Vice Versa: Oopus & Bert On Beats

Oopus ja Bert On Beats.

Happefolk. Ma ei olnud sellisest nimetusest enne selle aasta novembrit teadlik. Ega ka sellest, et tegemist on muusikažanriga. Kuni minuni jõudis info neljaliikmelisest Oopusest – Johannes Ahuni, Mari Meentalo, Aleksander Sprohgise ja Kerttu Kruusla bändi tutvustuses seisab: “OOPUS – see on happefolk! Žanrilt folktroonika ja sisult Eesti torupill, Roland TB-303 ning LED installatsioonid”. Vau, käre muinasjutt. Detsembris ilmus happefolgitajatel uus singel “Kulla põlemine”, mis viib tõesti reisima, igasugu sügavate toonide ja varieeruva tugevusega rütmidega end muusikasse väristades.

Bert Prikenfeld on aga produtseerinud massiivsel hulgal hiphoppi, poppi ja teinud ka tantsumuusikat – eriti meeldis mulle tema maailmamuusikale lähenemine 2011. aastal – Bert On Beatsi egiidi alt. Just tema projekt Bert On Beats tähistabki nüüd numbrit 10. Novembris ilmunud album “Ten” avab kuulajale ukse Prikenfeldi huvi juurde elektroonilise muusika ja techno vastu, mis on paeluvaks kontrastiks hiphopi ja popmuusikaga tegelemisele (2018. aastal valmis tema stuudios üle 90 Eesti popmuusika ja hiphopi loo).

Vice versa fookuses on Oopuse “Kulla põlemine” ja Bert On Beatsi “Meso Dosing”.

Oopus (Mari Meentalo) Bert On Beatsist: “Bert on selline tüüp, et isegi kui ma tema muusikat ei kuula ega temaga kokku puutu, siis on tunne, nagu oleksin terve elu tema eksistentsist ja toimetamistest teadnud”

Johannes Ahun: “Minu jaoks on Bert kodumaa muusikamaastikul salapärane helivõlur, kes teeb ja jõuab kõike ja hästi palju.”

Mari Meentalo: “Berdi nimi on minu mälusopis ikka väga-väga ammu olnud kas DJ Critikali või Bert on Beatsi kaudu. Praegu tagasi mõeldes tundub, et mäletan teda isegi lapsepõlvest, kuigi meil nüüd nii suur vanusevahe ka pole. Bert on selline tüüp, et isegi kui ma tema muusikat ei kuula ega temaga kokku puutu, siis on tunne, nagu oleksin terve elu tema eksistentsist ja toimetamistest teadnud. Kusjuures viimati nägin teda mõned aastad tagasi elektroonilise pärimusmuusika festivalil, kus olid live-trummid ka kambas ja tegemist oli pigem sellise maailmamuusika projektiga. Nägi välja ja kõlas väga profilt.”

Aleksander Sprohgis: “Bert on mu vana tuttav erinevatelt üritustelt, nt Bassi-Missad. Tüübile meeldib muusikat teha.”

Johannes Ahun: “Suhestun selle looga (“Meso Dosing”) väga hästi, minu meelest parim lugu albumil. Olen nüüdseks juba kaks aastat techno- ja acid-saunde otsinud ja selles loos on need väga hästi õnnestunud! Näiteks kuuleb kuulsa tb-303 sündisaundi kooskõlas 808 ja 909 trummimasinaga, sügavad ja mõnusad! Lugu kannab endas sellist ilusat reivi tunnetust ja areneb terve loo jooksul mõnusalt edasi. Kui oleksin selle loo autor, siis oleksin Bert Ahun või hoopis Bert ongi Johannes (tuletades Bert On Beatsi nimest) – hahaha! Lugude esitajana kuulen seal palju mõnusaid kihte, mida live’is oleks suur rõõm mängida, ja arvan, et live’is töötaks see 120%!”

Mari Meentalo: “Paigutaksin selle loo (“Meso Dosing”) kuhugi peo öistesse tundidesse, kella 2–4 vahemikku, sest tegu on paraja küttekaga. Kohe kangastus silme ette underground techno-klubi, kus käivad üleni musta riietatud inimesed 10 h tantsumaratone tegemas. Lugu on DJ-setilik – palju teemasid ja elemente, mida live’is pikalt kokku miksida. Eriti meeldis mulle see tihe 1/16-nootide teema, mida Bert moduleerib ja liigutab läbi loo siia-sinna. Vokaalis ei saanud ma sõnadest aga mõhkugi aru ja alati mõtlen taoliste lugude puhul, et huvitav, kes see tüüp need sõnad sisse laulis või ütles, milline ta välja näeb ja kuidas tema rääkimise hääl kõlab jne. Igal juhul lugu on hästi produtseeritud ja saundid tummised. Ma ise teeksin selle loo pikemaks ja hõredamaks, aga eks live ja valmis vormistatud asjad albumil ongi erinevad maailmad.”

Aleksander Sprohgis: “Kui see lugu mu playlist’is oleks, siis mõtleksin, et miks see lugu mu playlist’is on, aga kannataksin välja. Loos on hea gruuv korralike techno-saundide ning vimkadega, et lugu oleks huvitavam, aga elemendid samas kuhjuvad üle – kick’i buildup, high pass filter peale jms. Dünaamika loomise katsest olenemata liigub lugu aeglasemini kui tundub, et Bert tahaks, et lugu liiguks. Bassiliin on liiga keeruline või kohati isegi lustlik ning võiks minimaalsemaks jääda. Saundid on samas head, algus on äge, alguse buildup on ka tore. Ise samas paremat lugu ei teeks. Kui oleksin loo autor, siis ilmselt teeksin palju kehvema loo ja seda üldse ei avaldaks. Aga see suund, kuhu Bert selle albumiga on läinud, mulle meeldib ja on isegi üllatav.”

Kerttu Kuusla: “Noniii, minu jaoks jäi Berdi albumit kuulates “Burn” peale (vs. “Meso Dosing”). Seda kuulates tekkis visuaal: öö, mets ja tähistaevas, süngus ja pimedus, maagia. Ehk siis, kui mina oleksin selle loo autor, tähendakski see lugu seda. Ma ise teeksin loo lühemaks, 3 minutit oleks okei. Pillidest oleks põnev kasutada tšellot, viiulit ja kellamängu, hangi – katsetaksin nendega seda esitada. Mari hulusid (Lõuna-Hiina traditsiooniline matusepill, mida on kuulda Oopuse loos “Vaeslapse laul”) võiks ka sees olla. Alates 04:19 on ideaalne koht, kus saaks taustal häälega teha sedasama käiku, mis seal kuulda. Ja lõpuosa kasvaks valjemaks, kiiremaks ja tummisemaks ning lõppeks järsult. Hääl võiks ka seal valjult laulda.”

Bert On Beats Oopusest: “Väga mõnus värskendav folktroonikakäsitlus siinsel muusikamaastikul”

“Oopus jõudis minuni umbes poolteist aastat tagasi. Ma arvan, et kuulsin lugu “Sokumäng” ja see toimis minu meelest väga hästi. Ma tegelikult tean bändi elektroonika šeffi ja produtsenti Johannest juba päris pikka aega ja oleme aeg-ajalt suhelnud. See, et nad koos Aleksander Sprohgisega bändi hakkasid tegema, oli mulle väga meeldiv üllatus. Sassiga oleme samuti pikka aega koostööd teinud erinevatel üritustel, kus ta on oma visuaalse poolega alati üllatanud ning väga maitsekalt ja leidlikult kogu ürituse visuaali ja valgust kujundanud (Viljandi Folk Afterparty, Bassi-Missa jpt). Koos solisti Mari Meentaloga moodustuv Oopus on minu arust väga mõnus värskendav folktroonikakäsitlus siinsel muusikamaastikul. Hüpnootilised “happelised” sündid, kusagil techno piirimail tiksuv biit ja mõnus akustliste instrumentide käsitlus on just see, mida võiks rohkem kuulda,” iseloomustab Prikenfeld Oopuse olemust.

“Lugu meeldib, ma arvan, et albumilt “Nõidus” lugu “Sokumäng” ja käesolev “Kulla põlemine” ongi nende repertuaarist minu lemmiklood. Mulle on alati meeldinud selline vähestel nootidel hüpnootiline folkmuusika segatuna elektroonikaga ja siin on see väga mõnusalt õnnestunud. Omalt poolt oleksin ehk lisanud siia veel rohkem ja julgemalt seda mõnusat “tolmu”, krõbisevat distortion’it – või nagu mulle meeldib öelda, “analoog-prügi”. Siia võinuks väga hästi sobida ka jõulisem kick-trumm või miks mitte ka mõni hüpnootiline šamaanitrumm.

Mulle üldpildis meeldib see, et saundipilt on minimaalne ja ei ole palju üle-layer’damist. Kui ma seda peol mängiksin, siis siia otsa sobiks väga hästi Acid Arabi “Sayarat 303”. Võib-olla selle looga ongi Oopus kodumaist folki sünteesiv eesti Acid Arab :). Selline saund sobib pigem suurde saali või mõnele suvefestivalile, kui päike enam ei kuumuta, kasvõi Burning Manile. Sellise pikalt voolava ja nõidusliku muusikaga sobivad kindlasti ka kõik visuaalid, mida Sass sinna juurde genereerib. Pean tunnistama, et ei ole nende live’ile veel jõudnud, aga teen seda kindlasti ning soovitan ette ka kõigile teistele,” kirjeldab Prikenfeld happefolki.

Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (40)