik vanahärra, kel seljas ülikond, ees auramas kohvitass ja sel kaaslaseks pits konjakit. Tema silmis läigib midagi helget, kuid kauget ja mõtetes keegi, kes enam kunagi ei tule.

Mõnikord on tühjade tänavate vaikus ja tummad tunnistajad selle sees üks ilusamaid, mida teadsin. Täna on see nukker. Kummaline, kuidas meeleolu muudab asjade väljanägemist. Hele tumeneb ja tume võib helendada. Ilus muutub ilutuks. Ilutu ilusaks või veel ilusamaks. Või teeb kellegi rõõm sind nukraks. Miski pole see, mis ta välja näeb. Keegi pole see, milline ta paistab. Ka inimesed, kui neid õhtustel Tartu südalinna tänavatel kohata võiks. Kummaline, kuidas inimeste puudumine muudab tänavate väljanägemist.

Jalutan mööda inimtühja jalakäijate tuiksoont – Küüni tänavat – läbi veretu kevade. Pööran Vanemuise mäest üles ja mõtlen tühjadele teatrisaalidele. Äsja kajasid neis kandvad pausid, pinev vaikus, ootusärevus, naeruturtsatused ja -pahvakud, aplaus. Meenutan kõiki neid tänulikke nägusid, mis peegeldumas laval kummardusi jaganud näitlejate palgeilt ja silmist. Üks kummardus veel. Ja veel. Ja siis veel üks. Inimesed teatrisaalides olid õnnelikud, et nad said osa millestki kordumatust, ja nukrad, et see sai nii ruttu läbi. Kõik, mis hea, ongi üürike. Ent helgeid lühiajalisi pisiasju ja hetki teineteise otsa rivistades tunneme me end alati hästi.

Muidu on seal ju kõik sama. Pehmed toolid ja loožikohad. Paksud kardinad ja uhked eesriided. Ainult et lavalauad ei naksu. Pole hääli ega aegamisi tuhmuvat valgust, mis juttudest sumisevat publikut vaikima kutsub. On vaid tasane ja nukker vana teatrimaja, kes igatseb näitlejaid ja külastajaid. Lavastajaid ja valgustajaid. Piletikontrolöre ja inspitsiente. Kummaline, kuidas nende puudumine muudab teatrihoone sisemist ilu. Arvata on, et isegi näitlejate näoilmed mustvalgel fotogaleriil on omandanud teatrimaskile iseloomuliku naeratuse, korrates ühehäälselt “üks suunurk üleval ja teine all, see on me eluteatri maskiball”. Need mu kirjutatud ja Instagrami kontol avaldatud sõnad meenutavad, et kõik mis on elus, on alati muutuses. Küll tulevad neisse majadesse tagasi kõik need hääled ja naerud, elamise rõõmud ja elamused. Õieti pole need kuskile kadunud, vaid teises vormis ja kohas – meie endi sees.

Kuigi ihu pole veel tornita Maarja kiriku juureski, on mõtted tõtanud Tartu Mänguasjamuuseumi ja Teatri Kodu juurde. See armas paik, kus on alati lapsepõlv, tuli välja ühe vahva algatusega, mis sobib hästi mu mõtteid täiendama. Tartu Mänguasjamuuseum kutsub kõiki teatreid ja muuseume osalema fotode ja videomaterjalidega sotsiaalkampaanias “MUUSEUM ÜHELE. TEATER ÜHELE. KULTUUR ÜHELE”, et vaadata enda sisse, leida üles see, mis ajab vihale, ning muuta mängides ja luues leitu selleks, mis ajab naerma. Kampaania eesmärk on läbi loomisprotsessi leida endas rõõmu täna, siin ja praegu.

Ometi mõtlen ka neile, kelle elud on tühjad nagu tänased tänavad ja teatrisaalid. Nende jutud pole hõbedast ja vaikimine kullast, sest neil pole oma vaikust kellegagi jagada. Kulla väärtus seisnebki ju selles, et seda saab kellegagi jagada. See vähene, mis neid rõõmustab, on rahvarohked tänavad ja teatrisaalid. Tuttavatelt nägudelt langevad noogutused, pargipingijutud. Kohvikusumin ja juhuslikud vestlused.  Jagatud aplausid ja vaikused kesk teatripublikut ja näitlejaid. Maailm, mis algab seal, kus kerkivad eesriided ja kus kõik on alati võimalik. Maailm, mis algab koduukse tagant. Kasvõi seesama kevadine Tartu, kus ma neid mõtteid mõlgutades longin.

Ma ainult ei jaluta, sest Tartu on jooksmiseks loodud linn. Tõesti, paigas kus me kiirustame aeglaselt, leidub pea igal sammul mugav ja kergelt-kiirelt kättesaadav võimalus tervisespordi harrastamiseks. Järjest arenev kergliiklusteede võrgustik, kaunid Emajõe kaldad, igasugu vabaõhuspordiplatsid ja kõik muu.

Mille peale mõtlen ma siis, kui jooksen mööda kevadist Tartut? Esimesel kilomeetril kihutavad mu mõtteist läbi kõik päevasündmused. Järgmised kümmekond minutit ei mõtle ma mitte millelegi, siis on mu pea tühi kui raeplats koroonakevadel. Seda tühjust ja vaikust on vahel vaja, sest mõnedel mõtetel on vaja tantsuruumi ja osad neist tuleb lasta rändama.

Hämmastav, mis kõik võib meenuda, kui lased meeled rändama.

Millegipärast mulle ei meenu, et oleksin jooksutiirude teises pooles mõelnud muud kui head. Vahel satub sekka mõni nukker mõte, mis pole loomult ju sugugi paha. Teinekord jälle tunnen mõtetes kellestki-millestki puudust. Aga eks inimene igatseb ikka taga tuult, kui on tuuletu, valgust, kui on pime, mõnd häält, kui valitseb vaikus. On ju säärane igatsus inimeseks olemise osa.

Ühel äsjasel varahommikusel jooksutiirul arutlesin endamisi, et ma ei tunne puudust uhketest õhtusöökidest, ega moodsatest kaubamärkidest pungil keskustest. Ma ei hooli bankettidest ja ballidest, vastuvõttudest ja osturallidest. Aga ma tahan valgusfooride värvimuusika saatel läbi linna ja inimeste jalutada. Ma igatsen kohvikute taustamuusikat. Kõiki neid kolksatusi ja kribinad-krabinad. Pokaalide kõlle ja õlleklaaside tuhme mütsatusi. Võõraid tervitusi ja kohatut naerulaginat naaberlauast. Toidunõude klirinat. Jutusuminat ja pominaid. Ma igatsen lihast ja luust inimesi. Sunnitud ja sundimatuid silmast silma vestlusi. Võõrastega vahetatud viisakusavaldusi, piinlikke vahejuhtumeid ja punastamapanevaid hetki. Ka kohmetuks tegevaid hetki, mida vahel ette tuleb, kui juhuslikud vastujalutajad teineteisest mööduvad ja kumbki korraga ühele ja siis teisele poole astudes teineteisele teed anda üritavad. Ja siis uuesti. Ma tunnen puudust reedestest linnaõhtutest, mis oleks nagu reede õhtud mu kodulinnas olema peavad, ja muretutest inimestest nende sees.

Kui ma tiiruga Vana-Ihaste majade vahele tagasi jõudsin, hakkasid tänavad tasa virguma. Ühe päevinäinud suvila ees seisis üks vana mees, kellel olid vuntsid, suitsev sigarett ja Opel. “Jõudu külamees,” viipas papi, “äkki ma viskan su kuskile ära kui sul kiire on.” Seejärel läks papi vunts viiesaja peale ja keset varajast koroonakevadet popsus kõige ehedamat sorti naer. “Vahel tuleb ikka nalja ka visata,” hõikas vanamees. “Eriti sellistel murelikel aegadel.”

Njah – nii on see elu seatud, mõtlesin hiljem maja ees venitusharjutusi tehes. Mõtlesin veel veidi ja kirjutasin tuppa jõudes järgmised read:

Kord laiuvad mured kui metsad,
kord kõrguvad rõõmude mäed
aga elu seal vahel, see voolab kui jõgi
mis lõputa vee suunas läeb.