Hanno Kross: tervis võiks olla maksuvaba

Mitusada või -tuhat kilomeetrit inimesed istuks rattasadulas järgnevatel aastatel ja asendaks autosõidu tööle minekuks rattasõiduga, kui me riiklikult seda toetaks ja lisaks kommunikeeriks? Foto: Shutterstock.

Riigi roll inimeste ja ettevõtete toetamisel on viimasel aastal olnud kõneaineks rohkem kui kunagi varem. Olen jälginud poliitikat võrdlemisi noorest east ning ei mäleta, et sellises mahus oleks olnud dialoogi rahva, tervise, ettevõtluse, nende rolli ja riigiaparaadi vahel, kus üritatakse leida tõesti tasakaalu mõistliku ja arulageda “maksame kõik kinni” lähenemisviiside vahel. Mõistan peaministrit, kui ta hiljuti ütles, et “kriisis on meil igalühel kanda oma koorem”. Oodata, et kõik kinni makstakse, on meiesuguses pisikeses riigis põhjendamatu ootus.

Käimasoleva tervisekriisi kulud saab kokku lüüa tõenäoliselt alles aastate pärast. Tänaseks on juba kas võetud või planeeritakse võtta järjekordse lisaeelarvega mõned miljardid eurod laenu. Enam-vähem saab juba suurusjärgud paika, palju riigil tuleb inimeste tervise hoidmise ja parandamise eest aastas tasuda. Kuhugi ei ole ju kadunud ka muud populaarsed haigused nagu südame ja veresoonkonna tõved, rasvumine ja muud, mis meid igapäevaselt heaoluühiskonnas nurga taga ootavad.

Järgmine (tervise)kriis tuleb niikuinii ning võitjaks osutuvad need riigid, kes praegusest kõige rohkem õpivad. Mul puudub meditsiiniline taust ja ei saa kinnitada enda väidet viidetega uuringutele, kuid talupojatarkus ütleb, et mida tervemad on ühiskonnas inimesed, seda väiksemate kadudega (haiglas veedetud ja töölt ära olnud päevad, varajased surmad, kroonilised tüsistused) kriisist väljutakse. Kuidas seda saavutada?

Üldiselt on meie riigis viimased aastakümned kehtinud lähenemine, et inimesed saavad ise endaga hakkama ja toetada tuleb neid, kes ei saa. Ettevõtlusvabadus on olnud vundamendiks riigi maksutulude pidevaks kasvuks – palgakulu ei tule parlamendil ja valitsusel kuskilt mujalt kui ettevõtjate heast tööst, kes on riskinud, panustanud aega ja oma elu (ning tihti tervise) selleks, et töötada üles midagi jäävamat kui ainult nende isiklik heaolu.

Olemegi ühiskonnana üldiselt saanud kenasti hakkama, aga rääkides arstidega, näevad nemad samas tohtrite vastuvõttudel järjest rohkem ja nooremaid südameprobleemidega inimesi, kelle tervise allakäik on alguse saanud juba tõenäoliselt noorpõlves, kus jäi ladumata vundament, millele tugevat maja ehitada.

Vastus, kuidas riigi kodanikud tervemad oleksid, ei ole nii lihtne ja koosneb mitmetest tahkudest, millest viimastel aastatel on läbi käinud nii suhkrumaksud (toitumine), aktsiisid (ennetamine) kui ka koolides kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine ja palju muud.

Ma pakuks siia juurde ühe pealtnäha lihtsa võimaluse veel, mis minu hinnangul mõjutaks pikemas perspektiivis riigi heaolu läbi inimeste tervemana elatud aastate.

Minu arvates võiks riik toetada inimesi, kes on nõus enda tervisesse investeerima, spordivahendite ja -teenuste käibemaksu maksmisest vabastusega.

Ilma numbreid Excelisse panemata olen kindel, et võit (kasvõi viimase aasta näitel) on kümneid kordi suurem kui lühiajaline käibemaksu kaotus.

Eesti maksusüsteem hinnati eelmisel aastal maailma parimaks ning küllap on sellele kaasa aidanud lihtne ja ilma paljude erisusteta maksusüsteem. Samas oleme nimekirjades, kus räägitakse üldisest heaolust, mis võtavad lisaks maksusüsteemidele arvesse ka vabadused, tervise jms, mitte nii kõrgel. Viimati avaldatud heaoluindeksi järgi olime maailmas 167 riigi võrdluses 21. kohal (tegelikult ju ülikõrgel!), aga takistus, mis meid Skandinaavia riikidega, kellest esiviisikus asetseb neli, samasse konkurentsi tõstaks, on tervis – selles edetabelis oleme 51. kohal. Kui oleks valida, kas olla maailma maksuedetabelis esimene või anda seal mõned kohad ära, et heaolutabelis tõusta, valiks mina kohe viimase!

Toon paar näidet.

Talveperioodil maksan tuntud spordiklubi ketis hommikuse kuupaketi eest 39€, millest spordiklubi maksab 20% käibemaksu riigile. Miks, ma küsin? Kas ei oleks tervislikum (riigile kasulikum), kui spordiklubi saaks selle 20% ulatuses investeerida uutesse klubidesse üle Eesti, kus veel rohkem inimesi aktiivselt ja tervislikult aega veeta saaks? Või oleks teistpidi ehk see 20% argument mõnele noorele, kelle aastakulu spordiklubile väheneks hoopis 60–80€ võrra ja ta otsustaks selle kulu teha? Või pensionärile? Kui ettevõtetel on ootus, et täna maksaks riik nende kinni oldud aja eest saamata jäänud tulu kinni, siis kas ei võiks pilootprojektina proovida hoopis käibemaksuvabastust koroonakulude katmiseks? Vabastame kõik spordiklubid 2022. aasta lõpuni käibemaksust, kutsume inimesi tagasi trenni ja toetame sellega sektorit, kes on saanud sama palju pihta kui kontserdikorraldajad ja muuseumid.

Kaua oodatud riigipoolne toetus ettevõtetele – anda võimalus toetada töötajat tervise edendamise kuludega kuni 100 € kvartalis – oli väga hea samm. Kahjuks on selle kulu sees kõik ühes pajas (näiteks füsioteraapia või psühholoogi kulud) ehk kui 400 € on täis, siis ettevõte enam näiteks seljamassaaži ilma 100% lisakuluta teha ei saa. Aga üldiselt meetmena kiiduväärt kindlasti!

Potentsiaalse maksuvabastuse teise näitena võiks tuua ühe minu armastuse – jalgratta! Milline geniaalne liikumisvahend, millega sõites saab ühendada nii tervise, loodusenautimise, suhtlemise sõpradega kui ka puhtalt liikumise punktist A punkti B ja C. Kanadas Ontarios tehti 2007. aastal pilootprojekt, kus alla 1000 $ jalgrattad ja lisavarustus vabastati käibemaksust. See on kahjuks üks väheseid häid näiteid kogu maailmast, kus riik on otseselt toetanud spordivarustuse soetamist.

Ostsin hiljuti oma 11-aastasele pojale jalgratta ja oleme ka märtsis käinud mõned korrad rattaga sõitmas – kooli ju minna ei saa, sõpradega õues suuremas grupis kohtuda ka ei tohi ning kehaline kasvatus on enamusel puudulik. Sõitmas oleme käinud mitte minu sunnil, vaid ikka lapse ettepanekul – tahab õue.

Kuidas ma saaksin öelda lapsele EI, kui ta ratast tahab? Mul on olnud elus õnne ja vajadusel saan selle soetada, aga kui palju on neid lapsevanemaid ka juba praegu, kes ei saa oma lastele ratast liikumisvahendiks osta? Kas 20% käibemaksuvabastus muudaks seda olukorda? Usun, et muudaks! Kui selline meede kahekordistaks näiteks järgmise viie aasta jooksul jalgrataste omamist, siis on kindel, et kliimasoojenemise tingimustes neid ka kasutatakse – kui mitte kõik ja 12 kuud aastas, siis enamus ja maist septembrini.

Lugejatele, kes mõtlevad, et rattaga ju näiteks Tallinnas sõita ei saa, sest on ohtlik, toon näite viimasest nädalast. Lund sadas, temperatuur läks miinusesse ja rattateed olid jääs, autoteed puhtad. Tekkis vastupandamatu soov rattaga sõitma minna (tean, see ei ole normaalne) ja kuna rattateed olid ohtlikud (jää), siis valisin teed, kus rattateid kõrval ei ole, et saaks autoteel legaalselt sõita. Eelistan alati rattateid, kui sõidan tööle või ka treeningutel, kuid leidsin ennast mõttelt, et neid kohti enam palju olegi, kus rattateed puuduvad! Meil on viimase kümne aastaga rattateede võrgustik kasvanud hüppeliselt ja loomulikult on veel tugevalt arenguruumi, aga lapsega pühapäevasõitu tehes suutsime Tallinnas ainult mööda rattateid ja turvaliselt sõita 30 km. Palju meil teid juurde tuleks, kui rattasõitjate arv mitmekordistuks?

Ontario näide 1000 $ piirist on hea, samas miks karistada harrastussportlast, kes soovib sõita 2000 € rattaga?

Kumb on riigile kasulikum: kas 333 € lühiajalist käibemaksu 2000 € ratta pealt või ennast nautiv harrastussportlane, kes tõenäoliselt tulevikus kulutab vähem riigi ressursse haigekassa eelarvest?

Tõenäoliselt ei ole see valem nii lihtne, aga pikka trendi jälgides olen kindel, et efekt on maksuvabastuse kasuks.

Mitusada või -tuhat kilomeetrit inimesed istuks rattasadulas järgnevatel aastatel ja asendaks autosõidu tööle minekuks rattasõiduga, kui me riiklikult seda toetaks ja lisaks kommunikeeriks? Prooviks äkki järele, testime ja anname maailmale tulemused viie aasta pärast teada. Mõni poliitik ütleb, et see oleks liiga kallis meede. Mina ütlen, et tutvuks selle nädala lisaeelarvega ja siis arvutaks uuesti. Mõni poliitik ütleb, et siis hakatakse riiki petma – spordivarustuse nime all müüma igasugu nodi, mis tegelikult spordivarustus pole. Mina ütlen, et pange piirid paika ja e-riigis saadakse pätid kätte efektiivsemalt kui kunagi varem, Maksuamet töötab.

Kui mõelda asja sisu üle, siis jääb tõesti õhku küsimus – miks? Ostan lapsele jalgpalli, vanaisa ostab endale golfikepid või perele suusad – miks sellest investeeringust riik 1/5 endale võtab? Tasakaal peaks olema teistpidi – tervist laastavad tegevused ja ained maksavad kinni lühiajaliselt tervislike valikute tegemise kulud.

Need olid vaid mõned näited, kuid teemat jätkates jõuame laiema filosoofilise lähenemiseni, milleks on ühelt poolt inimese enda soov investeerida oma tervisesse ja tervemana elatud aastatesse ning teiselt poolt riigi valikutesse, kus kõige tähtsamaks peetakse inimest ennast ja tema tervist. Kui viimast ei ole, ei ole ka pikas perspektiivis riiki. Pikaajaliselt oleksime võidus niikuinii.

Hanno Kross

Hanno Kross

Hanno Kross on Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i juht, kes püüab ennast vormis hoida jalgrattaga tööle sõites ning aegajalt sõprade ja perega golfiväljakul ühiselt aega veetes. Keskmise liikumisharrastajana käsitlen oma kirjatöödes südamele olulisi teemasid, mis enamus on seotud spordi, kehakultuuri ja selle seostega laiemalt meie ühiskonnas. Loe artikleid (9)