Meenutan varasemaid kevadeid. Sulas lumi, läks jää. Tulid linnud, tärkasid tunded ja kõik, mis südamest. Kevad tegi talvele tule alla ja elu hakkas pisitasa keema. Tartust sai ülessulanud naeratuste linn täis nõtkeid noogutusi, juhuslikku jutusädinat ja pealtkuuldud vestluskatkeid, mis segunesid rõõmsaks vulinaks. Kevad on südamete sulatusahi.

Mõtlen kõigile tühjadele kesklinna tänavatele. Rüütli ja Küütri. Lossi ja Lutsu. Magasini ja Poe. Meenutan, millised nägid nad välja siis, kui olid inimestest tulvil. Üle-eelmisel aastal ja kõik mu eelneva elu kevaded enne seda. Sel kevadel on nad tühjad kui reedeõhtuti Päeva ja Öö või südapäevane Kesk tänav keset Karlovat. Aga muidu on kõik sama. Poriloigud aukuvajunud munakividel ja tilkuvad räästad kõrgel pea kohal. Kevadmärgid vaateakendel ja kangialuses, välisustel ja laternapostidel. Vastu väärika raehoone seina nõjatub noor tudengiplika, kel silmis sinna südamest sulanud pilk, mis ikka neil, kes ootamas kedagi kallist. Kohvikuakna all istub üksik vanahärra, kel seljas ülikond, ees auramas kohvitass ja sel kaaslaseks pits konjakit. Tema silmis läigib midagi helget, kuid kauget ja mõtetes keegi, kes enam kunagi ei tule.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)