Olen viimastel päevadel tegelenud oma varsti avatava näituse ettevalmistamisega ja ausalt öelda ei ole üldse jälginud, mis ümberringi toimub. Ega vist eriti ei toimugi praegu, sest vabariigi aastapäev on läbi ja kommentaare selle üle, mis kellelgi seljas või kaelas või jalas oli, jääb iga minutiga vähemaks. Tegelikult vist ei olnudki väga palju mingit aasimist see aasta. Kõik oli suht riskivabalt ja lollikindlalt korraldatud, mingeid äärmusi ei kombatud. Rauge, monokroomne, ülev, tõsine, pidulik ja viisakas üritus.

Kusagilt käis läbi, et külalised on hakanud omandama oskust riietega enam mitte eriti puusse panna. Ja presidendi kõne oli ka vist üldise arvamuse alusel sada korda parem kui kardeti. Hea on ikka alguses karta kõige halvemat, siis on pärast positiivne üllatus granteeritud.

Külm ja pime talv hakkab ka läbi saama. Või vähemalt tundub praegu nii. Võimalik, et see on ainult väike vahepala ja paari nädala pärast oleme võibolla üleni lume all, aga praegu jah tundub pigem nii, et võiks varsti võtta juba välja oma jalgratta. Eile kusjuures ma juba nägin tänaval ühte meest tõukerattaga kimamas!

Etna vulkaan hakkas purskama, aga see ei ole ka mingi teab, mis uudis või imetegu, sest vulkaanid ikka purskavad vahel ja sellepärast nad ju vulkaanid ongi.

Pigem võiks uudistekünnist ületada mittepurskav vulkaan.

Et miks ta on niimoodi kahtlaselt vait? Mis toimub? Ega see ei ole järsku halvaendeline vaikus? Jah-jah, küllap ta seda just ongi! Nagu hääletult sinu poole kihutava koera puhulgi võid praktiliselt 100 protsenti kindel olla, et ta on otsustanud sind õhtusöögiks nahka pista.

Ameerika uue presidendi tegemised ei pane enam üldse imestama. Ilmselt on see ka tema tark ning kaval strateegia – kõmmutada iga päev nii kõvasti, et meie tähelepanu hajub ja tekib uus normaalsus, kus koguaeg juhtub midagi enneolematut.

Eesti uus president on ka peale eespool mainitud suurepärast aastapäeva kõnet omaks võetud. Vaata, kui lihtsalt see asi käib ikka! Või no mis ta nüüd nii lihtsalt, ega see aastapäeva kõne pidamine ju mingi niisama asi tõenäoliselt ka ei ole, eriti veel kui kõik salamisi ootavad, et kui õudne see sinu esimene kõige tähtsam kõne nüüd siis ikka olema saab.

Tartu Maraton on ka maha peetud, aga so what. Suusahullude värk, las nad kihutavad seal metsade vahel. Kuigi see aasta nad jutu järgi ei kihutanud isegi metsade vahel, vaid tiirutasid ühe ja sama koha peal kusagil stadionil. See ei ole tegelikult üldse ekstreemne, sest koguaeg on inimesed ümberringi ja võid vahepeal poodi või peldikusse minna. Või siis sõpradega juttu ajada. Kauges nooruses sõitsin ükskord ise ka, aasta oli aastal ’83 ja mäletan, et kõige närvekõditavam tunne just tekkiski sellest, et suurema osa ajast oled sa ei-tea-kus, ümberringi valendavad lumeväljad ja kõrvade vahel teadmine, et tagasiteed ei ole ning kui tahad õhtuks ikka koju saada, siis – ainult edasi.

Ja kui veel distantsi teises pooles mu päevinäinud suusakepil rõngas läks, siis see närvekõditav tunne süvenes veelgi.

Üldse see suusatamise värk on nii nagu on praegu –   norrakad, soomlased ja rootslased muudkui võidavad ja eestlased ei võida üldse. Ja seetõttu ei ole see kõik enam sugugi nii huvitav kui vanasti.

Sildarud muidugi küll on kogu aeg esimesed, aga nendega hakkab ka juba juhtuma seesama asi, mis Ameerika presidendiga, et hakkame ära harjuma.

Telekast ei tule ka enam viimasel ajal mitte midagi huvitavat, ühed ja samad inimesed on justnagu igal pool ja kõik läheb alati nii nagu eelmine kord läks. Näiteks selles vene selgeltnägijate tuleproovis jääb Marilyn Kerro koguaeg teiseks, juba mitmendat hooaega järjest. Või siis Eesti Laulu konkurss, kus võidab nagunii jälle keegi, kes Eurovisioonil üldse peale ei lähe ja teiseks jääb tavaliselt Laura. Ja kui seekord ei jäägi Laura teiseks, siis tundub pigem see imelik, et kuidas siis nüüd niimoodi.

Siis teadlased muudkui avastavad uusi Maa sarnaseid planeete ja on seda hakanud viimasel ajal tegema lausa kobarate kaupa. Mingi uue kauge Päikese ümber pidi tiirlema vähemalt seitse Maaga identset planeeti ja igaühel neist vohab suure tõenäosusega ka elu – voolavad jõed, lendavad lennukid, tehakse sporti, kunstinäitusi, lauluvõistlusi ja nii edasi. Aga see on ju ka ammu selge, et ega me siis selles lõputus universumis üksi ei ole ja kusagilt peavad ju need üha sagedamini Maad väisavad humanoidid tulema.

Ja Ott Tänak ei sõida enam üldse kraavi, vaid saab muudkui poodiumikohti.

Ja mida rohkem saab, seda vähem on temast kuulda, sest millest sa seal ikka niiväga räägid kui kõik on okei.

Ja ükski pagulane ei taha jätkuvalt Eestisse tulla ning tegelikult täiesti arusaadav ka, et ei taha.

Ja Rootsis on jätkuvalt rahulik, kuigi päriselt vist nii rahulik ikka ei ole. Või siis on…? Võibolla on asi selles, et see, mida tähendab Rootsis sõna “rahulik”, on tegelikut muus maailmas täiesti tundmatu seisund. Kõik see Bullerby lapsed ja muu Astrid Lindgreni värk.

“Rootsi rahulik” on võibolla üldse omaette konstant ja võrreldamatu muu maailma “rahulikuga”. Nagu on “rootsi punane”, millega nad oma maju värvivad, võrreldamatu muu maailma punasega. Või “rootsi kardinad”, mis ei ole tegelikult üldse kardinad. Või “rootsi kvaliteet”, mis paistis iseäranis kontrastsena silma sügaval nõukaajal. Mu isal oli kusagilt saadud paar rootsi puupeitlit ja nende kohta ta tavatses alati rõhutada, et need on rootsi kvaliteet. Ma ei saanud kaua aega aru, mida ta sellega mõtles, sest meil oli üks peretuttav, kelle perekonnanimi oli Roots ja ma arvasin koguaeg, et see “rootsi kvaliteet” on kuidagimodi temaga ühenduses. Pealegi oli härra Roots ülimalt osav elektrik ja parandas ka kellasid ning üldse kõike, mida teised parandada ei osanud, nii et sõna “kvaliteet” oli tema puhul igati loogiline ja paslik. Rootsi kvaliteet. Aga jah, ega me vist täpselt ei hakkagi aru saama, mismoodi seal Rootsis on. Rahulik või mitte.

Ja Ukrainas on ka ikka nii nagu on ning seal on sõnal ”rahulik” jälle ilmselt hoopis teistsugune tähendus kui Rootsis. Rääkimata üldse Eestist, kus on minu arvates küll võimalik oma elu niimoodi ära elada, et üldse mitte miski ei koti, sest kõik see toimub ju kusagil mujal ja meist piisavalt kaugel.

Noh ja siis veel see, et üks gripilaine on möödas ja teist pole veel saabunud. Ja Kõomäel on jälle uus raamat väljas, järjekorras vist juba vähemalt seitsmeteistkümnes ning kirjanduskriitik Mart Helme rääkis kusagil, et päris hea.

Ja Euroopa Liit on ikka veel alles. 

Ja vastlakuklid – need kahjulikust valgest nisujahust ja rammusa vahukoorega kaunistatud moodustised, on söödud ja mõttes isegi liugu lastud, et tuleks ikka pikad linad.

Mis veel?

Mingid naised mürgitasid Põhja-Korea presidendi poolvenna ära, piserdades talle näkku ülimürgist närvigaasi. Ja aidsi haigestumine on Eestis kahekordistud ning seda ühe aastaga.

Ja suusahüppaja Nurmsalu on tagasi, samamoodi nagu on tagasi ka esimesed rändlinnud. Ja Eesti mets on suures ohus, lausa nii ohus, et Tallinna Kunstihoones avati just maaelu teemaline näitus.

Ja Elina Born paljastas oma kehavõlud ning mu kõhutune ütleb, et sellel lihtsalt peab olema mingisugune seos Eesti Laulu võistlusega. Ja Sarnetil on uus film ja Kilmil on ka uus film.

Ja sellest raudtee projektist ei saa jätkuvalt keegi aru, et kas seda on vaja või ei ole ja mitme maja hoovist täpselt peaks see rong tulevikus läbi sõitma hakkama. Ja Kangro Kalevipoeg tahab ikka kangesti sinna Tallinna lahte tulla, aga selle tulemise või mittetulemise otsustamine võib võtta vähemalt kolm aastat ning senikaua ei juhtu midagi.

Ja Vabadussamba autor elab nüüd Kalifornias. Ja eestlased on jätkuvalt kõige ebaempaatilisem rahvus maailmas. Ja rändrahnu teema ei koti enam kedagi.

Ja hiljutusel Oscari peol juhtus üks piinlik lugu. Ja Kanuti Gildi saalis näidati pornograafiat puuviljadega, Ja Kontaveit kerkis esisajale lähemale. Ja Indias avastati pisikesed konnad. Ja maavärin muutis Everesti madalamaks. Ja Pärnumaa metsade vahel tegutsesid pedofiilid. Ja parvlaev Tiiu asub varsti Eesti poole teele.

Ja kütuse hind tõuseb jälle, samal ajal kui šokolaadi hind hoopiski langeb.

Ja kartulisaak kukkus järsult ning algamas on vahtra- ja kasemahlahooaeg. Ja Katrin Pauts on Eesti kirjanik number 1 ning teadlased on välja uurinud, et mehed eelistavad pigem pehme kõhukesega naisi.

Ja nii edasi ja nii edasi, sisuliselt mitte kui midagi huvitavat nagu ei toimugi. Et siis jah – niisugune vaikne aeg praegu, paras ateljees oma järgmise näituse kallal nokitseda.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)