Põhjused, miks olin sõitnud siia väikelinna, mis oli olnud meile mõneti koduks (tegelikult ma ei kasutaks sõna “kodu”, vaid… pigem – ma ei teagi…), ei puuduta seda jutustust. Ütleme, et need olid proosalised. Ja ka seda, et kuigi linnake asus mu praegusest elukohast vähem kui päevateekonna kaugusel, ei olnud ma käinud siin – kui nüüd keegi viitsiks kokku lugeda – umbes paarkümmend aastat.
Oli suvi vastu sügist, keskpäevane tund ja koolistaadioni kõrval leidis aset mingi multifunktsionaalne üritus. Tähendab, oli laat, mängis muusika ja toimus pagide ringrajasõit. Võib-olla kutsutakse neid autosid tänapäeval kuidagi teisiti, minu noorusajal nimetati neid nii. Tõenäoliselt toimus miskit veel, midagi, mida kohalike jaoks eraldi välja reklaamiti, aga mis suurürituste puhul olnuks enesestmõistetav. Näiteks õnneloos, veniva köiega kraana otsast alla hüppamine ja välikino.
