Võrreldes paljude rahvaste saatusega, on ühe, miljonilise keele- ja kultuurikogukonna jõudmine omariikluseni ning taas vabanemine impeeriumi kägistavast sülelusest võetav imena. Ma räägin meist, eestlastest. Kuid nagu enamasti kõik imed, nii pole seegi ime langenud ilmutusena taevast, vaid on ette valmistatud kultuuris, alates haridusest, enesevalitsemise harjutusväljakuna võetavast kogukondlikust seltsielust ning lõpetades kirjanduse, kunsti, teatri- ja heliloominguga.
Võiks lausa öelda, et paljud eesti kirjanikud, kunstnikud, heliloojad väärivad kuulumist Eesti riigi rajajatest poliitikutega samale pjedestaalile. Kultuuriloome saatus tänases Eestis määrab ära riigi enda kestmisvõimaluse tulevikuski. Niisiis, mitte ainult majandus, kaitsevõime, riigi poliitiline pealisehitus pole iseseisvuse tagatisteks, vaid ka see, mida jagatakse meile teadmistena, kirjutatakse lugemiseks, esitatakse teatrites või mida saame näha-kuulda kontserdisaalides, kinodes, meediaplatvormidel. Teisisõnu, nii nagu riigi tuiksooneks on erinevatel tasanditel ning üksteisest sõltuv ühiskonnaelu, kuulub sellesse vältimatult ka kultuur. Loomingus oleme ja väljendume küll indiviididena, ent samas ollakse seotud maailma keelte paabelis üksnes murdosa ruumist hõlmava eesti keelega ning allutatud ühele eesmärgile – kesta ühiskonna, rahvuse ja riigina.
Just viimati öelduga seoses tahan meenutada 1910. aastal Pärnu Aleksandri gümnaasiumi lõpetanud, anneksioonieelse Eesti Vabariigi viimast peaministrit ja hiljem peaministrit presidendi ülesannetes, Tartu ülikooli Eestimaa õiguse ajaloo professorit, akadeemik Jüri Uluotsa (1890–1945). Kuna Pärnu Ühisgümnaasium on Aleksandri gümnaasiumi järeltulija, siis Uluotsa näol on tegemist ka siinkirjutaja kauge koolivennaga. Uluotsa uurimustest ja artiklitest, millest valiku on koostanud Hando Runnel (Jüri Uluots. “Seaduse sünd”, Ilmamaa, 2004), väärivad siinse essee raames rõhutamist kaks artiklit: 1938. aasta aprillis Postimehes ilmunud “Igavese püsimise tähe all” ning viimasel eluaastal ühtaegu kirglikult, ent samas vaoshoitult kirjutatud essee “Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast” (ilmus esmalt alles eksiilis, 1954).
Esimesena nimetatud kirjatöös, arutledes 1938. aastal vastu võetud põhiseaduse tähtsuse üle ning tunnistades olukorda, et elatakse “poliitilise ja sõjalise mobilisatsiooni ajajärgus”, tõdeb Uluots, et “rahvas ei jõua riiki kaitsta ainult suurtükkidega, kui puudub see jõud, mida nimetame rahva elavaks jõuks”. Selle elavuse ammutabki aga rahvas kultuurist kõige laiemas mõistes, kuhu kaasatakse õiguskord, arusaamised, tõekspidamised, “mõtlemise tung”. Ent selle kõrval loeb Uluots möödapääsmatuks ka omakultuuri viljelemist, mis teistest kultuuridest võtaks üle üksnes eesti kultuuri kasvatavad ja paisutavad ideed ning väljendusvormid. “Sel viisil meie muutume ühtlasi rahvaks”, kirjutab Uluots, “kes on õigustatud päikese all elama, sest meie rahvas on võimeline kõike seda tegema, milleks üks rahvas on õigustatud ja kutsutud, see on, inimkonna arusaamist ja kultuuri rikastama.”
Teises essees, mida ka Uluotsa poliitiliseks testamendiks peetakse, kutsub ta üles jätma kõrvale illusiooni võimalusest nii vaimselt kui ka sotsiaalselt sobituda naabriks oleva “suurvenelaste substantsiga”, mida iseloomustavat rahutus ja ekspansiivsus. Näitena toob Uluots Vene riigi tungi Eesti ruumi, mis viimasel üheksal sajandil oli põhjustanud nelikümmend sõda, “kaasa kiskudes ka lähemaid ja kaugemaid rahvaid”.
Mismoodi siis kesta selles illusioonivabas tõeluses, sest kõik rahvad on ju orienteeritud kestmisele, igaüks oma strateegiaga? Uluotsale on selleks filosoofiliseks lähtekohaks oksüümoron (näival vasturääkivusel rajanev kujund) – “idealistlik realism”. Idealism seisnebki tema meelest Eesti identiteedi ammutamises omakultuurist, samal ajal kui realism kujutab endast teede paljusust nii riigi enda poliitilise elu korraldamisel kui ka suhtlemisel teiste riikide ja rahvastega, sh suurvene substantsiga. Uluotsa, aga tema kõrval paljude teistegi “eesti idees” leiab rõhutamist loomingulisus.
Runnel ongi Uluotsa kõnesolevad artiklid võtnud kokku pealkirja all “Eesti Vabariik kui looming”. Ja näiteks Välis-Eesti tehnikateadlasest mõtleja Valter Rand (1914–1994) on avaldanud mahuka essee “Eestlus on looming” (1994). Meie kaasaja mõtlejad, biosemiootik Kalevi Kull ja ajaloolane Marek Tamm on akadeemilises vormis välja töötanud ja avaldanud lausa “Eesti teooria”, mida iseloomustavad holistlikkus (terviku eelnemine osadele), harmoonilisus ja dünaamilisus (kokku võetavalt mõistes “organitsistlikkus”), subjektikesksus ja substantsiaalsus (piltlikult: Eesti ja eestlus on kild, mis püüab saada tervikuks) ning ruumilisus (Marek Tamm, Kalevi Kull. “Eesti teooria”. Akadeemia, 2015, nr 4).
Kui vaatame nüüd tagasi Eesti riigi taastamisest möödunud kolmekümnele aastale, siis peame tunnistama, et suures plaanis oleme talitanud Uluotsa eksistentsiaalse retsepti järgi. Meil pole varasemast ette näidata nii külluslikku ja mitmekesist kultuuriloomet (kirjandust, kunsti, muusikat) kui 21. sajandi esimesel kahel kümnendil. Meie haridusväli on avatud, olles kättesaadav igale vähegi püüdlikule noorele ning tasemelt võistlusvõimeline meist suurusjärgus ees olevate rahvaste hariduskorraldusega.
1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus, mille preambulis lausa rõhutatakse riikluse eesmärgina eesti keele ja kultuuri kestmist ning arendamist, on taganud demokraatia stabiilse toimimise ning õiguste, kohustuste ja vastutusega tasakaalustatud õiguskorra. Me ei ole küll suutnud siin Eestis muuta üleilmse linnastumise mustrit, mis on endaga kaasa toonud, nagu mujalgi, ääremaastumise.
Aga meie kultuur- ja pärandmaastikud, nagu ka looduslikud kaitsealad, pakuvad silmailu mitte ainult meile endile, kes me iga päev selle keskel elame, vaid imetlemist ka külalistele.
Jah, me seisame veel kaugel põhjamaade heaoluühiskonnast. Aga uus, juba iseseisvas Eestis sündinud ja kasvanud põlvkond otsustab, missugune on just Eestile ainuomane viis rahvale õnne toomiseks, kui siin ümber öelda Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoja” eepose lõpuridu; kuidas jätkuvalt liikuda ideaalide poole, säilitades samas realiteeditaju.
Olen Uluotsa jt abiga üldiselt, aga arvatavasti piisava usutavusega suutnud osutada kultuuri olulisusele Eesti riigi ja rahva kestmises. On olnud koguni periood meie lähiajaloos, kus riiklus oligi sunnitud elama kultuuris oma varjuelu. Ma pean silmas II maailma sõja järel Välis-Eestis viljeldud loomingut, eeskätt kirjandust, millest on ilmunud mahukas ülevaade “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008, toimetanud Piret Kruuspere).
Ent kümnete pagulaskirjanike teoste kõrval elas maailma avalikkusest iseseisva riigina kustutatud Eesti edasi ka heliloomingus. Meenutan sellega seoses kas või Eduard Tubinat. Aga ka Välis-Eesti Ernesaksana võetavat Roman Toid. Unustamatuks mälestuseks siinkirjutajale ja küllap minu põlvkonnast teistelegi on 1991. aasta 20. augusti pärastlõuna, kui Vene dessantväelased olid sisenenud Tallinna ja välja oli kuulutatud liikumiskeeld. Sellele vaatamata kogunes rahvas Vabaduse väljakule nõudma Eesti Vabariigi taastamist. Seda meeleavaldust saatis Eesti Rahvusmeeskoor Roman Toi juhatamisel. Ja kui Jaani kiriku ees seisev koor võttis üles Eesti NSV-s keelatud Juhan Aaviku ja Leopold Raudkepi laulu “Hoia, Jumal, Eestit!”, siis oli tunne, nagu olekski riik taassündinud, nagu see mõni tund hiljem ka Toompea lossis toonase parlamendi otsusega aset leidis.
Palju täheruume võiks pühendada sellelegi, kuidas Kodu-Eesti kultuuris elas edasi rahvuslik eneseteadvus. Juba eesti keel ise oli ajaloolise mälu teenistuses. 1950ndate aastate lõpust alates kuni Eesti riigi iseseisvuse taastamiseni kasutas nii luule kui ka proosa, aga ka teater nn vihjamise poeetikat. Kirjandusteadlase Anneli Mihkelevi monograafiline käsitlus “Vihjamise poeetika” (2005) esitab selle toimemehhanismi skemaatilise selgusega (lk 20). On olemas autor ja tema kultuurimälu, mis suhestub loodud tekstiga, mis sisaldab “vihjavaid signaale”. Teiselt poolt suhestub tekstiga lugeja, lähtudes oma kultuurimälust ja elukogemusest. Autor ja lugeja kohtuvad lisaks teksti enda ruumiga ka signaalidest koosnevas vihjeruumis.
See ongi paljudele nõukogude ajast pärit lugejapõlvkondadele tuttav “ridade vahelt lugemine”, mis iseäranis edukalt toimis luules (eredaimateks näideteks Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Viivi Luige luule), aga ka proosas. Viimasega seoses on tavaks tuua Arvo Valtoni nõukogude režiimi absurdi kujutavat novelliloomingut (näiteks “Kaheksa jaapanlannat”, 1968), Mats Traadi romaani “Tants aurukatla ümber” (1971) ning Jaan Krossi 1970ndate aastate aja- ja kultuuriloo ainelisi romaane ja novelle. Kogu toonast eesti kultuuri on käsitletud “vastupanukultuuri” mõistemustris (näiteks ajaloolase ja politoloogi Rein Ruutsoo asjaomased artiklid).
Aga unistus ja idee Eesti iseseisvast riiklusest pärineb ka ise kirjandusilmast.
Juba “Henriku Liivimaa kroonika” (1224–1227, trükis 1740; esimene, Jaan Jungi tehtud eestikeelne tõlge 1881–1884; teine, Julius Mägiste tõlge 1962 ja kolmas, Richard Kleisi tõlge 1982) lugemine äratas Carl Robert Jakobsonis anakronistliku veendumuse ühtse Eesti olemasolust enne sakslaste vallutusi, millest 1868. aastal Vanemuise seltsis peetud Jakobsoni “esimeses isamaakõnes” saab rahvusliku vabadusliikumise retooriline žest.
Eks mütoloogilisele eesti riikluse olemasolule viitab ka juba kõneks olnud “Kalevipoeg”. Lootuse sellele leiame aga dokumenteeritult Lydia Koidula kirjast oma eakaaslasest armastatule, ajalehe Uusi Suometar noorele toimetajale Antti Almbergile. Kui Almberg julgustab mais 1870 kirjutatud kirjas “Neiut” (st Koidulat) mitte kahtlema eesti ja soome rahva tulevikus, vaid koguni uskuma, “et kord meilegi koidab rahvusliku iseseisvuse ja vabaduse ilus päike”, siis vastab Koidula selle peale: “Teil on pealegi palju rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui meil, ja meie ka ei riputa lootust varna, ja meie ka usume, et meie rahva õitseaeg tagasi tuleb ja töötame selle heaks.”
Kui Koidula kirjast võime lugeda iseseisva riikluse unistusest ülekantud tähenduses, vihjena, siis Juhan Liivi luuletuses “Kas näitad?” (kirjutatud 19. sajandi lõpus, ilmunud esmalt Fr. Tuglase koostatud valimikus “Juhan Liivi luuletused”, 1926) ilmub see ehedaimal kombel, otsesõnu. Viidates juudi rahva pürgimusele oma riigi loomiseks, kirjutab Juhan Liiv järgmised luuleread:
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
Ükskord – kui terve mõte –,
ükskord on Eesti riik!
Nüüdseks on saanud seda riiki, kui peale sunnitud poolesajandine paus kõrvale jätta, juba tervelt sada kolm aastat. Ja iga päev, mis me oleme ja teostame end eesti kultuuris, me ühtlasi taasloome oma riiklust.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
