Kultuurisoovitused on rubriik, kus Edasi pakub “vähem on rohkem” põhimõttel ideid vaba aja veetmiseks. Püüame infotulvast välja noppida mõned omanäolised ja põnevad sündmused, mis võiksid uudishimulikule ja peavoolust kõrvalegi kiikavale lugejale huvi pakkuda.
Näitus
Virtuaalnäitused on tagasi. Kui varem oli tugitoolisportlaste privileeg nautida oma lemmikalasid kodus ekraani ees pikutades, siis uues normaalsuses ei pea enam pingutama ning galeriide treppidest üles-alla jooksma ka kunstisõbrad. Tallinna Kunstihoone virtuaalnäituste platvormil saab tiiru teha nii Flo Kasearu näitusel “Elust välja lõigatud” (mida muidu oleks näinud veel terve märtsikuu jooksul) kui ka mitmel teisel möödunud aastal publiku ees olnud näitusel. Vaata lisaks intervjuud Flo Kasearuga!
10 tänavakunstiteost
Visit Tallinn kaardistas pealinna kõige populaarsemad seinamaalingud, mis on saanud enim kajastust Instagramis, Facebookis ja teistel meediaplatvormidel. Suurepäraseks võimaluseks on teha väike jalutuskäik mööda Tallinna tänavaid ja leida üles kõige populaarsemad tänavakunstiteosed! Kõige tuntumaks piirkonnaks on selleks Telliskivi Loomelinnak, kuhu on koondunud tänavakunsti koorekiht. Ka teistes Tallinna piirkondades võib leida põnevaid ja avastamist väärt teoseid. Loe lisaks meie artiklit “Kui vaba on Tallinna tänavakunst?”.
Visit Tallinna soovitused leiad SIIT.
Teater
Teate, väga tahaks soovitada teatrit. Aga kahjuks ei saa soovitada. Me soovitame ikkagi. Enne järjekordset teatripausi jõudis korraks lavale tulla palju silmapaistval tasemel lavastusi: Draamateatris Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”, Von Krahlis Peeter Jalaka “Aed”, Noorsooteatris Renate Keerdi “ÜLT”, VAT Teatris Aare Toikka “Juudit”, Ugalas Piret Jaaksi “Valged põdrad” jne jne. Oodake need lavastused ära, võtke neile pileteid, hoidkem teatrid elus, sest teatrid hoiavad meid ennast elus. Muidu võib ju hulluks minna!
Film
Sama jutt on tegelikult filmi ja kino kohta. Kel õnnestus ära näha Christian Petzoldi “Undine”, Robert Lorenzi “Täpsuskütt”, Florian Zelleri “Isa”, Anders Thomas Jenseni “Õigluse ratsanikud”, on õnnega koos, teised peavad ootama või rahulduma Netflixi ja muude tubaste võimalustega. Kinodest on kahju, aga meelt ei tasu heita, sest paljud hooaja tähtsamad filmid on saadaval just nimelt Netflixis – näiteks George C. Wolfe’i “Ma Rainey’s Black Bottom”, mille peaosades säravad Viola Davis ja varalahkunud Chadwick Boseman, nimiosalist kehastav Davis nomineeriti Kuldgloobustel parima näitlejanna auhinnale, Boseman võitis Levee rolli eest aga parima meesnäitleja kategoorias. Film räägib gospellauljast Ma Raineyst, kes oli eriti kuum hitt eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel, ning kelle ekstsentrilise olemuse Viola Davis hästi esile toob, filmi tõeline täht on aga elu viimast osa tegev Boseman, kes lausa pulbitseb ekraanil. Film viib vaataja ühele salvestussessioonile, kus teatraalselt põrkuvad osaliste vaated elule ja muusikale.
Raamat
Ameerika luuletaja, kunstnik, kirjastaja ja ühiskonnategelane Lawrence Ferlinghetti jäi napilt saamata 102. Selle aasta 22. veebruaril suri ta 101-sena San Franciscos. Õnneks andis Rein Raua kirjastus Salv möödunud aasta lõpupoole välja Ferlinghetti valikkogu “Meele lunapark”, mis Peeter Sauteri lopsakas ja seega Ferlinghetti loomingu olemusele vastavas tõlkes sisaldab läbilõiget ameerika vastukultuuri ühe tähtsaima autori luuletustest. Mässumeelne, tabusid tühistav Ferlinghetti oli üks võtmekujusid Ühendriikide 1950ndate kultuurilises murrangus. Ta võitles muuhulgas mustanahaliste segregatsiooni vastu ja seksuaalrevolutsiooni poolt, eelkõige oli tema ideeks aga vabadus, mis ei tunnistanud ametlikke ettekirjutusi ega kunstlikult upitatud iidoleid. Loomulikult kajab kõik see nende kaante vahel vastu.
Muusika
Vanade kultusbändidega juhtub tihti see, et kui nad aina edasi tegutsevad ja iga aasta või kahe tagant uusi albumeid välja annavad, siis aura hõreneb ja ansambel hakkab tüütama, kogu nende elutöö võib hakata tunduma ühtlase massina: ah et nad tulevad jälle oma nukrate viisidega. Selle vastu on mitu rohtu: laiali minna – aga seda sageli ei raatsita. Teha midagi orkestriga – aga see on ju nõme. Teha midagi hoopis teistmoodi – aga seda enamasti ei osata. Vanale penile uusi trikke ei õpeta, aga vana hobune tahab ka kaeru, seega siis: tuleb teha muusikat, mis oleks ühtlasi vana ja ühtlasi uus. Sellega sai 30 aastat tegutsenud kammerpopigrupp Nottinghamist, Tindersticks, hakkama oma 13. albumil “Distractions”. Pange see käima ja kõigepealt manatakse meile 11 minutit kestva biidi ja hauataguse vokaali abil ette selline nõtke ja ülbe elutunnetus, et võimatuks muutuvad hälin ja raev. Ülejäänud kuus pala sõidavad samas vaimus.
