Rein Veidemann: eesti kirjanduse eepiline algus – piibel ja “Kalevipoeg”

Eesti vaimse kultuuri kaks alustala on piibel ja Fr. R. Kreutzwaldi eepos “Kalevipoeg”. Veelgi laiemalt võttes, mõlemad eepilised teosed osalesid eestlaste kui rahvuse identiteediloomes. Piibel jõudis maarahvani kõigepealt katekismuste näol. Esimeseks eestikeelseks, täpsemalt alamsaksa-eestikeelseks trükiseks oli 1535. aastal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas trükitud Martin Lutheri katekismus. Selle koostajaks oli magister Simon Wanradt ja tõlkijaks pastor Johann Koell. Nõnda teamegi seda meie raamatuloo algust tähistavat teost kui Wanradti-Koelli katekismust. Sellest alates pärineb teatud pühalikkus, mis ümbritseb eesti raamatut. Väidame end ju olevat raamaturahvas.

Aga sealt saab alguse ka kirjanduskultuuri algussajandeid iseloomustav mugandamine ning tõlkelisus. Sest see, mida võime pidada eesti kultuuri tõeliseks algupärandiks, on regivärsiline rahvalaul, mida Kreutzwald – ühelt poolt küll valgustajana, aga teiselt poolt romantismi ettekirjutust järgides – jäljendas “Kalevipojas”. Olgu meenutatud, et uue kalendri järgi jõulu teisel pühal, 26. detsembril 1803 sündinud Lauluisa sai kirjamehena rahva seas tuntuks ikka kõigepealt “Viinakatku”, “Sipelga”, “Maailm ja mõnda”, “Kilplaste” ja “Reinuvader Rebasega”. Selle saksa allegoorilise rahvajutu muganduse 1953. aasta trükk oli ühtlasi minu esimeseks kokkupuuteks Kreutzwaldiga, tõsi küll, veel ema ettelugemisel.

Rahvakirjaniku tegi Kreutzwaldist aga hoopis 1842. aastal avaldatud jutustus “Waga Jenoveva ajalik eluaeg”, mille eeskujuks oli Georg Otto Marbachi “Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva” (1838). Sellest raamatust ilmus järgmistel kümnenditel üheksa trükki kogutiraažiga kuusteist tuhat eksemplari. Veel sajandi lõpulgi ilmus omakorda Kreutzwaldi jutu teisendeid. Jenoveva-laadseid sentimentaalseid jutte ilmus veel 1910. aastalgi, kui eesti kirjanduskultuuris oli toimunud juba nooreestilik kultuuripööre. Tänapäeval klassifitseerub seesugune ajaviitekirjandus “naistekate” žanri alla. Nii et Kreutzwaldi võib õigusega pidada ka eesti “naistekate” alusepanijaks.

Aga tagasi piibli juurde. 1686. aastal ilmub Riias trükituna lõunaeestikeelne “Vastne Testament”, mille peamisteks tõlkijateks peetakse traditsiooniliselt Andreas Virginiust ja tema poega Adrian Virginiust. See tähendab muuseas, et lõuna-eesti keel (Võru murre) sai sisuliselt enne kirjakeele staatuse kui põhja-eesti ehk nn tallinna keel. Täispiibli ilmumine 1739. aastal Anton Thor Helle tõlkes, seejuures põhja-eesti keelde, hakkas aga tulevase eestlaste ühise kirjakeele kaalukaussi kallutama põhja suunas.

Mida tähendas piibel ja laiemalt võttes kogu sakraalkirjandus (katekismused, jutlused, vaimulikud laulud) eesti vaimukultuuri arengule? Esiteks lõi piibel eeldused lugemisoskuse levikuks seisusest sõltumata ja oli seega esimeseks sammuks seisuslike barjääride ületamisel. Teiseks soodustas see lugemis- ja kirjaoskuse teket ning levikut. Kolmandaks tähendas piibli levik eri keeltes kultuurimälule uue mõõtme andmist. Varasema suulise levitamise ja ümberkirjutamise kõrvale, aga isegi asemele astus mälu massiline tiražeerimine. Neljandaks avas see kanali arhetüüpsete süžeede, motiivide, tegelaste, olukordade, väärtushoiakute levikuks. Ja viiendaks tähendas piibli ilmumine rahvakeeltes, sh eesti keeles, kirjutamise ja lugemise n-ö iseseisvumist. Sealt peale võisid tekstid eksisteerida kirjutajast ja lugejast lahus nii ajas kui ka ruumis. See omakorda soodustades vaatepunktide rohkust ja tõlgenduslikku mitmekesisust. Kuigi tegemist oli kanoonilise tekstiga, avas see ukse piltlikult öeldes lugemisdemokraatiale.

Piibel toimis sotsiaalse sidustajana, sest see muutus koolikirjanduse osaks, sealt omakorda eestlaste hariduse osaks.

Piiblilugude ja -legendide tõlgendused võimaldasid lugejate ja nende elu ülekandmist loetu taustale. Viimane omakorda avas võimaluse võrrelda omaenda elu piibli müütilise eluga. Piibli kooli- ja kantslitõlgendused jätkusid lugejate mõtisklustega piibli üle, aidates nõndaviisi kristliku eetika normidel juurduda kulutuurinormideks (tabudeks, töökohustuseks, hoolitsuseks vanemate ees, karskuseks jne), mis mõistagi ei toimunud iseenesest üksnes pühakirja mõjul, vaid ikkagi dialoogis sellega. Piibel, eriti Vana Testament kujutab endast Lähis-Ida rahvaste ja iidsete kogu- ning ühiskondade saatuselugu, põimituna elunormide, ettekirjutuste ning nende rikkumisega kaasnevate karistustega – kõik see omakorda on ümbritsetud mõistulugudest. Uus Testament on aga armuõpetus, lootuse- ja lohutuse kuulutus, jumaluse astumine inimese kõrvale jumalinimese, Jeesuse kujul. Evangeeliumid koosnevad kümnetest varieeruvatest lugudest, igaüks omakorda varustatud mõistukõneliselt õpetusliku sisuga.

Aga selle, eestlaste esimese eepilise teose kõrvale loob Kreutzwald oma eepose, mis oleks mälestusmärk ühele rahvakillule ning tema ürgsele, algupärasele luulekeelele. Ainus ülistus seisneb “Kalevite kanges rahvas”, muus osas on aga tegemist looduslapsest hiiuga, kes metafoorselt kehastab ühtlasi rahvajuhti, mitte küll alati kõige targemat, pigem stiihiliselt tegutsevat ja koguni teistele ja lõpuks ka iseendale õnnetusi külvavat tegelast. Kreutzwald kogub Faehlmannist jäänud kunstmuistendid ning põimib neist lugude sarja.

Ja millega algab “Kalevipoeg”? Üllatus, üllatus – laenamisega! “Laena mulle kannelt, Vanemuine”, alustab Kreutzwald oma eepost. Seegi esimene lause annab tunnistust järellugejaile, et Kreutzwaldi jutustatud lugude aines ei ole kõiges algupärane. Algupäraseks teeb loo selle pühendamine oma rahvale, eestlastelegi sakraalse, pühadust vääriva mõõtme andmine, nii nagu piibel on teinud seda kristlastega.

Nii August Annist kui ka Felix Oinas “Kalevipoja” uurijatena on registreerinud “Kalevipojas” endaski üksjagu piiblimotiive, aga ka indo-euroopa päritolu mütoloogiat. Kõige ilmsem neist on Kalevipoja taassünni motiiv, mille kohta rahvapärimuses on olemas Oinase sõnul üksnes üks üleskirjutus, nii et Kalevipoja kojujõudmine ja oma rahvale õnnetoomine võib olla kauge indo-iraani päritolu, aga võib-olla ka isetekkeline.

Motiivide laenamine, aga ka rööbitine isetekkelisus ei kahanda vähimalgi määral “Kalevipoja” tüvitekstilisust eesti rahvuslikus identiteediloomes.

August Annist ongi nimetanud “Kalevipoega” “rahvaluulel põhinevaks rahvuseeposeks”. Ikka ja jälle meenutatakse sellega seoses ka balti-saksa estofiili Georg Schultz-Bertrami kõnet Õpetatud Eesti Seltsis 1839. aasta oktoobris, milles dr Bertram enda tõstatatud küsimusele, kuidas tagada pärisorjuse all ägava rahva valgustatus ning vaimne taassünd, oli vastanud: “Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!”

Kreutzwald polnud aga “Kalevipoega” luues nii optimistlik. Pigem vastupidi. Sellel eeposel pidi olema samasugune staatus nagu Homerose “Iliasel” ja “Odüsseial” – jutustada lugu ühe rahva kuulsusrikkast minevikust, selle rahva võitlustest oma eluõiguse eest. Et kunagi, kui eestlased on sulandunud mõnda suuremasse kultuurrahvasse koos oma keelega, siis vähemalt on nende suuruse jälg nähtav, nagu vanade kreeklaste monumendid, muistsete egiptlaste püramiidid või maiade ja asteekide, inkade mälestusmärgid. Meenutagem, et pärast “Kalevipoja” rahvaväljaande ilmumist 1862. aastal ilmus Lydia Jannsenilt 1865. aastal tema teise raamatuna (seekord isa Johann Voldemar Jannseni nime all) mugandus saksa kirjaniku W. O. v. Horni teosest “Huaskar” – “Perùama wiimne inka”.

Nii piiblis kui ka “Kalevipojas” avaldub eesti keel eepilisel kujul, isegi kui seal jutustatakse mitte ainult imetegudest, vaid kirjeldatakse isikuid, sündmusi ja loodust. Ja kuigi tegemist on sakraalteostega, ei ole see olnud takistuseks nende parodeerimisele, neist pastiššide loomisele. Vaimukalt parodeerida saabki üksnes tõeliselt suurt kirjandust. Nimetagem siinkohal kasvõi Enn Vetemaa travestiat “Kalevipoja mälestused” või sel aastal ilmunud Andrus Kivirähki romaani “Sinine sarvedega loom”.

Paljudes Eesti kodudes seisavad nii piibel kui ka “Kalevipoeg” raamaturiiulil aukohal, mõnel koguni nahkehisköites. Aga vähesed on lugenud nii ühte kui teist eepost rida realt lõpuni läbi. Ja see polegi oluline.

Oluline on teadmine, et need kaks suurt sõnateost kujutavad endast meie eestlaseks olemise vaimseid tugipiilareid.

Kui Kreutzwald oli algselt “Kalevipoja” lõpetanud, siis lasi ta vägilase vaimul “lustil linnu kombel pikil tiivul pilvedesse” ja sealt edasi taevasse tõusta, et ta võiks osa saada jumalikest pidudest. Aga selline lõpp ei rahuldanud Lauluisa. Nõnda “keevitaski” Kreutzwald põhieeposele otsa veel Felix Oinase sõnul minieepose. See algab arutamisega taevas, milline amet tuleks Kalevipojale anda. Lõpuks otsustati jalutu kangelane tõsta hobuse selga ning saata hoopis põrgu väravavahiks. Põrgusse saabudes lööb Kalevipoeg rusikaga vastu kaljust väravat. Vägilase käsi jääb kaljuprakku kinni ja nõnda ta valvabki seal, ise ahelatesse kütketud, et pahalased välja ei pääseks.

Aga nüüd järgneb pööre. Lugejale, kogu rahvale tuli jätta siiski lootus, et “ükskord algab aega…”. Lootuse võimas kujund elas eestlastes kõik need ajad, mil nad võõraste valitsejate poolt allaheidetuna, aga tegelikult ainsatena selle maa pärijatena siinseid maid ka harisid. Kuni jõudis kätte võimalus ja hetk, kus see lootus uue väljenduse leidis, laulva revolutsiooni harjal 1988. aastal Heinz Valgu hüüdes “Ükskord me võidame niikuinii”.

Sellest ühest korrast on nüüd saanud juba kolmkümmend üks aastat. Eepose kuulutus on täide läinud. Terve inimpõlv eestlasi on võidujärgses vabaduses sündinud ning Eesti tulevikku enda kätte võtmas. Kreutzwaldi ennustus on täide läinud. Kalevipoeg ongi koju jõudnud “Oma lastel′ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma”.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (17)