Alustagem üldisematest väidetest. Me kõik oleme mingi, antud juhul eesti kultuuri kandjad, kõneldes eesti keelt, pärides oma vanematelt, koolist, ühiskonnast kas õppimise, traditsiooni või eeskuju kaudu mingi väärtusruumi, käitumismustri, uskumused, kombed ning andes seda edasi oma elutegevuse ja -kogemusega järgnevatele põlvedele.
Eesti kultuur on meie rahvusliku eneseteadvuse kese. Kuid see identiteet pole meie südametesse ankurdunud kivikamakas, vaid pigem tegevusjuhis, algoritm, mille abil kanname endasse üle tegelikkuse ilminguid ning määratleme oma suhte neisse. “Ülekanne” ja “määratlemine” on teisisõnu tõlkimine ja tõlgendus. Niisiis on iga kultuur ühtlasi ka tegelikkuse tõlge, nii nagu keele olemusse kuulub asjade ja nähtuste nimetamine, enne kui keelest saab suhtlusvahend.
Selle protsessi uurimisele on kulunud suur hulk Tartu kultuurisemiootika koolkonna aega ja energiat. Aasta pärast tähistame Eesti geeniuse Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Tema õpilast ning üht mantlipärijatest, Tartu Ülikooli professorit Peeter Toropit võib omakorda pidada tõlkesemiootika rajajaks ning viljelejaks. Mida on öelda Toropil tõlke ja tõlkimise kohta? Kõigepealt seda, et algselt, uude kultuuri sisenedes, on tõlketekst “võõra” seisuses. Ent samas on sel võõrusel eriline omaväärtus. Tõlge peegeldab suhtumist algupärandisse ehk lähteteksti. Tõlkimine on ühtlasi retseptsioon, vastuvõtu ja tagasisidestamise protsess. Näiteks on tõlkeluule puhul sõnasõnaline ülekanne peaaegu võimatu ja seetõttu kujutavad Shakespeare’i sonetid eesti keeles algupärandi üht varianti. Goethe “Faust” on eesti keeles olemas lausa kahel kujul, Ants Orase ja August Sanga tõlkes.
Iga tõlge sisaldab oma sünnilugu ning võimalusi ja lootust sobituda uue kultuuriga, tõdeb Torop. Nii on kirjandusteose tõlge ühtlasi ka kultuuritõlge. Keele ja stiili tasandil avaldub see näiteks kinnisväljendite ja murrete tõlkimisel. Tavaliste tõlkesõnaraamatute kõrval on käibel eraldi lausa fraseologismide sõnastikud, sest sõnaliste püsiühendite puhul võib otsetõlge anda absurdseid vasteid. Inglise keeles it’s raining cats and dogs kõlab, nagu kukuks taevast alla kasse ja koeri, kui eesti keeles sajab samal ajal nagu oavarrest. Just fraseologismide puhul tuleb ilmsiks, et tõlkimine on tähenduste ülekanne.
Kuna keel muutub ajas, aga ka ruumis ja kultuurid paisuvad, siis vananevad ka tõlked, mistõttu mitmed üht või teist kultuuri esindavad teosed vajavad ületõlkimist, kohendamist, kaasajastamist. Ikka eesmärgiga, et nad ei kaotaks oma tähenduslikku seost lähtekultuuri ja sihtkultuuri vahel. Seda “tähenduslikku seost” võibki nimetada iga kultuuri Teiseks. Tõlkekirjandus muutub osaks eesti kirjandusest just oma kultuurilise päritolu ja mõju tõttu. Juba ainuüksi eesti keel ise sillutab teed tõlgete n-ö võrdsele kohtlemisele kirjandusväljal. Aga tõlgete algset võõrust eksootilisest imetlemisest tõrjuva suhtumiseni tasandab ka nende astumine dialoogi meie enda kirjanduskultuurilise kogemusega. Ehk teisisõnu,
tõlketeosed toimivad kultuuris nagu peeglid peeglis. Me näeme-loeme küll teistsugust tegelikkust, aga samas ka iseennast selles tegelikkuses.
Mul on tuua mitmeid näiteid, kuidas niisugune võõra teksti muutumine eesti kultuuri Teiseks läbi tõlkimise ja mõjutamise aset leiab. Kõigepealt on selleks mõistagi heebreast kreeka keelde, kreeka keelest ladina keelde, ladinast alamsaksa keelde, sealt saksa keelde ja saksa keelest omakorda eesti keelde jõudnud piibel, mis kristliku tsivilisatsiooni tüvitekstina kujutab endast paljude kultuuride ühist aluskihti, ent on saanud vaatamata eestlaste ristimistraumale ajapikku ka eesti kirjanduskultuuri tüvitekstiks. Kogu eestikeelse raamatu lugu algab 1535 Wandradti ja Koelli katekismusest, piibli üle käivate küsimiste-kostmiste kogumikust. Selles suhtes pole me aga erandid. Eesti nimekamaid mõtlejaid ja teolooge Toomas Paul on “Eesti piiblitõlke ajaloos” (1999) väitnud kogu keskaja kirjakultuuri põhinevat ühelainsal tekstil, nimelt piiblil. Teisal rõhutab Paul, et Martin Lutheri nõutud ja usupuhastuse nähtavaks tulemiks olnud jumalateenistuse pidamine rahvakeeltes ning kirikulaul eeldasid lugemisoskust ning tekitasid vajaduse koolide järele.
Sellel oli eesti kultuuriloos murranguline tähendus. Kooliharidus muutis pöördumatuks liikumise kollektiivse eneseteadvuse (maarahvast rahvuseks) poole. Carl Robert Jakobsoni 1867. aastal ilmunud “Kooli lugemise raamatu” I osas öeldakse, et üheski eesti kodus ei tohi puududa kaks raamatut: piibel ja “Kalevipoeg”. Eesti rahva eepos teatavasti on iidses regivärsis loodud kunstiteos, milles – erinevalt soomlaste “Kalevalast” – esineb algupärast pärimust vaid tükati. “Kalevipoega” on Kreutzwald “istutanud” erineva päritoluga mütoloogiat, nii et kultuurilises mõttes on seegi teos meie Teine. Ometi on see samas nii oma, kui üldse veel oma saab olla, hargnedes mitmetesse žanritesse, esindades meie rahva iseloomujooni nii heas kui halvas ning kandes eksistentsiaalset lootust oma hümnilise lõpuga “Aga ükskord algab aega…” “Kalevipoja” paljud episoodid on tihenenud kujunditeks ja meemideks (“Serviti, ikka serviti!”), kangelane ise on aga muutunud viimasel kümnendil Soome tööle rändavate eesti meeste sünonüümiks.
Ent “Kalevipoja” kõrval taas piiblile mõeldes, kas kujutaksime ette, millised näeksid välja eesti kirjanduse tüvitekstid, Anton H. Tammsaare “Tõde ja õigus” ning Oskar Lutsu “Kevade”, kui neist välja sõeluda ja minema heita piibliaines ning metafüüsiline kihistus? Neist jääksid järele vaid skemaatilised lood, verbaalsed luukered.
Toomas Paulil on tõesti õigus väita, et “eesti rahvuslik ajalooteadvus on olnud eeskätt kirjanike kujundada”. Ja mitte ainult kujundada, vaid ka hoida, mida näiteks tuleb silmas pidada, kui räägime eesti pagulaskirjandusest või siis Kodu-Eesti kirjandusest alates 1950ndate aastate keskpaigast. Muide, see kultuurihoidmine algab olude sunnil – paljud Eesti ajast pärit ja võimu poolt vaenatud autorid ei saanud oma raamatuid trükkida – samuti tõlkekirjandusega, kuigi see oli algul enamasti seotud ühe, vene kirjanduskultuuriga. Eesti keelde jõuavad teoste kogumina nii Anton Tšehhov kui ka Lev Tolstoi. Ivan Turgenevi “Aadlipesa” ilmus eesti keeles 1927, aga uustõlge 1948. aastal oli ka üks esimesi, mis Nõukogude Eestis esindas vene kirjandusklassikat. Minu lapsepõlve üheks ületamatuks lugemiskogemuseks oli 1945. aastal ilmunud “Mumuu”, mille kümme aastat hiljem avaldatud teist trükki lugesin teises klassis. Neid kordustrükke on ilmunud hiljemgi.
Ja mõistagi Fjodor Dostojevski, kelle Looduse kirjastuses välja antud kogutud teoste ilmumine langeb sümboolsel kombel kokku Eesti iseseisvuse langemisega 1939–1940 (viimaseks jäi XIII–XV köitena “Vennad Karamazovid” Aita Kurfeldti tõlkes). Juba 1923. aastal Tammsaare tõlgitud “Kuritöö ja karistus” (ilmus esmakordselt 1929), mis on mõjutanud ka “Tõe ja õiguse” pentaloogia kirjutamist, jõuab meie kodu raamaturiiulile 1958. aastal. Vene kirjandusklassika tõlkepärliks sõjajärgses Eestis jääb aga Aleksander Puškini “Jevgeni Onegini” ilmumine Betti Alveri tõlkes 1964. aastal. Kuid kõige selle kõrval jõuab eesti keelde aastatel 1955–1962 paar riiulitäit “Seiklusjutte maalt merelt” tõlgete sari, millega kustutas vähemalt kaks põlvkonda oma lugemisjanu.
Ja siis järgneb plahvatus. 1957. aastal alustab ilmumist Loomingu Raamatukogu.
Väärt tõlkekirjandus muutub vihikute kaupa (52 numbrit aastas) kättesaadavaks nõukogude ajal kopikate eest. Ent see aken kaasaja maailmakirjandusse (tõlkeid on ilmunud 50 keelest!) on säilitanud oma taskukohasuse tänaseni. Tõlgitavate autorite valik, tõlkekunsti kõrgtaset esindavate tõlkijate olemasolu – see kõik mõjutab ka eesti kirjanduskultuuri seestpoolt. Läheks vaja veel mitu eraldi artiklit, et siin oma lugemiselamusi Loomingu Raamatukogust üles lugeda. Kõrvuti sellega on aga eesti kultuuri Teine esindatud veel Varamu sarjade ning nobelistidega.
Seekordse kultuuriloodimise tahaksingi aga lõpetada ilmutusliku kogemusega, mis mind tabas 1975. aastal, lugedes maagilise realismi tippteost, Gabriel García Márqueze “Sada aastat üksildust” juba ülal nimetatud Aita Kurfeldti eestinduses. Muidugi vapustas mindki see, millest järelsõnas romaanile kirjutab Jüri Talvet, et “Márqueze juhtprobleem on üksildus ja seda kandvaks struktuuriks saavad seiklus ja unenägu: seiklus nagu eepostes, keskaegsetes rüütlilugudes; seiklus, milles elab inimese lakkamatu igatsus, ürgseim nutt armastuse järele, vabaduse- ja absoluudijanu, looming ja luule; ning uni, milles inimene on nagu ei kunagi üksi, üksi nagu surmas.”
Aga niisama vapustav oli kogeda selle tõlke keelt, omaenda eesti keelt uskumatuses külluses, väljendusvõimaluste pillavas mitmekesisuses; keelt, mida arvasin piirnevat üksnes lüro-eepika, kirjeldava-kujutava proosa või metafüüsiliste arutlustega, mitte aga tuulepöörisena, koguni orkaanina mõjuvalt – nii nagu see Márquezel kirjas. Siis vahest tajusingi, et tõlkekirjanduski on osa eesti kirjanduse varamust, kuuludes sellesse samal moel, nagu me näeme aeg-ajalt, aga seda teravamalt, iseenda Teist.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
