Kultuur ei ole lihtsalt kultuur. Film, lavastus, näitus kui soorituse fakt. Samuti ei saa kultuuri kokku võtta ei vaimse tervise säilitajana ega olulise osana majanduselust. Need on ka tähtsad asjad. Aga üks, mida me ei tohi ka koroonaaja järel prügikasti visata, on pidu. Tseremooniad. Rituaalid. Pidu meis kõigis enestes ja ühiskonnas kokku.
Kui kultuur aasta tagasi kinni keerati, ei räägitud veel eriti valjult ega palju vaimsest tervisest. Räägiti tervisest. Tervis oli tingimata füüsiline. Füüsiline tähendas kahte mõõdet: koroonahaiged ja terved. Aju on keha osa, ja sellest võib sõltuda ka füüsiline heaolu, aga see on eraldi teema.
Vaimne tervis aga pole kõigest psühholoogi külastamise võimalik tulemus, vaid sõltub otse ka kultuurist. Kui kultuuriinimesed, teadusnõukoda ja ajakirjandus olid rõhutanud vaimse tervise säilimise tähtsust koroonaaegses rõhutud ja piiratud elus, jõudis see arusaam sügisel poliitikuteni. Kino, teater, muuseumid jäid mõneks ajaks lahti, terviseameti seatud tingimustel võis korraldada kontserte ja muid üritusi. Püsinud on seejuures alatoon: parem, kui te teete pidulikumad sündmused, auhindamised, esitlused, kõned ja viled veebi teel.
Kasvavat nakatumist ja haiglate olukorda silmas pidades on piirangud loomulikult õigustatud. Kultuuriinimesed ei ole ullikesed, kes tahavad taielda iga hinna eest. Isegi kui publikut jätkuks, on kultuuriinimestel vastutus, ja ei saa öelda, et seda poleks täidetud juba lahtioleku ajal, pole vist otseseid teatri-, kino- või muuseumikoldeid tekkinud.
Riik jällegi vastutab oma maa kultuuri püsimise eest. Kultuurivaldkond ei saa endale lubada “palgata puhkust”. Paljud kultuuriettevõtted tegutsevad niigi pooleldi entusiasmist. Lisaks teatritele ja kinodele on kõikvõimalikud kultuuriklubid, huvialaringid ja kontserdipaigad, mida ei saa kõike reivikultuuriks taandada. Riik peab tagama, et rahvale ja valdkonna töötajatele vajalikud asutused jätkaksid tööd ka pärast sunnitud pausi. Seda enam, et seni, väljaspool kriisiaega, on 90 protsenti loomemajandusettevõtlusest tegutsenud täiesti ilma riigi toetuseta.
Kultuurivaldkondade esindajad, kokku 251 organisatsiooni, astusid 4. märtsil meeleheitliku sammu, tehes valitsusele avaliku pöördumise. Pöördumine pole midagi erakordset, vaid rõhuasetus. Juba enne käesolevat lõputuna tunduvat kriisi on kultuuriinimesed märkinud, et nad ei tööta ainult riigi sümboolse säilimise nimel, vaid kehastavad ka täiesti reaalset majandusharu.
Kui enam ei aita need jutud, et kultuur on riigile siiski vajalik nähtus, räägime majandusest. Majandusest saavad kõik aru. Päevalehe juhtkiri ütles, et piirakem kontakte, aga jätkakem kulutamist. Tellime restoranist koju, ostame suviseid kultuurisündmuste pileteid, isegi ohus, et need jäävad ikkagi jälle ära.
Siin on paar aga. Kunsti ei osta keegi veebi kaudu, isegi kui taies on galeriis müügiks, on vaja seda enne elusuuruses näha. Kultuuriklubi ei müü sulle atmosfääri kotiga kaasa. Teater ei saada näitlejat tellijale postipakiga koju, siin rajaneb kõik usaldusel: kas me julgeme praegu osta pileteid tuleviku etendustele, teadmata, kas need ikka toimuvad? Ma arvan, et võimalusel võiks julgeda, eriti erateatrite puhul, mis sõltuvad otse meist, vaatajaist. Et etendus kasvõi kunagi aset leiaks, tulebki osta pileteid ette. Raamatud on eelisseisus, aga esitlused ja kohtumisõhtud annavad raamatumaagiale asendamatu mõõtme juurde.
Väljavõte kultuurivaldkondade pöördumisest: “Eesti kultuuri ja loomemajanduse valdkonnas töötab üle 30 000 inimese (ligikaudu 5% kõikidest hõivatutest); selles tegutseb ligikaudu 10 000 ettevõtet ja asutust ning selle valdkonna osakaal SKP-st on 3% (üle 1,5 miljardi euro). Sealjuures on oluline silmas pidada, et kultuuri mõju majandusele on otsestest näitajatest palju laiem – nt ligi 40% turismireisidest on seotud kultuurilise pakkumisega ja kultuuriürituste külastuste puhul kulutatakse muudele teenustele tihtipeale piletihinnast ca 4 korda rohkem.”
See jutt peaks olema mõistetav ka neile, kes kinos ei käi. Peaminister Kaja Kallas märkis hiljuti intervjuus Delfile: “Näiteks kinod, mis on tühjad niikuinii, kus keegi ei käi, sest midagi vaadata ei ole. Aga kui need jäävad lahti, siis te küsiksite kõik, et miks need jäid lahti, nüüd kõik ju lähevad sinna.” Vale! Kinno jõudsid just sellised filmid, mida soovitaks kõigile, ja seetõttu jääb saamata reaalne tulu, lisaks sellele, et inimesed jäävad ilma heast filmikunstist. Kinod olid viimaseil päevil suht lubatuse piiril täis. See ei ole nii, et sulgeme võrdsuse nimel kohad, mis niikuinii JUBA OLID VÄLJA SURNUD.
Kultuuri saab vaadelda saja nurga alt, aga ärgem unustagem üht, mida koroona ajal on kiputud põlastama: kultuur kui tseremoonia.
Jah, filmifestivalidel on vaja staarid üle maailma kohale kärutada. Jah, näitusi on vaja avada pokaalide kõlinal ja võimsate performansitega. Jah, raamatuid ei tule mitte ainult välja anda, vaid neid ka esitleda, pakkuda esitlusel veini ja toppida pärast need pildigaleriid kõigisse meediaväljaannetesse. Jah, kontsertidel on vaja lisaks üllale muusikaelamusele lobiseda tuttavatega. Jah, ägedamad kultuurisündmused tuleb lõpetada tantsu ja tralliga. Jah, juubeleid tuleb tähistada täiega. Jah, konverentsid tuleb korraldada päris saalides.
Selle kõigega tuleb oodata, aga olukord maailmas ei muuda kultuuri tähendust, milles sisaldub ka kommunikatsioon, dialoog, vaimne side, emotsionaalne sügavus. Sotsiaalantropoloog Edmund Leach on öelnud, et rituaalseid toiminguid tuleb pidada signaalideks, mis automaatselt käivitavad muutuse maailma metafüüsilises seisundis (“Kultuur ja kommunikatsioon”, EKSA, Tallinn 2010, lk 109), rääkides küll inimkultuuri üldisest korrastamisest ajas ja ruumis, ent kitsamalt võib nende signaalide hulka lugeda pidulikke talitusi kultuurisündmuste puhul.
Kultuur on pidu, kultuur on tseremoonia, kultuur on rituaal. Et need rituaalid saaksid jätkuda, tuleb hoida hinge kinni, kahandada kontakte, sukelduda raamatutesse ja plaatidesse, vaadata filme tubastes võimalustes, seljatada vaktsiini ja ühiskonna ajutise lukustamise abiga pandeemia ja siis avada pidulikult taas kultuuri tegelik tegevusväli. Sest ometigi pole asi ainult kellades ja pokaalikõlinas, asi on rahas ja asi on rahva vaimses tervises. Ja sellepärast vajab kultuurivaldkond ulatuslikku kriisiabi praegusest kuni oktoobrini, nii nagu kultuurivaldkondade esindajad oma pöördumises seda ülimõistlikult küsinud on.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
